aeg täis...

kuna vana aasta lõpus võetakse ikka oma aasta ja senine elu kokku... mõeldud- tehtud... kolisin end wordpressi... uuel aastal uut moodi... uus elu... uus algus... http://lovisuda.wordpress.com...

las minna...

ja ongi aasta viimane päev õhtus... kohe muutub 2008 üheks paljudest möödunud aastatest...
mida kõike siia ei mahtunud... muret ja rõõmu, nalja ja kurbust, õnne ja õnnetust... kes siia ilma sündinud... kelle maine teekond lõppenud... kes on lahutanud, kes abiellunud... kes taas teineteist leidnud... et taas lahkuda...
ainus, kellesse uskuda saad, oled vaid ise... ja end pead kogu aeg ohjes hoidma...
armastan seda aastat... olen palju õppinud... ja võitnud endale tubli portsu elu, millest mul muidu poleks aimugi... asjad ja inimesed ei ole tegelikult sellised nagu pealtnäha paistab...

mitte ei ole ...

tahtnud seekord kirjutada... võib olla seepärast, et olid ilusad pühad ju... kõik, mis sinna juurde kuulub... lumi,mõnusad olemised, söömaajad... nii palju ilusat... vist... samas ilma töökohustusteta... veidi ses suhtes nukker... alati olla igasuguseid üritusi ja olemisi selles struktuuris... kas majandussurutis võis siis hoopis suur tüdimus... või vajadus üksi olemise järele... või siis see enne pühi kiirustamine... samas päris keeruline pühade- eelne nädal... mulle isiklikult mõjus laastavalt... kaldun arvama, et isegi " raudsele leedile" ja mitte ainult vaimselt... ka füüsiliselt... viimased päevad olla ta olnud ise juba tõsiselt haige... mitte, et meie sellest aru oleksime saanud... tagantjärele alles oskad kaks ja kaks kokku panna... aga ikka... kohustused ennekõike... igatahes tallinn võttis mind eile vastu nagu alati... kiirustav ja kõle... astusin korraks läbi kontori... avastasin tõlketöö laualt... meie väike päkapikk oli vaatamata oma tervislikule seisule ikkagi teinud terve aja tööd... üllatusega avastasin, et juurde tuues on ta üksiti ära viinud ka endale kuuluvad positiivsust tekitavad fotod meie, kunagi ta enda tööarvutist... olin kurb ja õnnetu... need tegid alati tuju heaks, olenemata olukorrast... kurtsin netituttavale muret... hommikul tööle jõudes avastasin meili koos nendesamade fotodega... "... ära karda... ka mina olen väike..." parim kink, mis iial saanud... väga armas...
natuke aega tagasi tituleeris meie boss päkapiku kõige esinduslikumaks naiseks, keda tema teab... näeb alati hea välja, ikka heatujuline ning positiivne, nakatades sellega ka teisi, oskab olla ja käituda ja lisaks teeb väga kiirelt ja professionaalselt oma tööd... kui mõtlen viimasele kogemusele, mille temaga koos saime... siis... ausalt... hämmastav... isegi rootslane päris, et mis teema see tal lastega on...

pühad, pühad...

olen pea aasta saanud mööda... täpselt aasta tagasi olin veendunud, et ma ilmselt ei ela kuud aegagi... elasin... nii palju on juhtunud... positiivset... ka negatiivset... mu elus on ports positiivseid ja julgeid- tugevaid inimesi, toredaid töökaaslasi... öeldakse, et alati peaks olemas olema keegi, kelle järgi joonduda... ka tema on olemas... ja tänu temale ka palju uusi tuttavaid... hetkel veedan jõulegi inimesega, kellega tänu temale tuttavaks sain... ei ole pühade ajal üksi ega õnnetu... praegu kuulsin, et õnnetuid siiski on... hea netituttav on väga katki... ja väga tore inimene on väga haige... soovin mõlemale südamest kõike head, et asjad läheksid palju paremaks... tegelikult nad isegi ei tea kui väga neil vedanud on... neil on kummalgi olemaks üks väga vahva sõber... mina ei saa sellist endale kunagi... minul pole sellist sidet kellegagi... veel... pole midagi paremat, kui et alati tead: sul on olemas kusagil hea sõber... alati sinuga ja sulle toeks... olenemata kuupäevast ja kellaajast... nii mõtetes kui tegudes... sõpru, soojust ja rahu...

hingerahust...

kohe on jõulud käes... aasta on täis... sinna sisse mahub palju... on õige, et kui üks uks läheb kinni, siis teine kõrval läheb lahti... minul on neid mitu olnud...olen leidnud palju vahvaid inimesi... samas... eilne jutuajamine muutis minus midagi... või oli see juba varem... olen endas muutusi märganud... veider endalegi tunnistada... olen muutunud kiivaks ja kadedaks... mitte kõige suhtes... vaid üks... pidev võrdlus temaga... kus alati alla jään... samas... tunnen end süüdi... ma tean, et see on tobe... kogu aeg mingi uss närib... ja tervised on senini edasi andmata... süütunne ei lase... see kõik ajab närvi... ma tahaksin ometi kord magada... mis ometi valesti läks... kusmaalt

kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks...?

nii kui linna jõudsin... suurlinna tulede säras tallasin otse kohvile... arvasingi, et see nii ei jää... aga ma ei uskunud, et see jutuajamine võiks selline olla... tõsiselt ... ei... pigem lasi minul end lihtsalt tühjaks rääkida... kuulas tähelepanelikult... lasi mul igasuguseid asju küsida... vastas... rääkis nagu lapsega... :P... kannatlik, rahulik... ei etteheiteid, ei süüdistusi... oli see lohutus?... kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks... olen terve õhtu mõelnud... millegipärast süüdi tundnud... samas... ma ei tihanud isegi terviseid edasi anda, ega öelda, kuskohast ma praegu otse tulen... enesekaitse või piinlikus?... öelda lihtsalt, et käisin end laadimas?... küsisin hoopis, kas siis tema end ei laegi... kas ta ei vaja seda?... vastus oli ootmatu ja üllatas mind vägagi...

puhkuse veedame kõik viljandis...

laupäeva esimene pool päevast mõjus mulle väga keeruliselt... proovisin ennast algul kaaslastega lahti rääkida... hämmastav, et see , kes kohapeal suutis vägagi vaoshoitud olla ning asiselt tegutseda, ei soovinud kuidagi oma kaaslasi kuulata ega nendega midagi arutada... hmm... ta läks hoopis teisele tööle... rahvast rõõmustama!!!... püüdsin siis end netis lahti rääkida, kuid sain pigem sõidelda, et psühholoog jne ja kuidas ei suuda end vaos hoida, pane emotsioonid taskusse... bla-bla-bla... see on täiesti teine asi, kui tehakse liiga täiesti kaistetule olendile... minule siin mingit kaitsekihti ei kasva... liiatigi, kui seda alasti tõde on mitmesilmselt terve ruum täis... valus... ainult et kohapeal ei suutnud ma tõesti midagi asjaliku teha ega appi hakata... tundus isegi kohatu, kuidas mu kaaslane olukorra lahendas... aga ise olin liikumisvõimetu ja nutt oli kurgus isegi veel päris õhtul... põgenesin ära... armsasse mulgipealinna... olen viimastel aegadel siin tihti viibinud... leidsin endale siia hea sõbra... kolleegi otsinguil... alul rääkisime ainult ühisest tuttavast... teeme seda aeg-ajalt nüüdki... eilegi rääkisime poole ööni tollest tuttavast... mina ahastusega... tema poolehoiu ja ... hmm... õrnusega?... igatahes suure lugupidamisega... uskumatu... veel keegi, kes saab temast täiesti aru.?.. ja aktsepteerib ... eeem... sajaga?... ei imestanud millegi üle, hoopis kuulas kõik ära, mis mul öelda oli ja noogutas ägedalt vahele segamata... lõpuks ütles vaid vaikselt, et nii väga tema moodi... tundus, et ta... tahaks midagi küsida?... lohutas, et ma ei peaks sellepärast end pahasti tundma, et täiesti katki läksin... aga siiani pole ma suutnud alla suruda seda mõtet endast, et ma olen liialt hellake... kohati... mind ajas eile täiega närvi, kui netituttav küsis, kuidas ma üldse saan psühholoog olla, kui olen nii tundlik... krt, kas psühholoogid on tema arust ilma emotsioonideta inimesed???... aga vein oli hea ja kaminatuli armas... ja suures kaisus läks pisut kergemaks... istun nüüd ja vaatan, kuidas suur mees magab vaikselt ja nägu nagu lapsel:) täiesti murevaba?... kuni hommikuni on mul aega mõelda, et ehk tõesti ma ei ühine selle seltskonnaga, kes jätkab misjoonitundest jõuluaegset ülla eesmärgi väärilist selekteerimist... õigustan ennast juba jupp aega "raudse leedi " ühe enda tavalausega... " kõik, mida teed, peab fun olema... seda tuleb nautida" tema nautis oma eilset ülesannet ja hiljem üritust ja homset tööd loodetavasti ka?... miks siis miski minu sees kolgib kõvasti vastu minu südant ja kõrvus jätkuvalt lause sellesama ühise tuttava kohta... " mitte miski temas pole nii nagu paistab, ta ei ole must-valge, vaid nagu kaleidoskoop... oska seda ainult märgata..." aga mina... kas mina olen must-valge? äpu? olen nagu trükitähtedega mõtetu kolmeliikmeline lause?... miks mina ei suuda olla ilus, tark ja osav... miks minu kaubamärk siis ei ole nali ja naer...?

helesinine esmaspäev ...

on nii palju juhtunud... hakkasin eile seda servast kirja panema... õhevil ja rõõmus... kuid ei jaksanud... ega jaksa ikka veel... ainult et nüüd on kõik sassis ja suures puntras... ja sellest sasist otsa üles leida on nüüdseks väga keeruline... juba eilne hommik algas üllatusega... ja mida rohkem päev kulus, seda suuremaks kerkis uue teabe hunnik... vastu ööd veel uus ja päris kummaline uudis...ei osanud isegi midagi arvata enam... püüdsin netis tuttavalt üle usutleda... ehk aitab tema mõtte õigele rajale... ilmselt väsimusest ja oma mõtte ainult ühel teatud isikul püsimisest ei suutnud ka tema selgelt meenutada ega mõelda... kahtlustasin oma lihtsameelsust vaid, et ehk sain millestki valesti aru või mõni fakt jäi suurest elevusest märkamata... olin päevasündmustest lihtsalt puruväsinud... tänane hommik aga lõi mu päris tummaks ning umbes kümneks minutiks täiesti teo- ning kõnevõimetuks... alles veidi aja möödudes suutsin aduda mõne inimese hoopis uut ja tundmatut palet... ma lihtsalt ei saa aru... kes ütles, et peab lihtne olema... või kõik selge... aga hetkel käib lihtsalt üle ajude... sry...

edit: hakkasin seda kõike kirjutama eile õhtul... pealkirjast kaugemale ei jõudnudki... täna aga, olles postitusega lõpule jõudnud, avastasin, et daatum on eilne kuupäev :D... siis täpsustuseks...
posted by 11.12.2008 kell 21.26.

nii lahe , nii tore...

vahel ma imestan... nagu nüüdki... terve eestimaa on lund täis... ainult mitte tallinnas... siin on tatine, tuuline ja masendavalt kõle... aga minu hinges on päike... alates nädalavahetusest saati... nii ilus ja tore... üks inimene suudab kogu maailma muuta...

pidu!!!!

vahva ja tormiline üritus, mille peaesineja oli tõeline nael... uskumatu, kuidas inimene lühikese aja jooksul teeb läbi sellise muutuse, et teda tuleb lausa tutvustada ja ka siis tundub asi rohkem kui veider... ei ole see inimene... tehke mis ainult tahate... ei ole olemas imesid ega muinasjutte... aga siiski kuna ma ei suuda ikka veel uskuda ja olen sellest kõigest väga segaduses... ma istun ja pean end koguma... ja kohe ma lähen tagasi ja kuulan seda kõike edasi... ja vaatan... mu kõrvad ei usu ja silmad ei usu... selliseid asju ei ole olemas... maailm sai päikest täis...

soovid, soovid, soovid...

iga päevaga tuleb aina lähemale pühade aeg... ei jõua ära oodata... sagin ... päkapikuootus... üritused...
meil kontoris on suur punutud korv, kuhu alates advendiajast võib igaüks panna sinna paberile kirjutatud ning rulli keeratud pühade soovid... peol arutatakse need lahti ja loetakse kõvasti ette... alati on nii, et terve suur hunnik... kõik seinast seina... nii erinevad teemad ja mõtted, kui üldse olla saab... teises suures korvis koht kõigele, mis hästi... ja kolmandas, mis on parandamist vajav... kõik korvid olevat töös esimesest aastast saati... siis viies aasta juba... ja toimivat edukalt... siiani... enam pole meiega seda, kes toreda traditsiooni algatas... kasutegur ehk siiski on sama või veelgi etem...??? ... peagi selgub... loodame... peagi on pidu... siis selgub, mis saab meist edasi... kuluaarides liiguv igasuguseid kahinaid...
ootan juba pikisilmi piduaega... olen kogu aeg nii väsinud, ei jaksa enam mitut asja teha... olen juba neljandat hommikut kapitaalselt sisse maganud... ilmselt uuest aastast olen töötaja ainult ühes ametis ja ühes kohas... selge, et mina ei jaksa olla see, kes raudpoldina tööl käib ja teeb... isegi tavatöötajana... ei kujuta ettegi, kui peaksin midagi või kedagi juhtima... nad teevad veel rohkem tööd... igiliikurit minust ei saa ja üle oma võimete ei hüppa... ei jaksa vajalikke asjugi teha, rääkimata siis veel blogimisest... päris unarusse jäänud teine... satun siia viimastel aegadel väga harva... lihtsalt aega napib või läheb silm enne lihtsalt kinni...
ootan pühi!!!!

oodates und...

parim viis nädalavahetust veeta on veel olulisemalt vähem magada, kui nädala sees:D... möödas seekord taas... elu veereb nagu hernes... ikka kiiremini... ei suuda sammu pidada... ja aina rohkem üritusi... see nädalavahetus algas juba reede varahommikul ning minu jaoks lõppes eile hilisõhtul... ei saa öelda, et olen üle puhanud... isegi mitte välja puhanud... aga rahul küll:)... kohati... ja saaremaa jäi minu jaoks kahjuks ära... ehk edaspidi taas... homme veel ning siis algab uus nädalavahetus... seekord juba neljapäeval... ootan põnevusega ja loodan palju... ja mingi sisemine hääl juba veidi aega ütleb mulle, et... ise ootan iga päev et nüüd... olete midagi sellist tundnud?... mõistus ütleb, et kõik... aga mingi tilluke idu kusagil sees teab juba ette, mis ja kuidas... isegi kui see on tobe või pealtnäha võimatu...

reedene rõõm...

jälle nädal läbi... :) aeg kaob linnutiivul... ikka siia ja sinna vaja kihutada... õnneks pole väga aega millegi üle pikemalt juurelda... minu alles hiljutine kolleeg ikka muigas ja lohutas, kui keegi kurtis oma elu üle, või siis liialt tema enda tegemiste ja olemise vastu huvi tundis, et ei hullu, töö aitab alati... või töö ei peta kunagi... võimalik... (ma ei ole selles kindel, sest minu huumorimeel on täiesti kadunud, mitte et mul seda oleks ka kunagi olnud)... lihtsalt ... ma ei jaksa ei kedagi kuulata, lohutada ega nalja visata... nii palju aitab tõesti, et kogu aeg väsinud ja tahaks magada... samas... kui aeg magada, pole äkki enam und... nii palju mõtteid korraga... ja süütunne... närib ja närib...
ma tahaks, et kõik oleks nagu mõni kuu tagasi... nagu juulis... et kõik oleks ok...

rahutute hingede päev...

sügis surub ikka rohkem inimesi paksu jope sisse , mütsid kõrvuni ja sallid silmini...
maailm ümberringi morn ja tujutu... ikka kiiremini läheb pimedamaks... see kohutav kiirus ajab hulluks... tahaks puhkust... see mitme kohaga müttamine ajab keerdu... hommikul tahaks magada...
A. ja M. juba ammu öelnud, et pole mõttet mitut jahti pidada... seda suudavad vaid raudnaelad... ja viimaste aegade näiteid mulle ninale vistates väidavad tuttavad ja töökaaslased, et ka mitte nemad... mingil hetkel lähevad nad katki ja kaotsi... usun , et selles on oma tõde... ma lihtsalt tahaks vähemalt piiri tõmmata enda jaoks... kas suudan ehk mingi ajagi teenida mitut jumalat... mida ma jaksan... kas jaksan ... kuidas jaksan... mida jaksan... mida see teistele pakub... mida see mulle annab... olen leidnud viimase aasta jooksul enda ellu väga palju toredaid inimesi ja väga palju õppinud... üks asi on teada, teine asi ise seda omal nahal kogeda... ja aru saanud, et igal inimesel on omad oskused ja mõnda asja ei ole võimalik õppida... see on kas kaasasündinud või seda pole ega tulegi... seda tegelikult tänu ühele poolkogemata neti tuttavale, kes sellele kõigele alguse pani minule üht oma põnevat sõpra tutvustades... veider, kui palju suudab üks inimene teise inimese elus korraldada... mul on mitu uut ametit... absoluutselt uus elu... uus kodu... uus suur ports vahvaid töökaaslasi ja tuttavaid-sõpru... võiks ju rahul olla... mingil määral olengi... isegi väga... ainult üks asi ei anna rahu, sest ma ei saa sellest aru...
ja see on nagu must öine painaja minu hinges... viimastel aegadel on see võtnud mu unegi... sellest ilmselt lõppematu väsimus... A. jutu järgi võtsin teise inimese elu endale ja nüüd pole sellega rahul... ei saavatki olla...
samas ... nii palju imelisi kohtumisi, üritusi ja aina uusi tutvusi... elu on põnev ja rahutu... iial ei tea, mida toob homne päev... aga see kõik vist pole siiski minu jaoks... sest vaatamata sellele kõigele ei tunne ma end hästi... süütunne???...
saaremaa üritus oli muidugi tore... pidulik... tuuline... aga linnakärast väljas... keset loodust ja saart... üle mere minna oli küll kohutav kogemus... loksus nii et... aga tore on kui pruunisilmsed ja pruunid ning säravad inimesed laulavad ja tantsivad ja mängivad vaataja hinge tubli portu päikest... see on ju puhas elujõud :)... ja järgmisel nädalavahetusel tagasi sinna... pidu-pidu-pidu:)
homme on hingede päev... rahutute hingede päev...

neljapäev...poissmeesteõhtu :)

kalapäev?...
tõeliselt kiire ja töine... minusugusele raske...lausa väga vaevaline... õnneks päästis õhtune kultuuriaken õhtuga koos kogu päeva...
pool nädalavahetuse bändist esindamas eesti folkloori???naljakas kuulda inglisekeelseid n. ö. eesti rahvalaule...keegi kolleegidest teadis täpselt, et enamus eesti pärimusmuusikast ongi pärit erinevate rahvaste varasalvest... ikka veider... viis nii tuttav... sõnad nii kummalised...ja üldse mitte eesti keel...
oli väga hingesoojendav... eriti see meie variandis vist " õrnpunased purjed" aga inglise keeles mingi "red sails in the sunset" või nt "some broken hearth never mend" ... see pole küll rahvalaul, pigem meil tuntud kui "must kohv" aga lihtsalt armas hingekosutav country ... või nt" I belive in love" isegi ei mäleta, kuidas kõlab selle eestikeelne variant... hämmastav kui kergelt ja samas hingeminevalt saab selle lihtsate vahenditega ette kanda... no uskumatu... tahtsin seda nii väga jagada... siis oma positiivset emotsiooni... pole mitte kellegagi... kõik põgenevad poolelt sõnalt... isegi messaris... aeg raske? ... nii raske , et ei kannata suhelda? või ei taha?

• kuu on vist mingis raskes seisus... suhted on keerulised... vaheajal jalutasin mööda koridori, mis viis valesse kohta... tõmmu mees rääkis puhtas eesti keeles , kuidas edasi lükkamine on mõttetu, sest iga algus on raske ja kui ei proovi, ei saa iial teada, mis saab edasi... parem alustada kohe... ja et kui nad poleks juba aastaid tuttavad, arvaks ta et tegemist on argpüksiga... allaandjaga... jne... vastust ei järgnenud... vähemalt ma ei kuulnud... sain aru, et see pole minu kõrvadele... tagasi hiilides tuli mulle vastu tõmmu klahvimängija... järgnev poolaeg oli jätkuvalt kaunis hingele ja kõrvale... silmast rääkimata... tõmmu mees ja tõmmu naine esitasid kauneid duette... ikka kahekesi... blondiin vaid tümistas bongodel... aga see kõik oli ilus... väga...

veider... mulle meenus ühest blogist paranoia kohta üht-teist... kuuseis...?
tabasin end praegu totralt mõttelt... mitu tundi ma suudaks bongosid mängida laval... näol särav naeratus nagu polekski see raske töö? ... näolihased krambis ?... kui kiirelt?

edit: kas pool nägu naerab, pool nägu nutab ehk polegi vaid pelgalt dekoratsioon?
paranoia?... ma ju räägin... kuuseis...

sügaval sügises...

aeg veereb kiirelt ja mina tema kannul...ei jõua midagi, kõik on pooleli ja uued ülesanded aina trügivad peale..kohe on uus nädalavahetus... eelmine oli põnev, samas väsitav... ports harivat infot...uusi huvitavaid tutvusi... ja kõige tipuks tore muusikaelamus... omapärase väljanägemisega musikaalne üksus, kus kõik kerges nihkes... blond naine basskitraga, tõmmu neidis klahvidel, mees soolokitarril,teine kõikvõimalikel -suupill, flööt, saksofon jne ja veel üks naine... blondiin trummidel... kõik ilusad noored inimesed, põnevalt riides, trummitüdrukul oli lisaks riietusele omapärane näomaaling...üks näopool nagu nutaks, teine naeraks... aga sobitus suurepäraselt bändi stiili... ja kõik peale trummitüdruku laulsid... minu jaoks oli miskipärast pisut häiriv, et trummar ei laulnud... tavaliselt laulavad nad kasvõi lihtsalt taustas... temal aga suu üldse isegi ei liikunud... lihtsalt statsionaarselt naeratusest kõrvuni... samas repertuaar oli kaasakiskuv ja nauditav... pillid vahetusid ning solistid samuti... laulud... rütmilised ja lõbusad, kurvad ja hingekriipivad... aga bänd ise kirgas positiivsust ja energiat... üle pika aja väga tore kultuurikogemus... mitu päeva möödas aga ikka veel meloodiad kõrvus... ja positiivsus hinges... läbi värviliste krabisevate lehtede on niiviisi mõnus astuda...
päikest meile...

on ju tavaliselt nii, et kõik keerulised asjad on tavaliselt lihtsad... sain sellest taas hetk tagasi aru...

iga asjal siin elus on oma hind...

olen ikka teadnud, et on sort inimesi, kellega alati käivad kaasas veidrad situatsioonid ja veidrad juhtumised(koos kummaliste inimestega)... positiivses mõttes... reedel saabus kontorisse huvitav seltskond mu kunagise kolleegi juurde... koos elusa kingitusega, kui nii tohib öelda... see oli armas pisike koerakutsikas... puhas njufa... oi, kui ilus ja armas... kuna meist mitteolenevail põhjustel polnud kuidagi võimalik seda kinki edasi toimetada, viisid nad kutsukese endaga kaasa... ehk siiski kunagi õnnestub see neil... kuid see seltskond tuli veel koos vabapääsmetega väga vahvale üritusele... need jagati lahkelt hetkel kohalviibinutele, kuna üritus toimub sel nädalavahetusel... aga väga tore oli... täna ei suutnud enam lõpuni olla... väsimus... silmad lihtsalt vajusid iseenesest kinni... kuid nüüd uni kadunud, seepärast siin toksingi...
juba nädal ise on olnud hullumeelne... töö ja kõik muu sinna juurde kuuluv... suvehooaja lõpetamine... (olime sellega järjekordelt graafikust maas- mis parata... haldjat pole:( ) pingutustele ja enese ning tegude mobiliseerimisele vaatamata ei saanud me sellega kuidagi hakkama... tähtaeg oli juba 15.september, kuulõpuga saime peaaegu , et kokkuvõtetest ülevaated ning siis veel paar magamata ööd( 15. magamata ööd :P) ning juba oligi peaaegu valmis:D... meie maale on väga vaja haritud ... eem ... põllumehi?... seda küll ... aga meil hetkel väga hinnas kiire töövõimega tulemuslikud inimesed... :D
A. küsis minult küll sarkastiliselt telefonis veidi aega tagasi, kas olen ma nüüd rahul, et teise inimese elu endale sain... olevat sellest ju kogu aeg unistanud... ei tahtnud teise elu, vaid lihtsalt soovisin ka selline "tore ja toimekas " olla... kasulik... jah see tundus eemalt nii lihtne ja särav... olen ammu aru saanud, et see on raske... ja sellega igaüks hakkama ei saagi... tean, et see oli vaid osav oskus muljet jätta, et kõik tuleb mängeldes...saan A.- st aru küll... tean, mida ta tunneb
... mõned inimesed suudavad oma valu vaid siis taluda, kui saavad kedagi teist toimunus süüdistada või teisele inimesele väga haiget teha... kõik pole sündinud särama... tean , et kasulik saab ka teisti olla...
reedeöine olemine sõpradega ja nendega rääkimine oli heaks vahelduseks, samuti muusika ja laul... ning see eilne üritus, mis lõppes alles kell viis hommikul parlamendis ja täna taas jätkudes... vahva oli ... väsitav... aga tore ja huvitav...
saaks lõpuks kuidagi uinuda... mingil põhjusel see enam kuidagi ei õnnestu...
tegelikult tean seda vastust, miks ma aegu enam magada ei saa... aga siia seda ei kirjuta...

edit: ... ... ...

töönädal algab ja lõpeb...

viimased päevad on eriti kiirelt mööda vuhisenud... olen väsinud tööst ja inimestest... jõudu ei jagu enam blogimisekski... vahelduseks elavat muusikat... no kas just päris elav:P... istun ja kuulan... proovin kõrvalt arvutit ekspluateerida... see on lõpuks ometi ornungis... kuigi mahtrat oli sellega omajagu...
nii palju on tööd, see vist ei lõpegi... eriti ajas muidugi aja paksuks rhv konverents... samas huvitav aga... ausalt ... ma ei suutnud nautida... õhtune afterparty oli olnud väga elamuste- ja sündmusterohke... või siis juba öine?... tagantjärele kahju ilmajäämisest ehkki omal otsusel ja soovil... olen kindel, et ma oleksin aru saanud, kas või mis... mitte võimalust maha maganud... M. märkis muidugi õigesti, et ma olla sõna otseses mõttes peo maha maganud:D... õige ju... tahtsin juba poolest päevast vaid magada... tehtud töö ning pikad päevad tegid oma ... või on õige öelda magamata ööd?...
olen avastanud enda jaoks fotograafia... muretse või kaamera... A. ei lubanud siia midagi seekord panna... kordki kuulasin sõna...

edit: peale viimseid aegu suhtun senisest veel oluliselt suurema lugupidamisega persoonidesse, kes suudavad töötada tulemuslikult suure vaimse ja füüsilise pinge ajal... minu lugupidamine...
minu elu on vähemalt mõni selline suurus hetkeks eksinud...

kuu ots...

üks mu keerulisemaid ja raskemaid perioode on mahtunud sellesse tarkusekuusse...samas... võiksin ju rahul olla... põnev ja huvitav enese proovilepaneku kuu... mingil teadmata põhjusel on minu hinges kummaline raskus... vaatamata kõigele tunnen end kuidagi... võimalik, et seotud asi inimesega... pole kedagi, kes suudaks mind ebakindlusest üle tuua...

edit:
lõputust pildikollektsioonist taas väike näpukas...;) ... ootan juba ammu pikisilmi pildigalerii omaniku protesti... aga pildid on vinged...

silt uksel...

kui blogiruumi sukeldusin, leidsin ühelt ukselt sildi "ma ei ela enam siin" ja vihje,kuidas ja kuskohast on võimalik leida...
ei saa midagi parata... vägisi tuli paralleel meelde... oh ometi jätaks kõik endast vihje , kuidas ta üles leida... juhuks kui teda oleks väga-väga vaja, kuhu siis suunduda... olete märganud, et neid keda kogu aeg ja väga vaja, pole võimalik leida... jääb vaid loota, et nad ise lõpuks ometi end ilmutavad...

Notsu tuli Puhhi juurde.
Puhh!" sosistas ta.
Mis on?": küsis Puhh.
Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast.
Lihtsalt kontrollisin, et olemas oled!

kummaline olla...

peale nädalavahetuse melu... tea kas asi suures väsimuses või magamatuses ... või hoopiski milleski muus... hinges on kummaline nukrus... ise ka ei saa aru miks... ja A sai mu peale kurjaks... ütlesin nagu ma eile õhtul äkki avastasin... tema tehtud muusika ei aja ei naerma ega nutma... särts on puudu... ei õnne, ei traagikat... ei rõõmu, ei kurbust... mitte mingeid emotsioone... lihtsalt ette kantud... nagu korralik koolitükk... ja rahvas tantsib... joob ja tantsib... nii see mõeldud ongi?



... kas sõbrale ikka öelda niiviisi...? isegi kui ta ise küsib...? ja miks solvuda, kui ausat vastust nuiad? samas mõneti mõistan... on jah raske aeg... meil kõigil... seda enam peaks siis toetavam olema...

kõrvus kõlab jätkuvalt kahe kitarri saatel kivimüüridelt vastu kumamas... "... armastan sügise tumedaid pilvi, armastan laanekohina häält. armastan tunnetest täidetud silmi, valu mis sääl..."
ehk varsti...

imelik, et viimased postid on kogu aeg mingi pildi vaev üles riputamisega... peale selle laheda kausta avastamist... olen sealt juba kaks pilti näpanud siia...

vahva leid...

leidsin kontori tööarvutist terve portsu meeleolukaid pilte...neid vaadates saab võõras vaatajagi tõelise portsu positiivseid emotsioone... töökaaslased teadsid täpselt, kellele kuuluvad... kahjuks pole temalt võimalik praegu luba küsida... teen seda esimesel võimalusel... ikka tahtsin kangesti lisada ühe pildikese sealt portsust... ehk saan andeks kunagi...

pikalt aru pidanud vahetasin väga huvitava ja erilise foto selle vastu siin... ehk vähendab see mu süüd, et näppasin võõrast kaustast... lihtsalt üks armas kevadine päikest täis meeleolu... eelmine valik oli ilmselgelt liiga erilise ja äratuntava käekirjaga...

lammas all paremas nurgas...

heh...hoopis vasakus ja üleval...ei olegi kerge harjuda selle unise ja vihmase halli argipäevaga... pealegi tundub nüüd paigal istumine konkreetse töö taga palju raskem... ei mingeid vastuvõtte ega kohtumisi ega ekskursioone ega dineesid ega kohvipause ega seminare ega koosolekuid... ei saa aru, kuidas saab neid tüütuks nimetada... need on ju nii lahedad... aina põnevad uued tuttavad ja vaatamisväärsused...armsad väikesed meened ja kingitused... terve suur seljatäis neist muidugi vaja personaalselt edasi toimetada... hmm... loodan, et see aeg peagi saabub...
mingil hetkel avastasime keset koosolekut äkki kõik end arutlemas teema üle, kuidas on võimalik loobuda tööst, mis on nii tulemuslik olnud nii enda kui teiste jaoks... kas meist keegi peaks seda vajalikuks... H arvas vaid, et jah tema küll sooviks , kui mingil teisel tema enese jaoks olulisemal alal läheks ka hästi ja lõpuks tuleks valida nii kui nii... siis parem juba varem otsustada, et poleks hiljem nii paganama kahju...(hmm... me ju teame, et mitmekülgne ja võimekas... ainult et mitte ühelgi küljel pole... veel midagi, mida ei tea?)... mina ei suudaks sellisest vahvast ja nii palju pakkuvast alast küll loobuda... juba praegu tahan tagasi ... üle tüki aja vahvam aeg mu elus... põnev ja kirev...
ohjah... aga nüüd taas tööle... aeg surub end peale ja jälle on öö...
heh... olen viimased postitused piltidega pikkinud... isegi ei tea miks... lihtsalt tahtsin... vist meeleolust...

kuidas ma sügist avastasin

laupäevaõhtune üritus viis lõunapoole eestisse ja pühapäeva otsustasime veeta viljandimaal ühel kindlal põhjusel... reis eesmärki küll ei täitnud,ootamatult aga saime toreda muusikalise kogemuse ja loodus oli me vastu ka vist kompensatsiooniks väga armuline...
rabas on sügis väga ilus...vaikne... sügis oma kõikvõimalikes värvikombinatsiooides... päike pole vist sel suvel nii soe olnudki, kui sel pühapäeval... pidin vativammuse kiht-kihilt maha koorima... :D
lehed puudel on juba kirjud, maapinnal kohati kirev vaip... sellisena on tõesti ilus see aastaaeg...
rõõmsavärviline hoopis... kuigi see on looduse hääbumine... linnud juba parvedesse kogunemas...
eestisse saabumisest saati on olnud selline armas ja nostalgiline... hea kaaslasi kohata ... ehkki tundusid veidi nukrad... mõni asi on ju jätkuvalt muutuseta... ... A. lause rabast väljudes painab mind siiani... ja tal vist on õigus...
enne eestist lahkumist oli mul väga vahva hommikukohvi kaaslane... temaga rääkides sai kõik nagu lihtsaks ja selgeks... selgitas ja seletas loomariigist ohtralt näiteid tuues musta valgeks ja valge värviliseks... see oli väga abiks sel hetkel... kuigi kohvile kutsuma tuli ta ju kedagi teist...
üllatav kui suur on inimese mõju- eesmärk pühitseb abinõu:D... ehkki olin endale tõotanud, et ei anna seda tel nr, suutis ta selle siiski saada... kõneosavus? mitte ainult... tarkus ... osavõtlikus... abivalmidus... asjatundlikkus... jne... siiski oli kurb kuulda täna, et siini pole see loodetud tulemust andnud...
petsin end lootusega, et ehk lõpuks ... võib olla tegin hoopis vea... homme taas asjalikuks... ehk selgub midagi positiivset ... ei kujuta ette, mis saab muidu kuu lõpus...

Tere taas Eestimaa!

mitu aega, kui siit lahkusin... saabudes kerge õhin... oodates taaskohtumisi ja naerul nägusid...
tundus algul, et kõik ongi teisiti... aga "läänerindel" muutusteta... ainus uudsus, mis silma köitis... kaselehtedes on rohelusse siginenud erkkollased mustrid... nagu pisikesed päikeselaigud...
kontoris vaatamata hooaja lõpule ja muudele vahvatele sügisüritustele valiseb siiski reserveerituse meeleolu... avastasin nad kuulamas ühte salajast "kontsertlindistust" ettekandest, mis etleja teadmata salvestatud ja mis lõpeb a`capella lauluga... tegemist ühe jõuluüritusega... kõne tänuks kena koostöö eest ja uute lootuses ja laul kõigile pühade sooviks... see laul toob isegi praegusel aastaajal kerge õõvastuse ja helluse hinge... ma ei ole kindel , et peale selle salvestuse veel midagi säilinud on aga loodan, et see pole ainus... lihtne ja ülev, samas nukker...
aga reis oli vahva...ehkki sain sinna vaid asendajana, ei riku see elamusi... ja vahva on olla oodatud... isegi kui see pole sina, keda nii oodati ja loodeti... ja esimese asjana kõikjal ikka tema järele päriti... aeg oli enamuses siiski puhast rõõmu täis...ja minu jaoks elevust... toredad on siiski inimesed:D... palju suurepäraseid üritusi ja vahvaid kohtumisi... ehk edaspidisekski ...
samas usun, et tollele, kes sinna minema pidi, oleks see tõsiseks abiks olnud...
ja tänud A-le arvuti kasutamise võimaluse eest... mu tööd on tublisti edenenud ja ma väga loodan, et saan kenasti terminiks valmis;) ilma lahke loata oleks see küsitav olnud...
kokkuvõttes kaunis ja põnev ja huvitav ...

väsimus ja teadmatus

raske päev õhtus... ometi pisuke rahulolutunne hinges... sellest et üldse vastu pidasin... matejal oli kurnavalt keeruline... ja lektorid raskelt mõistetavad... varasemast kogemusest on selgeks saanud, et koos kerge huumoriga ka kõige mõistetamatumat on lihtsam omastada... taaskord tundsin puudust ... ei usu, et ainult mina... mõnede tuttavatega eelmistest seminaridest mõtteid vahetades tõdesid nad sama... igatahes pikk päev sai lõpuks õhtusse... vaatamata sellele ei ole mul und...
peas on nii palju mõtteid... elust, inimestest, suhetest, käitumisest ... minu elu viimase natuke rohkem kui poole aasta jooksul on tõeline seebiooper olnud...olen kohtunud väga huvitavate inimestega... olen õppinud inimesi oluliselt rohkem tundma... osalenud paljudel põnevatel üritustel, leidnud endale uue töö, isegi välismaal töötanud veidi aega... kuulnud, näinud ja osalenud erinevail üritustel ja nende organeeriseerimisel ... palju head muusikat... kogemusi ja suhteid koormate viisi...
minu vaikne ja rahulik elu on muutunud tõeliseks tunnete traamaks...
korraga sain aru, kui laastav see on... vähe sellest ... minu kogemused tuleks korrutada kolmega, et suuta ettekujutada ühe inimese tööd... on see võimalik nagu orav rattas aastaid seda suuta???
... mina ei suudaks... juba praegu... tahan korraks ära... puhata... vaikust ja rahu... ärgata rahulikult, nautides iga hetke... praegu on kogu aeg kiire ja ajanappus ja väsimus... totaalne väsimus... kõige rohkem laastab teadmatus... kaaslase mainitud kuldne tõetera...
peale selle pole mu töövahend veel parandusest tagasi ja tööd teen ikka , kas lahke ja kurva tuttava heal abilisel või siis töö juures kontoris... sellega aga kogu aeg mingid äpardused... nagu täna hommikul... rikkusin tahtmatult hea netituttava hommiku ja tuju... aga see polnud tõesti minu süü... tööle pannes ta automaatselt logib sisse sinna, kuhu poleks vaja... it-tegelane on seal ise mingi krõpsu teinud ja nüüd ei saa mina seda korda...
tahaks kasvõi ühe päeva nii õhtusse saada, et kõik mu ümber oleksid rahul ja rõõmsad ja mina ise koos nendega...

uitmõtted II

istun ja katsun võõra arvuti taga oma töödega kohusetundlikult valmis saada... ei oota imet, et ehk saan kõik poolikud variandid tagasi... ei loodagi ega ausalt öeldes isegi ei taha... kui mõni inimene suudab end nii palju ohjes hoida ning tööle sundida olles samal ajal suures mures kõige olulisema inimese kõrval, siis suudan mina lõppude lõpuks ka sõbra , täpsemalt sõbra sõbra arvutit kasutades tööd teha... ja on õigus, et töö aitab alati... ei vähenda segadust ega muuda hinge rõõmsaks aga kui peab siis peab... pole muud võimalust... see aitab mobiliseeruda... pealegi pole enam pikalt... tähtaeg koos septembri lõpuga aina tiksub lähemale... aga on veel nii palju, nii palju...

sõbra sõber on ka nukker... juba oli nagu kõik tema jaoks üsna lootusrikas... tema jaoks kõige-kõige inimene juba andis nõusoleku proovida uut elu ja uut ametit... kuni ootamatu löök sealt, kust ei osanudki oodata, kõik taas vastu taevast lõi... ilmselt isegi kui kõik laheneb positiivselt, ei lähe tema oluline inimene sinna enam tagasi... isegi ei lubanud endale toeks olla ega väiksemateski asjades abikätt pakkuda... see seletab nii mõndagi... aitähh talle minu poolt, arvuti on mulle hetkel väga suureks abiks... ehk ka talle oli see abiks... vähemalt ei tunne ta end mõtetuna... keegi vajas ometigi temalt midagigi...

avastasin veidi aega tagasi, et minu töös oleks vaja siiski targema pilku asjade kohta, milles ma ise kodus pole... tean, kes see olla saaks... aga M. ja A. on selle karmilt keelanud... minu seletus, et ehk oleks töö praegu talle abiks,pole mingit positiivset kõlapinda leidnud... hoopis vastupidi... praegu olevat tal niigi tegemist rahvusvahelise konverentsiga, mis septembri lõpupoole tallinnas toimub... kui ta vähegi tahab tegutseda, jagub talle seda kuhjaga... pealegi olla see olnud lõplik sõna juba aegu, et tagasi ta meie juurde ei pöördu... polevat mõtet inimest suuremasse suluseisu sättida... ja uuesti keelduma sundida...

väljas on vihmane ja kuidagi nukker... ligihiiliv sügis vist mõjub nii... ja kõik see, mis ümberringi toimub... ometi oli ju suvel ka lõbusaid ning toredaid sündmusi... ikka kipub millegipärast "kurptuse" vari kõik tumedaks värvima... ja sooja ning päikest oli ikka väga vähe... lihtsalt... sooviks, et hakkaks ilusamaks ja paremaks minema... et muinasjutud läheksid tõeks ja kõik kärnkonnad saaksid printsiks ja tuhkatriinud printsessideks... kuigi ... jäin praegu mõtlema... hetkel kadunud inimesel on õigus... kellele neid kärnaseid konni ja tahmanägusid tarvis on...:D... pealegi polevat õnn vaid kuningakojas... ilmselt nii ongi... ja igaüks meist on väikese tüki õnne ära teeninud... see tekitab taas kord minus küsimuse... miks ühele on nii palju antud... nii rõõmu kui kannatusi kui tähelepanu... ka siis on ta kõige-kõige, kui ta reaalselt on hoopis peidus... on ta peidus seepärast, et tal on väga raske ja ta ei usalda kedagi... või seepärast, et ei taha maailmale näidata, et ka temal on raske?... kõige selle keskel ei suuda ta aga märgatagi neid, kelle jaoks tundub olevat õnn kasvõi ainult tänulikus pilgus ja sõnas... samas ma olen alati seda imestanud, kuidas ta jaksab kogu aeg kuulata, särada ja hoolida... mina ei jaksa... arvan, et keegi ei jaksa... mina istun arvuti taga ega jaksa töödki teha... ikka eksib pilk valesse kohta... praegugi käed kribivad valesid sõnu valesse kohta... :D tõeline äpu...

hetke uitmõtted...

taas nädalavahetus... aeg läheb nii kiirelt... veel pole mu abimees parandusest tagasi ja kogu elu on väga raskendatud... peale selle tubli tükk närvipinget, sest kõik asjad olid kuni viimse hetkeni paika panemata... oluline inimene täiesti kadunud, kes asja koordineerimise taktikeppi pidi hoidma... tean nüüd, et tal selleks oma väga tõsine põhjus... vaatamata sellele, et ei tea kuidas ja mismoodi tal on hetkeseis, kuid selle kõige kõrvalt suutis ta teha oma olulise töö ja saata selle M. meilile... tänud ja lugupidamine inimese kohusetundele ja töövõimele...
kuna ta ei ole andnud mingit teavet, kuidas tema hetkeolukord...
soovin lihtsalt nii nagu ta ise M-le saadetud jõulusõnumis soovis... loodan väga, et tal on oma kaitseingel või mitu... sest muidu ei suudaks küll keegi seda kõike üle elada, mis teda viimase poole aasta jooksul on tabanud... " kõik kaitseinglid istugu ta maja ette maha ja valvaku seal hoolega, et tal ei sünniks paha"...

võta aega veidi ringi vaadata...

kõik on läinud nii kiiresti... töövahend lõppes otsa... " kiirabis" öeldi... vaevalt, et midagi päästa saab... minul seal kaks poolikut tööd... kes kord vajalikust ilma jäänud, teeb olulistest asjadest enda tarbeks alati koopia... ja oma läpakat ka ei laenanud... okok... saan aru, kui ema tervise pärast väga mures kusiganes kaugelt kõike sinna paika jättes ja pea laiali otsas kihutav muidu tähelepanelik ja hooliv tütar ei märka töökaaslase muret... hea et see info vähemalt suure hilinemisega kohale jõudis, mõista püüdmisega oli ikka tõsiseid raskusi... oma ema pärast teeksime kõik sedasama... hea netituttav oli hiljuti sama teema üle elanud... temal ei õnnestunud midagi päästa... töökaaslane ei lisanud omaltpoolt raasugi optimismi... mõned oskavad ainult hädaldada... hea et sedagi... kättesaamatu pärast õelaks ja kättemaksuhimuliseks muutunud... meelega asju vussides, et kellegi elu võimalikult raskeks ning keeruliseks muuta...
aga mul oli siiski huvitav nädalavahetus- hea muusika, maitsva veini ja tuttava kunagise klassivenna seltsis, kes ilmselgelt vajas võimalust end ometi kord tühjaks rääkida... sain "õlg" olla ja oma tuttava kohta oluliselt rohkem teada... ikka lendavad liblikad tule suunas... ei muuda midagi kõrvetamine... ikka tuhaks...
ja homme on uus nädal... tükk tegemata töid... aga minul oli hea... mis siis, et palju tööd on vastu taevast ning alustada tuleb tühjalt kohalt... mis siis, et kellegi ema on väga haige ning tobe uhkus ei luba kelleltki teiselt abi vastu võtta kartes võib olla ehk sõltuvaks jääda?... ja aidata tahtja on nüüd õnnetu olemisest lõhki minemas... mis siis, et keegi on väga kurb kuna talle ei anta väiksematki võimalust... mis siis, et keegi peab üksi hakkama saama kahe eest, kuna partner on jätkuvalt rivist väljas... pole nõus isegi proovima... mis siis, et keegi on millegi nimel nõus terve linna läbi tallama ja peapeale keerama... samas... vaatamata sellele , et keegi kusagil eesti väikeses linnas on väga õnnelik oma väga noore pruudiga... on homme uus päev... vaatamata sellele, et mul oli väga tore nädalavahetus , sain tantsida ja muusikat nautida... vajasin seda väga... ja ehk oli minust veidi abigi... on homme uus väga raske päev...

sasipundar tunnete ja suhetega...

täna tekkis tõsine arvamuste lahknemine hea netituttavaga... elust-olust naljaga lobisedes jõudsime mingil hetkel ühise tuttavani, kes temale hea sõber... meie ühine tuttav on naine, mina ka naine aga netituttav on mees... kuna arutelu käis naiste ja meeste suhetest, olime korraga punktis, kus mehed kaitsesid mehi ja naised naisi... mehed marsilt, naised veenuselt ... nagu päriseluski... muidugi ajab mind praegu naerma, et kui me ühine tuttav sellest erimeelsusest ja selleni jõudmise põhjustest kuuleks, oleks ta meie mõlemi peale maruvihane ega räägiks enam meiega kunagi:D... mina ainult oletasin ilma, et midagi kindlat teaksin ,mis ja kuidas... teema minu jaoks hell, olen ise mängutuuri üle elanud, siiani pole sellest üle saanudki-ikka teeb haiget ... teine osapool väitis end teadvat aga kaitses meessoost osapoolt- oma sõbra vastu...( kuigi varem on jutuks olnud, et see kutt on tõeline tõbras... ) asi mis mind siiralt üllatas:D- mehed peaksid veel eriti oma sõpra kaitsma...olgu siis et naissoost sõpra- sõber on ju sõber... tema jutust tuli aga välja, et naine on eriti kõva peaga- talle olla kordi öeldud, et mäng läbi aga too ei saavat lihtsalt aru...
mina tunnen meie ühist tuttavat küll vähe aega , aga tean päris kindlasti-ta ei jookse kellegi järele, kui talle pole valesid signaale antud-ta on liiga uhke selleks. on vaid asi selles , et igal on oma arvamus või hoiavad omasoolised kokku? kas inimesed, kes ühest suhtest teise iga paari kuu järele hüppavad,selleks et eelmist unustada ,polegi võimelised asju normaalsest vaatevinklist nägema?... või milline see normaalne vaatevinkel nüüd ongi?
või mõtlevad nii ainult need, kellele tunded on pühad asjad ja teiste inimeste ja nende tunnetega ei lollita ega mängi, sest nii saavad kõik mõtetult haiget...
ära tee teisele seda, mida sa ei taha , et sulle tehakse...
kavatsen tegeliku loo siiski välja uurida... maailm on väike...
või tegelikult... mis see minu asi on... lihtsalt valus on see sellele, kellega nalja tehti... ja meenutades asjakohase ütlust- teemasse hästi sobiv-mis ei tapa, teeb vigaseks...
samas ei saa ma aru ka... miks ei või sõbrad anda kellelegi teisele võimalus need haavad siluda ja ehk õnnestub tal unustada ning õnnelik olla ometi kord... pole ju normaalne, et inimene töötab 24/7 kogu aeg... mida ütleb selle peale tervis? öelge veel et see pole põgenemine...
ja tegelikult on see minu enda hämar mõte, aga mina olen ju teatud mõttes invaliid... nii väga haiget saanud, et enam kuidagi ei suuda normaalselt mõelda...
oleks ebaõiglane avada inimese silmad, kes ei teagi, kuidas ta nö sõber temasse suhtub???
üks mis kindel... ma ei tea, mis on sõprus ja mis on armastus... või on kõik vaid üks lõputu ja mõtetu mäng...

ikka alles keset ööd jõuan mina siia korraks pilgu visata ja põhjus proosaline... ei suuda isegi blooge lugeda, sest uni võtab võimust..meiliga kursis oleminegi paras pähkel, sest kõike ei jaksa ... lihtsalt ei jõua varem kui öö on käes... kui uskuda preili kõikesuutjat:P (vanus küll proua aga välimus preili ja nimi ka:D), siis iga algus on raske...
mis teha kui pole pöörast energiat ja kiirust... mõned jõuavad 24-tunniga teha enam kui kahe mehe töö, lõbutseda, mööda üritusi särada, sõpradega õhtust süüa, vahetpidamata kiirelt mitmes keeles korraga rääkida ja lisaks veel magadagi, et hommikul taas otsast alata... mina ei suuda ühe koha töödki 8-sse tundi mahutada... aga puhata ja mängida ja üritustele ja õhtusöögile... selleks, et end taas töösse lukustada kontorisse(et mitte kodus kogemata magama jääda keset tööpõldu nagu ta ise väitis)-vean kihla, et hommikuks on kõik ära tõlgitud-aga mina olen otsas,läbi, kutu...

muide, frodo, kui tahad teda tabada, pead ise sama kiire olema-ta on tavaliselt kõigist tubli sammu ees ja sel nädalavahetusel väga hõivatud;):P

und

ports suveõhtu mõtteid...

nädalavahetuse meeleolude küüsis uitab mõte tunnete ja emotsioonide radadele koos väga värskete mälestustega... ikka kippus pilk uitama noortel ja vanadel paaridel, paljudel lapsedki kaasas... väikesed ja rüblikud... aga väga armsad... tõeline pereüritus ju... kuna vanematele oli tegevust erinevate kiirus- täpsus- ja pallimängude kujul väga palju, lastele aga vaid batuut ja väike lasteetendus, siis loomulikult leidsid nad kiirelt üles vaieldamatu laste lemmiku, kes ka agaralt nendega kampa lõi... koos korraldati igasuguseid mänge... "kes aias" ja "tore tädi" ning "lapaduu" jne ikka tõusvamas tempos...abi vajas ta ju vaid häälelises pooles ja siin hakkasid appi ürituse juhid, kes kõvasti mikrisse lauldes selle möllu koos lastega ja "hipi pikksukaga"kaasa tegid... rõõmu tegijatel, rõõmu nägijatel :D... tundus, et kohe oluliselt kergem sai nii päevade juhtidel- leidsid aega rohkem isiklikuks suhtlemiseks rahvaga :P... kui lapsevanematel- lapsed väsisid õhtul kiiremini- päev oli ju pikk ning energiat kulus palju... oma osa nõudsid ka rand, liiv ja meri... lootsime küll agarat lastejuhti meie bändiga ühinema, kuid ta keeldus isegi pillimängust, väites, et puhkab mitte pole tööl (hmm... lastega müras paljast lustist...?) siiski olid need paar päeva vahvad, sest ürituse vedajad ja nautijad pidutsesid koos ja hästi lõbus üritus oli, isegi rannas ning vees möllasid organisaatorid koos rahvaga... tundub, et suvesoojas kaotas nii mõnigi oma hingerahu... nii väga, et kui tema sümpaatia ühtäkki kadunud oli... otsis ja painas, kas keegi teab- tunneb , kes- kus ja mis... siit tekkis erinevatel pooltel lahkarvamus... kas tuttava telefoninumbri andmine teisele inimesele heade kavatsuste nimel, on kuritegu???... on see eetiline, ilma omanikult luba küsimata...
minul tekkis veel teinegi ports pakilisi päringuid...
kas vitaalsus ja energia on ainsad asjad, mis tähelepanu äratavad?kui tahad, et keegi sind märkaks, siis tuleb seltskonnas kõigi väikeste lastega tegeleda? kas lihtsalt olemas olles ei ole võimalik et sind üldse keegi näeks?... need vaiksed ja tavalised inimesed , n ö hallid hiired ei jõua kunagi kuhugi ja neid ei märkagi keegi kunagi? A. jutu järgi ja minu enese kogemuste järgi üks sort tõesti ei pea midagi tegema, piisab lihtsalt olemisest ja naeratamisest... mida peaksid tegema ülejäänud, et endale mingi tilluke tükk populaarsusest lõigata?et ka nemad oleksid nähtud?
kas ainult klounid ja pajatsid saavad end eksponeerida?

ega suvi taeva jää

nädalavahetus oli soe ja mõnus... A.-le pakuti viimasel minutil esinemise äraöelnud artisti asemel poolteist tundi kava katmist... koht kena ja ta polnud seal varem olnud... kutsus minu kaasa... mis saab olla mere ja päikese vastu... ja ma ei kahetse... päike ja meri olid vapustavad... mingid firma suvepäevad ja meelelahutajate poolest tugevaid tegijaid täis....samas ... uskumatult väike on maailm... ja mõned inimesed lihtsalt jõuavad igale poole... praegu ajab naerma see kõik tagantjärgi... kõik sujus kenasti... ja lõppude lõpuks hakkan ka mina sellega ära harjuma, et üks inimene suudab kõik asjad peapeale pöörata ja inimesed möllama ajada olenemata nende vanusest ja soolisest kuuluvusest... ürituse juhtidest kuni diskorini, rahvast ma ei räägigi... aga samas ei olnud ta kuidagi nõus rahvale laulma...
ja randa teda jagus... enne kui ta teadmata suunas kadus , nägi ta välja tõsiselt punane nagu keedetud vähk, mitte et see kuidagi ta tegevuskiirust oleks pärssinud...
ise sain veidi meres ujuda, pisut põsele päikest ja toredat üritust nautida koos vingete bändide ja toreda kavaga... suvi on vahva

kohtlane kolmapäev ja naljaks neljapäev

ilus suvi lõpuks käes, ilm fantastika ja päike, päike, päike... "nüüd võib kõike juhtuda, mina olen ikka rõõmus..." tsiteerides konkreetset isikut ja eilseid sündmusi... hea kui on võimalus üle teiste inimeste tunnete tallates end hästi tunda... imekaunis loodus, mida kõik omavahel tujuküllaselt jagasime... üldjoontes suur seltskond oli lõbus ja vahva ning tegutsemishimuline... tennisemäng ja indiaca... mitte et ma oleksin ise neis osalenud, sain aktiivsest pealtvaatamisest rohkem kui küll... naeru ja nalja... mis siis et täiesti etteplaneerimata... täiesti ootamatu asi... ilmselt seda toredam sai...
jääb vaid hämmastuda, et mõned keskealised jaksasid joosta terve õhtu poole ööni platsil ringi... vist peab paika, et seepärast nad paremad välja näevadki , kui need, kes temast 10 aastat nooremad... ja pole mingi probleem ka alla 20 aastaseid paika panna, neile füüsilises mõttes ära tehes- paremini paiduv ja vastupidavam ja kiirem... tulebki sellest pidevas liikumises olemisest see lõppematu vitaalsus, millega ka teisi suudetakse nakatada...? kusjuures... mind hämmastas tookord eriti hea enesevalitsusoskus... ja mitte ainult siis... olen seda mitmeid kordi tõsiselt imetlenud...
ei möödunud õhtu ka mitte ilma vigastusteta... kõik, kes osalesid vähem või rohkem ka kannatada said, õnneks mitte midagi hullu... kel käsi, kel jalg, kel kulm, kel varvas... õnneks erakorralise meditsiiniteenuse abi ei olnud vaja... :D
aga täna on taas õues tõeline rannailm... on eriliselt raske kõige selle juures tööd teha, kuid mis parata... kõik ei saa suvel puhkust... eriti need, kes alles tööd vahetanud... olen samas väga rahul, sest see töö meeldib mulle , pealegi... saan ise kõigest aru:) naudin sajaga... oleks et kõik nii jääkski... kuigi mõned väidavad, et ükskõik kui hea töö ei asenda isiklikku õnne... eile jäi kõrvu üks kentsakas lause.. tegelikult tegi selle minu jaoks kentsakaks lausuja... "... keegi ei ole maailma naba ja tants ei käi kunagi ainult ümber ühe aurukatla, mitte igavesti... igal asjal on oma hind- tasuta juust on vaid hiirelõksus... "... vaat kes räägib!!!:D
päikest meile

naljakas ja nukker

olen segaduses ... rääkisin tuttavaga netiavarustest... jutt käis meie ühisest tuttavast... kuidas too on muutunud peale pikka haiglas olemist... siis teatas ta et olen loll ja tänamatu kana... selle eest, et avaldasin oma arvamust....
lõuna tõi portsu mu praegusi töökaaslasi koos meie sõpradega üle lahe... veel veidi ... ja meiega liitus veel ports rahvast... mõnele persoonile ju peab spetsiaalselt järele minema paluma, et ta austaks oma kohalviibimisega teisi üritusest osavõtjaid....
tegelikult oli lõbus ja vahva... nalja sai palju ja naerda ka... peale ühist vanalinnas tallamist ja varast õhtusööki saadeti kallid külalised hotelli ja võõrustajad võisid minna oma teed... juba vanalinnas ühinesid mingil hetkel ühe endise töökaaslase (kes alati on tähelepanu keskpunktis) poeg oma sõbraga... lõbusad ja vahvad noormehed... nägin neid hiljem veel viru keskuses, kus noormehed olid hakkanud disaineriks ja üritasid naist stiilselt riide panna, siis oma nägemust sellest, kuidas ta peaks välja nägema ja riides käima... :D... eemaltki õhkus positiivsustvahva kooslus, mõjusid ümbritsevatele hästi... ja naersid, kui mingi kutt soovitas poisil oma pruudile mingit asja osta, et tegelikult on see tema ema :D
... tahan ka oma peret ja selliseid vahvaid lapsi ning nendega nii hästi läbi saada... ja ma tahaksin õnnelik olla.... väga

üks õhtune seik

üle pika aja päris hea päev... oli lõbus ja nalja sai hulgim... elus lõpeb üks etapp ja tuleb uus... ehk parem ja huvitavam... eks elu näitab... olen aru saanud, et teiste varjus ja teiste moodi on võimatu elada... aga raske on end sealt suurest maailmast üles otsida...
armas ja naljakas juhtum, seotud minuga ainult nii palju, et peaosaline on mu tuttav ja seisin selle juhtumi tunnistajana hulga inimestega estonia peatuses. tuttav ootas trolli, meie autobussi... trolli saabudes, asutas mu tuttav koos rahvasummaga sellesse sisenema, keeras mingi hääle peale korraks ringi ja kohe rabati ta summast välja... pikk, sirge ja nägus noormees ... koos sõpradega istusid nad enne autos estonia ees parklas... peatuses rahva seas üks naine suurte päikeseprillidega meenutas talle... kuigi kuti jutu järgi ainult tema enda sisetunne... naise liigutused ja olek... ja veel midagi... siis hüüdis algul naist proua ja perenimega, siis hakkasid sõbrad appi ja tegelikult see suur lärm jõudis kõigi sealolijate, ka minu kõrva, aga me ei osanud seda oma tuttavaga seostada... ehkki teame nii nime kui perekonnanime :D ... lühidalt... kuulsid ja märkasid kõik peale selle, kelle pärast seda tähelepanuaktsiooni korraldati... :D nagu ikka... hüütu aga ei reageeri tavaliselt prouale ega perenimele :D... kuna troll tuli autosolijate ja naise vahele, otsustas kutt kiirelt asja uurida, helistas sõbra telefonile, et küsida, kus ta emm on... mainitud poja nimi, see küsimust ja küsija hääl, mis talle tuttav tundus, panigi naise ringi pöörama... ja seda jällenägemisrõõmu oli kõrvalt nii armas vaadata... esteks istusid pingile ja seletasid ning naersid läbisegi... ja siis viisid poisid ta autoga kaasa...
huvitav, kas aeg on muutunud, või ma pole varem märganud, et paarikümneaastased mehehakatised teevad midagi sellist sõbra ema tuvastamiseks ja temaga suhtlemiseks... seda kallistust ja kohtumisrõõmu oli nii armas vaadata... ja oh see maailm on ike väike... :D
samas hiilis hinge kurbtuse tunne ja nati nagu hale hakkas endast... kas mina suudan oma veel sündimata lastele ning nende sõpradele selline autoriteet olla, keda aastaid hiljem meheks sirgununa rahva seast otsitakse ja jällenägemiserõõmus kallistatakse (enne kõlavalt ja selgelt selleks luba küsitud), oma sõpradele tutvustatakse kui lapsepõlveaegade kõige vahvamat lapsevanemat... see on väga armas... kes ütles, et noorus on hukas:P
vat selline lapsevanem tahaksin küll olla....

Ma ei tunne Sind....

tundub , et järjest keerulisemaks läheb see inimestest aru saamine... olen ma ise kuidagi eriti rumalaks muutunud?... inimesed, kellest ma seda mida nad teevad, iial uskunud poleks?
mis on see, mis paneb inimest, kes endaga iialgi mängida ei lase, provokatsioonile alluma?... tahtmine endale ja teistele midagi tõestada?... või tõesti lihtsalt mängulust? ... või hoopis mure millegi/kellegi pärast?... oleks ma siis ka näinud peale võitu mingitki rahulolu tema silmades ja olekus... mitte midagi, lihtsalt pesi käed puhtaks ja toimetas rahulikult ennast tõsiselt kaaslastelt igasuguseid veidraid küsimusi küsima... teemad üldiselt arstide ja meditsiiniliste valdkondades püsivateks... hmm... mitte midagi ei saa aru... on see tulemus, kui inimene ei hoolitse enda eest piiavalt ja ei puhka ega kosu peale operatsiooni, vaid hakkab kohe tööd murdma?

pingelangus...???!!!

tundub, et tunneli lõpus paistab lõpuks valgus... tõeliselt närvesöövad päevad ja ööd hakkavad ehk mööda saama... süükoormat see ei vähenda ja mingi hetke närib veel miski kahe suupoolega minu südametunnistust, ehkki järjest rohkem arvan, et pole ainult minu süü... oluliselt pädevam inimene lihtsalt salgas vajalikud ja tähtsad protseduurid ja blankide lisad minu eest maha... ei tea siiani meelega või kogemata, hajameelsusest või kättemaksuks... ta enda isiklikus elus on väga keerulised ajad...
samas... inimene, kes alles toibumas raskest seisundist ja pole veel päris tervegi, suudab lühikese ajaga läbi töötada terve portsu materjale, leida võimalused teiste tehtud möödalaskmiste parandamiseks... ja kiirelt need töösse ennistada... pädevus või keskendumisvõime?... tulemuslikku töövõimet tema puhul olen alati imestanud... ja imetlenud... ja tundunud mõttes kaasa neile, kes temaga koos teevad tööd... raske temaga samal lainel ja tuules püsida...
võiks öelda et kõik rahul- hundid söönud ja lambad terved... miks minu hinges on ikka see paha tunne siis?...
seepärast, et kui koosolekus vaheaeg tehti, siis peasponsor tegi kõigile lõunasöögi välja ja ainus, kes sealt puudus oli see, kes selle kõige rohkem oli ära teeninud?... tundsin end süüdi taas?
või seepärast, et kui koosoleku alguses temalt aru päriti, kuhu ta kadus ja miks ei tulnud, oli vastuseks, et ta pole suurem asi seltskonnainimene ja temaga olevat isegi ta sõpradel igav...
või seepärast, et peale mitut kuud haiglat on inimene väga muutunud ja mitte ainult välimusest- vähemalt esmapilgul... mina tunnen teda põgusalt ja väga lühikest aega, aga kolleegid ja head tuttavad räägivad, et varem olnud ta väga rõõmus ja kogu aeg ainult naljatanud ja naernud... neil polevat olnud heatujulisemat ja vahvamat kaaslast tutvusringkonnas... mõned ajad tagasi olevat hakkanud see kõik muutuma... praeguseks aga ... viimase poole aasta jooksul, millest mina tean, on aga inimene täiesti teine... ei ta pole kuri ega masendunud... lihtsalt... eemal... on jätkuvalt viisakas ja lahke, naeratus näol aga...
või oli oskamatute "pussakate " tegude tagajärjel tekkinud tõsine probleemide pundar, mis ta selliseks muutis?..
või see, kuidas inimene ilmselgete ületöötamise märkidega ringi toimetab... ta peaks ju puhkama... matab end millegi eest töösse?
aga kuna ma ilmselt ise tunnen end süüdi ja ei oska seda kuidagi korda sättida, siis ilmselt see, et keegi teine peab seda tegema iseenda arvelt ongi see, mis vaevab... seda enam, et lühikeses ajavahemikus on see juba mitmes kord ja seekord on asju korda ajada kvantitatiivselt mitmekordselt rohkem...
veider on asja juures veel see, et kui inimene teeb suure töö ära ja sellel on tulemus( no mitte vähe vinge!!!), siis ta ise ei tunne sellest rõõmu, kuigi kõik ülejäänud asjasse puutuvad on megahäpid...
nt peasponsor, kes alguses oli väga rahulolematu ja närviline, on maha rahunenud ja sponsorite ja liikmete koosolekul viskas isegi nalja... ilmselt asjade käiguga rahul... muidugi raha säästetud, projekt päästetud, kui kõik need tegevuskavad ka vilja kannavad...
ja samas ei saa ma jätkuvalt aru, kuidas lilled suudavad nende saaja nii ükskõikseks jätta... mina naisena oleksin ainuüksi selle- eest õnnelik, et mulle märgati üldse lilli kinkida...
selgemast selgem, et osadest inimestest ei ole võimalik aru saada, sest nad on ... teistmoodi... mitte halvas mõttes...

ma tahtsin head, aga välja tuli nagu alati...

hea tuttav ütles, et olen piiratud... et mulle mahub pähe korraga ainult kaks mõtet ja seepärast ka ma oma suhtega kuhugi ei jõudnud... tema ütles tegelikult seda pahasena minu peale ja meie ühise tuttava pärast, kes talle on tegelikult vist väga hea sõber... tegelikult piirab minu tegusid ilmselt üsnagi hetkeemotsioon... naine, mis parata... aga lause " ma tahtsin head, aga välja tuli nagu alati... " töötab minu puhul ikka täiega... saaks ajas tagasi minna ja salaja asjad õigesse kohta tõsta või ära kustutada ja olematuks muuta.... ja mina veel süüdistan teist inimest enesekesksuses... mis õigusega

vahel on valesti...

Istun suure kontorilaua taga tilluke sülekas ees ja ei tea, mis oleks õige... kas teha suuri otsuseid, muuta oma elu või lihtsalt lasta asjadel minna... vahel võivad mõned teiste inimeste otsused valusalt ka enda elu puudutada... hullem muidugi, kui need tulevad äkki ja on väga radikaalsed...
inimesed on mõistetamatud olendid... ometi igal asjal on oma põhjus... kuigi ma seda ei tea, võin siiski aimata... selliseid samme ei võeta ette iseendast lähtudes... impulss on väljapoolt ja see on inimese enesekaitserefleks... omakorda tähendab see teiste asjasse puutuvate inimeste otsuseid... kas poolt või vastu... kui tugev peab olema, et iseendaga ja ümbritsevaga hakkama saada? ja milles see tugevus õieti seisnebki... kes selle üle otsustab?

väsinud

on see märksõna, mis läbi kuu mind on kandnud... mõtetest, tööst, muredest, kohustustest ja teadmatusest, lohutamisest, optimismist jne... ootan nagu imet ning ma ei ole ainus... et lõpuks tuleks see keegi, kes alati kõike oskab ja suudab ja kelle väiksemastki liigutusest taas kõik paika liigub... aitab lausa tema olemasolemisest... nii kui uks avaneb ja ta seal seisab, on olnud alati tunda, kuidas eesolijatel pinge kolinal langeb... nende vastutus on kadunud...
uks avaneb... kordi... aga teda ei ole ikka veel...
on see võimalik, et...
ja mis edasi... lahtisi otsi on nii palju... ei saa ju minna ilma, et ...

kevadest on

märkamatult saanud äkki suvi... rohi poolde säärde ja lehed puude otsas suured ja laperdavad tuules... kiirus on võtnud sajaga kogu mu elu ja aja ja jõu... teha tööd hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni... raske , keeruline ja kurnav... pluss üritused nädalavahetusel... ja suti suur annus raskust ja kurvameelsust ja segadust... samas ... ei taha üksi olla ... hing on haige ja siis on see veel valusam... igasugused mõtted tikuvad pähe... olen ikka hämmastunud olnud mõnede inimeste teovõimest... poole väiksema koormuse juures olen täiesti omadega võhmal ja vajan puhkust ... koju ... ei see pole minu kodu vaid kellegi teise korter, kus kõik veel rohkem meenutab raskust... lähen alles siis kui enam ei suuda silmi lahti hoida ja ainus mida jaksan... ainult ümber kukkuda ja magada... ja ka siis ärkan aeg-ajalt üles ja leban lihtsalt voodis lahtiste silmadega... pea paksult totraid mõtteid täis... näen unes igasuguseid tobedusi... ja ärkan alati ühes ja samas kohas üles... otsaesine higiga kaetud... olen väga palju rääkinud erinevate inimestega rasketel teemadel... ehk on see neile abiks... minule küll mitte... kahjuks...
ja päikest ei ole... juba peaaegu kuu aega...

väga pikk aeg

pole siia lisanud pikka aega ridagi... ja põhjus lihtne... väga rasked ajad on ... nii rasked, et ei oska midagi öelda, mõelda ega teha... hing on raske...
rääkisin täna ühise tuttava sõbraga... ei kujuta ette, mida tema tunneb... öeldakse, et mehed end ei ava... vahel ehk siiski... iseasi, kellele ja millises ulatuses... naisega on veel keerulisem nagu selles jutuajamisest adusin... mina tunnen inimest hoopis teisest vaatevinklist... täiesti vastupidiselt teistsugusena, kui tema sõbra kirjeldusest...subjektiivne, seda nii ehk nii... me mõlemad tegelikult ... aga mis põhjusel... mitte ühtki positiivset märget sõbra poolt... ma tean et pole ainus kes seda positiivsust kiirgavat naist imetleb... meid on palju... ma ei arvagi, et inimene pole haavatav, aga ma ei usu, et niisugune nagu kirjeldus kõlas... pealegi... kui inimene on nii katki, et... siis ma ei mõista, kuidas ta liigub suurtes seltskondades ja teiste lõbustajana ja õpetajana ning teejuhina... paneb elu käima ja rahva liikuma... ja nüüd äkki on ta lihtsalt kadunud... pole mitte kusagil ja ei reageeri millelegi ega kellelegi... keegi ei tea temast midagi ja kõik peavad end kuidagi selles süüdi... kasvõi kaudselt... oleme siis millegi vastu ilmselt eksinud, kui nii tunneme... püüame iseennast pettes enda südametunnistust rahustada...
on see võimalik, et ... nagu tuttava sõber ütles... midagi on siin väga valesti... aga kas see kunagi selgub, mis see on...
ma ei usu... samas ei tea, mida ette võtta... hing on raske ja meel kurb... tahan selgust... ja kõigele lisaks on kõik minu emotsioonidest väga ülepakutud

veider maailm

ja veidrad inimesed sees... annaks mulle keegi arusaamist inimestest... täna siin, homme seal.. esteks üks jutt, siis hoopis teine tegu... ja ikka kõik suu ammuli vaatavad ainult teda... olen kade?... ei ole... olen nõutu... ei saa aru... isegi kui ta ei näe just parim välja nagu alati... isegi kui ta pole eriliselt riides... lihtsalt teksad ja pusa... isegi kui ta pole sätitud nagu alati viimase peal ... isegi kui ta pole sama vahva nagu alati... ikka naerdakse ta teravate naljade üle ja ikka on tema seltskonnas A ja O... ikka hoolitakse temast, tuuakse sületäite kaupa lilli... ikka käib tants ümber aurukatla... ja ikka tegelikult oli tartu avastamine minu jaoks päris põnev... sain huvitavaid fakte ja naljakaid legende kuulda... hämmastav, kui lahedalt oskab inimene rääkida, et ennast kuulama panna mitte midagi tehes, häälest ära olles... lahke sõbralik naeratav hooliv... vahva naine, ausalt... ja ta ise ütles, et tegelikult on ta tõeliselt igav:D ... päris naljakas, mul pole iial nii lõbus olnud, kui need mõned kuud, kui teda tunnen... ja veel...ma sain endale kasutada tema arvuti... kuniks minu enda oma remondist tagasi... et kes siis selliste ilmadega tööd teeb:D... see aeg, siis kevad, on mõnulemiseks ... nii lahke temast:D... kallis arvuti ju ikkagi... nii palju tuttavaid ja tore pühapäevane grill vaatamata unetule ööle... kõige suurem hämmastus oli, kui ta äkki seisis uksel... laupäeva õhtul... olles öelnud kindlalt, et ei tule... ja seal nad seisid... sõbrad tõid ta õnneks ära... head sõbrad ju... terve autotäis naeru ja nalja ja rõõmsaid sõpru... vaatamata sellele , et hääl oli alul hirmsasti kinni, pani ta särama terve saalitäie rahvast, oma partneri kaasa arvatud... õhtu sai lõpuks ometi hoo sisse ...ja see lõputu energia... kuskohast see ometi võetakse.... naer, see nakatav naer... ja see lõppematu ulakus, igas väikeses asjas krutsi... nagu Pipi... armas... aga vahva nädalavahetus oli , nalja naeru ja palju vahvaid inimesi... ja tartu , tõesti heade mõtete linn... me tuleme siia veel tagasi... alt ära tartu... kui tsiteerida eeskõnelejat:D... olen millalgi mõelnud, et ta on nagu siil sügisel... kõik jääb ta okaste külge kinni, seal kus läbi läheb, lihtsalt kergelt ja mängides, ikka tööpakkumisi rodus... kõikjale oodatud... kui ma suudaksin tema vanuses samasugune olla vaid... tegelikult tahaksin juba praegu olla märgatud aga veel rohkem teha sama tulemuslikult tööd ... ja vaatamata sellele , et kõik tundub eemalt nagu mäng, tean, et seal on tõsine töö taga... olen teda töötamas näinud ja seda omal nahal kogenud... ei ole kerge neil, kes temaga koos tööd teevad... katsu välguga sammu pidada... aga asjal on tulemus :D... tahaksin väga uskuda ta sõnu... "kulla tüdruk, vaata vaid ringi... maailm teeb sulle silma, vali ainult välja... ära keela endale seda kõike, sest elu ongi vaid mäng... "ma ei tea paremat lohutajat ja uutele tegudele innustajat:D... ja kui seda kõike kuulata ja uskuda, jääb meie kohtumine peagi väga põgusaks... ja aegade taha... pöörane otsus... aga arvan, et oleksin samuti otsustanud... seda enam , et lapsed suured ja toetavad teda igati... häid pakkumisi tehakse vaid parimatele... jääb vaid loota, et ehk kunagi... parim viis selleks, proovige ka sellist portsu positiivsust kiirata, lahkel pilgul maailma soojendada ja kõike ja kõiki enda ümber märgata... sain alles nüüd aru, et tõeline hea on olla sellel, kellest tema päriselt hoolib... temast hoolivad ju kõik:D... päikest teile

saan olude sunnil siia väga harva... aga seda rohkem on aega kevade enda jaoks... pikk nädal saab kohe läbi... ootan taas nädalalõppu, sest laupäeval põnev seminar... mulle väga meeldivad ... palju tarkust ja huvitav ja rõõmsameelne saab olema mitu tundi
muide, avastan iga päev enda ümber midagi põnevat, mõni aeg tagasi sain pool kogemata teada, et üks mitmeti andekas inimene kirjutab vahvaid asju
ise ta neid eriliseks ei pea, pigem tobedaks veidruseks, mitmele on viiski taha sätitud( nii ma enda jaoks selle avastasin, et uus ja teistmoodi mittekuuldud asi jäi kõrva, pika küsimise peale , kes ja kus tuli vastus... )
ühe olen varem ka siia autori muigvel lubadusega " rahvale naeruks ja kirjutajale rõõmuks " lisanud, nüüd kirjutasin laulmise järgi veel ühe... loodan, et sain ikka kõigist sõnadest õieti aru...
lubaduse pinnisin ka seekord välja;), kahju et viisi ei saa edasi anda ... ja eriti kahju, et autor ise seda siinkohal ei mängi kitarril ega laula... üle 50 % on puudu:( ja jääbki puudu, kui ise ei satu õigel ajal õigesse kohta
siikohal 1/3 sellest, pealkirja olen kahjuks unustanud... uurin selle lähiajal välja ja lisan

Õues ammu ära vooland kolelume vesi

Talveräämast vihmad maa kiirelt puhtaks pesid

Päiksesära juba poetab kevadlilled pihku

Hing on hell ning pungil täis minemise kihku

Milleks või siis kuhu minna, see ei ole tähtis

Kõik see terve pika talve sassis kuklas sähvis

Oluline et saaks kaasa võtta ühe kindla „ kelle“

Käsikäes siis ruumi leiaks elumõtetele

Kaua nõnda ikka üksi laias ilmas tallad

Oma karmi kibedust ja sappi välja kallad

Suurest egost väikse osa võiks ju ära anda

Et see suure tüki õnne asemele kannaks

Aina igal aastal sama rada sööstab mõte

Algab entusiasmiga ja ikka ilmneb tõke

Kord ei ole käsi õige, kord on vale aeg

Pikal elutargal pilgul tulevikku kaed

väss on

kevadest? pigem mingist taudist... praegu kõik viiruste levitajad on lahti.... igal, kas hääl , kurk, nina, kõrv jne ... või muidu katus sõidab:P
olen paksus talvejopes ikka veel... erinevalt mõnest, kes õblukeses nahktagis ringi tallab , viisikatke kähisemas suul... ja juuksed tuules lehvimas... naeratus huulil säramas...
päikest ... kui teil omal ei ole:P ... mina näen pea korra päevas ikka... aga teile ei ütle, kus:D
tervist ja päikest... ja kohe nädalavahetus .... siis ka kuulen päikest... et tere tartumaa... loodan, et hääl püsib ju... ootan juba pikisilmi....

meenus äkki üks vahva viis

mida olen viimastel aegadel mitu korda kuulnud. sõnad kirjutasin blogisse. need pole minu looming, vaid sellest laulust ja mulle meeldib.... koos optimistliku viisiga on asi eriti lahe... kahjuks ei saa viisi siia paigaldada... :D küsisin autorilt selleks luba, et luuleread oma lehele riputada ... ta küsis "Sulle rõõmuks ja maailmale naeruks?" ... kehitas siis õlgu ja ütles, et tal tegelikult savi... oma nime ei lubanud lisada aga autoriõigus kehtib siiski;)... selline suti ulakas, aga väga tabav... täna lihtsalt pani mind sellele mõtelma ühe tuttava käitumine... ja siis see vallatu lauluke meenuski... ümisesin seda veel tööd teheski õhtul, suisa poole ööni:P ... aga... vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi...
pealgi kui uskuda tuttavat ... alati leiab, millesse end matta...
ja järjest rohkem on mul tunne, et tema matabki midagi... ainult tundub?... on see nii või ei?... tunded ei maksa midagi aga võivad inimese hävitada ... ainsad asjad , mis siin ilmas petavad, on tunded... sõbrad ütlevad, et ...
soovitasin tal nendest pingutavatest hordidest endale sobivaim välja valida... pakkumistest pole ju puudu ja milleks end lõhki kiskuda, kui on võimalus ka teisiti... miks mitte lasta endast hoolida ja enda eest hoolitseda, kui on ometi selleks nii palju variante pakutud.. sellest ei saa ma lihtsalt aru... ta hakkas oma nakatavat naeru lagistama, kähinal küll aga siiski kõlas... ja lubas nii tehagi... et esteks trikoovoor ja jõukatsumised jne... rüütliturniir?:P
:D ja keegi on täna soengut muutnud; kardinaalselt... sünka väga sünka... kevad;):D
ja veel naeratus sinna juurde... jajah ... kevad on tallinnasse jõudnud...:D
imekaunis nagu ta ise ütleb, kuigi temal on hääles kerge iroonia... ei pruugiks, sest tõesti väga armas... homme juuksurisse ja tahan ka kauniks:D
aga nüüd unemaale... ei jaksa... pole selline raudne leedi:P

kui saaks ühel päeval marketist ma osta

kui saaks ühel päeval marketist ma osta
sõbra tugeva, kes minu eest võiks kosta
alati, kui olen omadega hädas
või tahan teha miskit enda pärast
kõndida võiks temaga koos ringi
ilma et mind kiusaks mure mingi
olen kurb, mind lohutab siis hellalt
kutsuda võin teda näiteks vennaks

annab nõu, kui minu oma pea ei võta
üksi koju mind ta kunagi ei jäta
kuulaks lõputuna kestvat monoloogi
täidaks kohe mõne minu soovi
kannaks tõrkumata minu raskeid pakke
ei võrdleks mind ning kraaksuvaid hakke
ootaks kannatlikult rõivapoes
kuni leitud odav, sobilik ja moes

tunneks alati ta toetavat kätt ma
siis eriti kui olen jäänud hätta
kui nutan ta mind lohutada prooviks
mu rõõm ja rahulolu oleks tema sooviks
ei arvustaks, mis vale on, mis õige
mind toetaks hoolimata kõigest
ei laseks oodata end pikad ööd
ei meenutaks mu tegemata tööd

meelsasti me aega koos viidaks
ta mind mu enda pärast kiidaks
oleks terve aja ainult minu päralt
ei tujutseks, vaid kogu aja säraks
kui saaks ühel päeval markestist ma osta
sõbra tugeva, kes minu eest võiks kosta
siiski minu mõte jääb veel korraks viibima
äkki kasulikum oleks sõber liisida

olen mõelnud

palju selle üle, et kui ma poleks seoses enda hingeliselt sassis seisundiga satunud siia blogitama, poleks mul õnnestunud kohtuda päris elus selliste persoonidega, kellele tänu on minu elust saanud tõeliselt täistuuridel keerlev karussell. ikka ongi nii, et meie keskel elavatest inimestest väga vähesed on need, kes oma olemise ja olemusega löövad vee enda ümber keema ja actionit jagub kõigile, nii neile endile kui ka nende kõrval või pisut kaugemal seisvatele kodanikele. ainus huvitav fakt, et üldjoontes nad ise seda ei naudi, vaid vastupidi... väidavad et tahaksid ainult rahu ja vaikust. samas kõige tragikoomilisem aga on minusuguse kõrvalseisja jaoks, et vat just seda rahu ja vaikust, mida nad ainumalt väidavad vajavat, kohe mitte kuidagi nende ümber ei ole.mingi eriline fenomen?
tähelepanu keskel viibides muudavad nad väga trastiliselt käituvaks need, kellele nad ise oma tähelepanu piisavalt ei jaga. need erilised inimesed oleks aga nagu öös kumavad lambid, kelle paistele kõik ööliblikad trügivad, andmata aru sellest, et selles eksitavas valguses saavad nad lihtsalt hukka... ei ole oluline puudutada valgust, sest see on surmav... lihtsalt selles valguses peesitamisest piisaks, et päev ja öö valgeks muuta... "saagu valgus..."
seda olen ma viimastel päevadel tõsiselt ja sügavalt kogenud. on üks sort inimesi, kes toob teistes inimestes välja kõik hea ja ka pahupoole, sest selle tähelepanu püüdmiseks ollakse valmis tegema kõike... andmata aru, mis on õige , mis väär... need ööliblikad tahavad seda, mida nad ei suuda taluda, samas milleta nende elu tundub nagu tühi olevat nendi endi jaoks... kui me pole ilusad , andekad ja vahvad, tahame toppida puuri selle, kes meie jaoks tundub seda kõike kiirgavat, et ainult meie ise saaksime seda enda omaks pidada...
öeldakse et armastuses ja sõjas on kõik lubatud... on või? unustame kogu oma väärikuse ja ka selle, mida teised me ümber tänu sellele kõigele, millega läheme tähelepanu püüdma, peavad läbi ja üle elama... isegi see eriline ja kordumatu, kelle tähelepanu me püüda proovime... miks me arvame, et ainult läbi teisele haiget tegemise on võimalik ennast väärtustada... kahjuks mõjub see ju täpselt vastupidi... teame seda juba ette... aga ikka teeme ... suurest meeleheitest... et siis lõpuks ise hukkuda selles kõiges... vähemalt võtta endalt igaveseks võimalus... ja vahel õnnestub neile peale iseenda hukatusse kaasa tõmmata veel teisigi... millegipärast õnneks suudavad need "öölambid" hukatusest siiski välja tulla... kui nad ka põevad, siis " liblikad " seda ei näe... kuigi ma olen viimastel aegadel mõelnud väga tihti, palju suudab üks väike ja nääps naine taluda... ja teine mõte... kuidas ja kus ta sellest kõigest taastub... pole võimalik , et tema väike süda sellest kõigest väga haiget ei saa... kaua suudab ta tulla oma kambrist alati naeratus näol ja lahke sõna kõigile huulil...

kärtspunane

vaatamata kenadele ilmadele pole ma veel päris terve... nädalavahetuse pidasin siiski kenasti vastu... no mitte päris... ei jaksanud ... öist tralli ei jaksanud vastu pidada... pealegi polnud minul seal muud teha, kui ainult vaadata, kuidas rahvas möllab ja kaks inimest teevad oma tööd selle nimel...
päev oli põnev, hariv ja huvitav... kellel siis tarkus mööda külge maha jookseks, pealegi kui seda nii kaasakiskuvalt ja rõõmsalt tehakse... ja polnud keeruline ju eeskõnelejat jälgida... teema pakkus põnevust küllaga... saab ka igavad asjad kergeks ja naljakaks rääkida... pealegi kui järg kippus käest minema, oli vaja ainult punast laiku, siis rääkijat vaadata... pisike punane päike:)
kuulsin korraks enne seminari algust kahe inimese jutukatket... õigemini üks oli väga vait ... "... haiget hinge kohustuste koormaga ei ravi... see ei aita vaid hävitab... " ja lisaks soovitus kuhugi sõita maailmast välja, kas üksinda või koos hea sõbraga... kasvõi rääkija endaga või ta võib mõneks päevaks pakkuda peatuseks oma metsaonni... või turismitalu... mida iganes...
aga päev oli imeline ja põnev umbes 50-60 inimesele ... ja mina nende seas... ja siis kõik, kes kuhu... ühele meie seast jätkus tööpäev varase hommikutunnini... kärtspunane jäi minust särama, kui ma enda järel pidumaja ukse vaikselt kinni lasin... hüvasti tartumaa selleks korraks...

haigusega maadeldes

Proovisin täna olla raudnael ja haigest peast olulisi edasilükkamatuid asju ajada... õudne, ma ei saa aru, kuidas inimesed seda suudavad... see on täiesti võimatu seisund... pea nagu vatist ja kõik liikmed tinarasked... aga õues kevad ja mõned säravad sajaga.. kadedaks teevad... tahan ka ... terveks- puhtaks- säravaks... ja homme peaksin ka tegus ja toimekas olema... ei kujuta ette, kuidas sellega hakkama saan... ja kui ma veel meenutan siin teatud konkreetset inimest, siis tõeline saamatu tunne on... kuidas mõned jaksavad ja suudavad mängeldes kõike teha... isegi laulda ja öö läbi pilli mängida...
aga minul on istuminegi tõeline ettevõtmine ja millegist arusaamine on väga keeruline... nagu hiinlaste keskele oleks äkki sattunud, kui tsiteerida tänast väga kokkuvõtvat mitu korda teemast läbi jooksnud konstanteeringut... ja seekord ma sain aru küll, mida ta sellega mõtles... isegi, miks ta nii mõtles... kõik pole siis vist veel kadunud...

ehmatus elust enesest...

on jälle imeilus hommik, kuigi enamuse sellest maha maganud... siis päev... aga unele sai ju ka alles kell pool seitse ... seepärast pole põhjust ka end süüdi tunda(on see vabandus?):D igatahes sündmustest kirju ööpäeva järel pole mingit vajadust end süüdi tunda... lihtsalt kahju, et ei läinud nii nagu plaanitud... tahtsime teha üllatuspidu nagu ameerika filmis... koookide, rooside, külalistega, esinejatega( nimelt olime paarile tema meile teadaolevale meelistegijale augu pähe rääkinud, et nad ülla eesmärgi nimel teeks mõne loo) sellega polnud üldse probleemi, sest see rahvas hoiab ühte;)... aga probleem tekkis sealt , kus me seda oodata ega arvestada ei osanud... peasüüdlane ise ei reageerinud mitte ühelegi kõnele... ürituse aeg muudkui lähenes... lõpuks tuli meie saadetud sõnumitevirnale vastus- "rohkem hingee..umist ma täna endale ei luba... tänud teile kutse eest ja minu lugupidamine "- misiganes selle taga oli... kes teeks sellisel päeval midagi niisugust, mis inimese endast välja viib... või vastupidi... sügavale endasse peidab, kedagi sinna lubamast... olles vahepeal illegaalseid vahendeid kasutanud selgus, et pole teda ka tööl- vaba päev... hmm ... lõpuks selgus, et sisustab musikaalselt oma saatusekaaslase seltskonna õhtut... mõeldud tehtud;)... olime ju nii ehk nii terve päeva sinna alla sättinud, ega kavatsenudki alla anda... kui üllatus siis üllatus...

tabas see aga hoopis meid...

tekkis

küsimus, miks loomingu- inimesed rutiini ei kannata... mul on hea tuttav, kes mitmes asjas osav( hiljuti avastasin, kui vahvasti ta muide veel joonistada oskab...kui laste palvel piiluparte ja lilli ja loomi ning igasuguseid muid asju pliiatsitega paberile meisterdas... naissoost raivo järvi) aga tema ka... alustab kasvõi teisest otsast tavalist koosolekut aga et oleks teisiti ning erinev, sest ta väidab ka, et ei kannata rutiiini ja kui, siis ainult ühes konkreetses tingimuses... ei hakka seda siin vast välja tooma... :D
muidugi on see põnev ja virgutav, olen märganud, et teda ka kuulatakse huviga, isegi kuulan...
oleks kõik tavaline... teaks kõike ette...siis ei pakuks see piget, oleks tavaline vormitäide, kuigi ise pole mingi loominguline persoon... siiski põnevust pakub ennekõike ikka kõik uudne... teistmoodi mõte... teine lähenemisviis, arusaam, lahedus...
kõigile... ka neile, kes konservatiivset mõttelaadi...ikka köidab see, mis kas teisiti algab või teisest vaatevinklist kantud...
ja kui nüüd veel üks mu netituttav ka teatas veidi aega tagasi, et ei kannata mingit rutiini, see tapab...
juurdlesin ja leidin, et ka minu jaoks on õigus ikka küll...
ma vist ka ei salli ehkki ma ei ole mingi loomeinimene,vaid kõvasti kahe jalaga maa peal...
aga nii lihtsalt on... oluliselt vahvam, kui ei tea, mis ja kuidas .. eriti vahva kui see kõik tuleb ootamatult... ja on veel kõigele lisaks ainult positiivne...
ja eriti hea, kui see on läbi ja lõhki positiivne...

läbi selleks korraks....

pühad läbi selleks korraks... aga kevad... alles sõidab sajaga sisse:) armas ja vahva....ikka lilled ja muu taoline... oli väga armas kevadealguspidu koos muu sinna juurde kuuluvaga, mis venis pikaks-pikaks ... mina jõudsin koju alles pühapäeva hommikul:) ... viljandimaa avarus haaras mu endasse:P...ja kui uskuda teadlike elemente siis on kohe lahti minemas ka uus suvine turismihooaeg... eks näis, mida see endaga kaasa toob... minu jaoks on ju kõik uus... ja kui kõik plaanipäraselt sujub, vaatan ma seda mujalt, kui eestist... mis minu jaoks ei vähenda põnevust muidugi... ja kui palju selleks vaja veel teadmisi omandada ja õppida...aga seda põnevam tundub ja kerge ootuse õhin aina paisub...
ette juba tänud neile, kes minusse usuvad... aitähhh usalduse eest... seekord ei munsterda ma loodetavasti midagi ära...
"... usu endasse, sa ju tead et ei eksi
kõik mis teed, teed õigesti..."
nii vist olid need sõnad laulust, mida on alati õige ümiseda... ja mis kõige tähtsam... iseendasse tuleb uskuda... alati...
see , kellelt oleks õige üle küsida, kahjuks blogi ei loe... :( ... aga tal aitavat alati.... :D ja kui mulle abiks annaks ta selle mulle;) tähh...

ehh...

väljas ja ka kalendris on kevad, ilusat kevadet teile kõigile...
on imeliselt vahva päev olnud... toredad inimesed ja toredad kõned ja kingitused ja laulud... oli palju neid , keda pisuke viirus või külmetus oli puudutanud... mõni päris häälest ära ja mõnel veidi kärisev aga mõni päris vaikse häälega... aga ikka oli vahva ... palju tulpe ja nartsisse... nüüd ma sain aru, miks on kollane lill väga vahva... aga kevadelilled on tõeliselt armsad, olenemata värvist... kuigi minule neid spetsiaalselt ei eraldatud, sain siiski endale ka peaotäie sellelt, kes neid kõige rohkem sai... ta jagas need kõik laiali uuesti ja oma kingituse... pani sealsamas oksjonile:D... kuna ta ise läks edasi laulma lastekodusse väikesetele lastele... ( öeldes enne, et laulab neile, kes sellest ilmselgelt sel päeval kõige rohkem rõõmu tunnevad, et keegi neile külla tuleb) viis ta kingituse müügist saadud tulu sinna lastekodusse... ausalt hämmastav... ta ise armastab nii väga päikest ja sooja ja hetkel oleks see talle lausa hädavajalik... oli temagi pisut kevadine täna nagu ise ütles... kõigele vaatamata armastavat ta ikka kevadet... ja millise seltskonna kaasas kevadet viima sinna lastekodusse... mina ka, mina ka...
oli väga armas ja selline tõeliselt südantsoojendav üritus... jagus neid lapsi meile kõigile... kõige rohkem muidugi ikka peategelase sülle ja kaenlasse... kasvatajad olid väga liigutatud kingituse eest... sulaselge sularaha ametliku kingitusena... mõne hetke otsus ühes heledapäises peas kogu kollektiivi nimel ja nende tõelisel toetusel ... hämmastav... ja nüüd ühes väga vahvas turismitalus viljandimaal... pikk päev ühest eesti otsast teise ... mõnel lausa tallinnast tartusse ning siis viljandimaale... aga selles talus on armas ja hubane ja pererahvas väga lahke...

kogunisti valesti

vahel on nii, et tahad mõnest inimesest rohkem teada, et aru saada... kas siis tema käitumisest või nn. fenomenist... või veel millestki kolmandast... ilmselgelt riskid siis võimalusega, et see inimene ei arva sinust midagi või hoopis sulgeb sajaga ennast kapslisse... ka kõigi teiste eest... aga selle lahendab olukord, kus satud koos töötama tema sõprade või kolleegidega... olgu või endistega... iseasi, mida nende teadmistega peale hakata... las igaüks olla ja elada oma elu... ise otsustades ja valides, kellega suhelda või mitte...
ja inimesed on üllatusi täis... kõik ei ole must-valge... aga katsu neid värve kõiki koos näha... näed ikka vaid seda värvi, mida ise tahad näha... muu suhtes oled värvipime...
aga kevad tuleb ikka... kes ootab seda ja kes vihkab seda, aga karavan liigub edasi... mis siis et koerad hauguvad... ja mul on hea meel, et inimene , kellele alati ainult edu soovin, on pika sammu sellel teel edasi astunud, tuult ikka tiibadesse... ta on selle sajaga ära teeninud...
sain aru, miks osadele tuleb pakkumisi uksest ja aknast... iseasi palju nad vastu võtavad või mida nad üldse rääkimise vääriliseks peavad... nad oskavad silma jääda, heas mõttes... ka mina märkasin teda ju kohe ja mulje siiani väga tugev positiivses mõttes...
aga et selle taga on üle mõistuse suur töö ja tõeline enesevalitsus, tahtejõust rääkimata... sellest sain aru sellel nädalal ja nädalavahetusel, kui nägin, kuidas on konkreetselt ürituse organisatoorne pool ilma selle õlata... või kuidas edeneb töö ilma temata... ei edene... või õigemini edeneb väga vaevaliselt... ja kaootiliselt... aga siiski...
on inimesi, kes ära minnes jätavad augu ja kui mitte varem... siis saad küll aru, et nad on erilised...
nad on alati olemas, alati toetamas, alati tegemas... ja siis kui neid enam seal pole asjad ei suju ega edene... pikapeale harjutakse... tuleb keegi, kes selle augu suudab kasvõi osaliselt täita...
see olla lihtne, tulevat tehtust ainult mõnu tunda... nautida... eks vaatab...
ja kui inimeste vahel on lahti rääkimata või harutamata asju, siis kuidas nad omavahel ka ei sobi... tulemus pole suurem asi... iga lahkheli on selgelt tajutav, kui mitte teistele, siis asjaosalistele endile küll...
vahel ma tahaks väga, et üks konkreetne inimene mu blogi loeks... kahjuks ta seda ei tee... sest ta ütleb, et kui talle on midagi öelda, saab seda teha alati otse... ta ei pea hiilima salaja teiste inimeste mõtteid lugema...
kõige raskem olevat edasi minna tagasi vaatamata... varem või hiljem ikka piilume sinna kasvõi korraks... ja siis juba köidab miski selja taga me tähelepanu... või on seal alati olemas, tahame seda või ei... luukere kapis... selles mõttes vale, et see kes selle valusa tormi sinus põhjustab, tal on ju savi... mõnedest asjadest elus ei saadagi üle... ja tavaliselt on need valed asjad, millest üle ei saada... tulevad ikka tagasi... kõige ebasobivamal hetkel ja löövad sind jalust, just siis kui peaksid hoopis teistele asjadele keskenduma... uskumatu, et hiiglama tugevatel inimestel on oma archilleuse kand... ka pealtnäha kõige tugevamatel meist...
ja ainus mis aitab, on alati töö... töö ei peta kunagi... mitte minu tsitaat.. aga usun seda... ja arvan, et õige... ei ole mõtet kellelegi anda võimalust... sest seda kasutatakse lihtsalt julmalt ära ja siis üle sinu tallates tammutakse edasi, rääkides kui raske ja keeruline ja kuidas keegi just teda ei salli või õnnetule haiget ja halba teeb, ikka sellele siis, kes just sinust üle trampis nagu kesköine rong... et järgmine ohver saaks lohutustööga alustades oma saatusele vastu minna selleks, et ülesõidetud üle saada... jõudu inimesed!!!... ei ole mõtet anda kellegi võimalust... mitte ühtegi ja mitte kunagi... iseenda pärast... seda on kõrvaltki valus vaadata...

üks kena ettevõtmine...

väljas on veider ilm... nagu kevadele kohane... hakkavad siis ka inimesed veidralt käituma...
... aga looduses on vahva... mets kergelt värvi muutmas juba nagu asjatundjad ütlevad... tõeliselt tore päev rahva ja loodusega... kuum supp ja tee ja palju huvitavaid tutvusi... hakka või arvama, et kõik põnevad inmesed just selle ala endale valinud ja ehkki nende read on hõrenenud ja nüüd on nati ideekitsas aeg... ei sujunud ka kõik täpselt nii nagu ette oli nähtud ja väikeseid takistusi tuli ette iga veidi aja takka, sest alati oli olemas inimene, kes kõike täpselt teadis või arvestas... temast puudust oli tunda küll igal sammul... siiski oli selline jõu kogumise hetk väga vahva... loodetavasti saab selliseid väljasõite olema veel palju ees... ootan neid põnevusega... ja väga loodan, et need, kes siit tuule tiibadesse saanud ja hooga kihutavad mööda uusi teid, ei unusta ära vanu radu... neid mäletatakse siin ja oodatakse alati hea sõnaga tagasi...

kevad

õues, õhus ja ninas- ma ei tunne sellest taolist mõnu nagu mõned, keda tean... ainuüksi mõttest, et päike... lähevad põlema... kuigi pean tunnistama, et seda õhinat kõrvalt vaadates, tundub mulle ka, et olen päikeseinimene...
segadus ja raskus on kuidagi mu elu segi kruttinud, ei tea mis ja kuidas on õige...
pole ka kellegagi nõu pidada, sest keegi, kes seda hiiglama hästi oskaks, siis minuga lahata ja viidata vajalikele aspektidele, on kuhugi kadunud... õigeimini... see, kes oskab hästi kuulata ja vajalikul hetkel õigele asjale täheldada, on kadunud... kui väga vajalikud on sellised inimesed meie eludes...
kes oleks õigel ajal õiges kohas ja ütleks või teeks õigeid asju...
ise olen millegipärast väga kõhklev äkki... kas siis kevadest või muudest põhjustest kantud...
aga õues on vahva... tatine ja plägane... aga ta tuleb... ehk ei maga ma seda imet seekord maha... ;)
eelmise nädalalõpu sees hakkasin uskuma, et selleks, et seda kevadeimet ise tunda, on tarvis tallata mööda metsi, rabasid ja meresid... see olla põhjus, miks mu tuttav ise on turismis toimetanud ning muinsuskaitses toimetanud ... loodusele lähemal... mina ka nüüd kohe sinna... kuigi sellest kursusest, kuidas looduses ringi tallates mitte ära eksida ja mingit jama kokku keerata, jäi ikka paarist päevast väheseks... meelitan ehk kellegi kaasa... aga teie...kõik õue ja metsa... nüüd...

korraks mõttesse...

miks inimene pole mitte kunagi rahul sellega, mis tal olemas on... ja miks tahaks väga sageli hoida kinni mõnest heast hetkest, inimesest või asjast... raske on minevikust loobuda ja raske on minevikuga leppida... aga päike paistab heledamalt vaatamata meie suhtele minevikutaagaga... jälle kordub kõik, kordub uuesti... ikka kevad, suvi, sügis, talv... ja võib ju uskuda seltsi suured sõnameistrid kuulsat lauset- asendamatuid ei ole... teame ometi, et nii mõnigi jätab suure ja musta jälje... kas siis heas või halvas mõttes...
ja vaatamata kõigele on maailm väga väike ja inimesed hiiglama armsad ja päike paistab järjest soojemalt ja kõrgemalt...
kuidas see nüüd oligi... eriti uhke võid olla enda üle siis, kui...
proovisin täna... veel ei tööta... ehk homme... peamine on mitte alla anda...

kevadet

väljas on päev pikem ja õhus tunda kevadet,lõokesed juba lirtsuvad ning päike piilub servast... kohe saabub aeg neile, kes töötavad päikesepatareidega... tean neid päris mitu... ja mõni on ise päikese eest, soojendades pilguga jahenevat ilma... nädalavahetus oli tõsiselt tore, kuigi veidi nukker...
sinna mahtus terve hulk vanu ja väsinud, kohati lauslagunenud vanu mõisahooneid... ajalugu ei peata ega aega tagasi ei keera... aga päev, mis ulatus suurde järgmisse hommikusse oli armas...
me kõik kohtusime kevadega... kuigi keegi paluks mul kevadet kirjeldada, siis ta näeks välja selline:
miniseelik... pika säärega kauboisaapad... palju tuules lehvivaid pikki heledaid juukseid... silmad sära ja peod lilli täis... ühes käes valged lumikellukesed ja teises suur kimp kollaseid tulpe... naeratus mänglemas näol... kuuleb ja märkab kõiki ning kõike... lapsed sagimas ümber tema- kellel aita paela siduda, kellel salli kohendada, kellel kinnast sättida, kellel kommi paberist päästa ja keda üle lumelöga lombi tõsta, keda vaja sülle võtta... enam rohkem ei saa kevad lihtsalt olla... sest ta on kõikjal ja tegus... alati toetav ja julgustav...
palju ilusaid kõnesid ja rohkelt sõnavõtte... lihtsaid ja keerulisi südamlikke ja lõbusaid laule...
palju rahvast, nagu suur sõbralik ja sagiv sipelgapesa... palju otsuseid... lõppes päev aga mõnusa koosviibimisega, kus oli väga hubane ja huvitav... keegi ei raatsinud lahkuda... oli tore aga hinge jäi nukker noot...
kas mulle tundub või on tallink kõvasti võitnud