neljapäev...poissmeesteõhtu :)

kalapäev?...
tõeliselt kiire ja töine... minusugusele raske...lausa väga vaevaline... õnneks päästis õhtune kultuuriaken õhtuga koos kogu päeva...
pool nädalavahetuse bändist esindamas eesti folkloori???naljakas kuulda inglisekeelseid n. ö. eesti rahvalaule...keegi kolleegidest teadis täpselt, et enamus eesti pärimusmuusikast ongi pärit erinevate rahvaste varasalvest... ikka veider... viis nii tuttav... sõnad nii kummalised...ja üldse mitte eesti keel...
oli väga hingesoojendav... eriti see meie variandis vist " õrnpunased purjed" aga inglise keeles mingi "red sails in the sunset" või nt "some broken hearth never mend" ... see pole küll rahvalaul, pigem meil tuntud kui "must kohv" aga lihtsalt armas hingekosutav country ... või nt" I belive in love" isegi ei mäleta, kuidas kõlab selle eestikeelne variant... hämmastav kui kergelt ja samas hingeminevalt saab selle lihtsate vahenditega ette kanda... no uskumatu... tahtsin seda nii väga jagada... siis oma positiivset emotsiooni... pole mitte kellegagi... kõik põgenevad poolelt sõnalt... isegi messaris... aeg raske? ... nii raske , et ei kannata suhelda? või ei taha?

• kuu on vist mingis raskes seisus... suhted on keerulised... vaheajal jalutasin mööda koridori, mis viis valesse kohta... tõmmu mees rääkis puhtas eesti keeles , kuidas edasi lükkamine on mõttetu, sest iga algus on raske ja kui ei proovi, ei saa iial teada, mis saab edasi... parem alustada kohe... ja et kui nad poleks juba aastaid tuttavad, arvaks ta et tegemist on argpüksiga... allaandjaga... jne... vastust ei järgnenud... vähemalt ma ei kuulnud... sain aru, et see pole minu kõrvadele... tagasi hiilides tuli mulle vastu tõmmu klahvimängija... järgnev poolaeg oli jätkuvalt kaunis hingele ja kõrvale... silmast rääkimata... tõmmu mees ja tõmmu naine esitasid kauneid duette... ikka kahekesi... blondiin vaid tümistas bongodel... aga see kõik oli ilus... väga...

veider... mulle meenus ühest blogist paranoia kohta üht-teist... kuuseis...?
tabasin end praegu totralt mõttelt... mitu tundi ma suudaks bongosid mängida laval... näol särav naeratus nagu polekski see raske töö? ... näolihased krambis ?... kui kiirelt?

edit: kas pool nägu naerab, pool nägu nutab ehk polegi vaid pelgalt dekoratsioon?
paranoia?... ma ju räägin... kuuseis...

sügaval sügises...

aeg veereb kiirelt ja mina tema kannul...ei jõua midagi, kõik on pooleli ja uued ülesanded aina trügivad peale..kohe on uus nädalavahetus... eelmine oli põnev, samas väsitav... ports harivat infot...uusi huvitavaid tutvusi... ja kõige tipuks tore muusikaelamus... omapärase väljanägemisega musikaalne üksus, kus kõik kerges nihkes... blond naine basskitraga, tõmmu neidis klahvidel, mees soolokitarril,teine kõikvõimalikel -suupill, flööt, saksofon jne ja veel üks naine... blondiin trummidel... kõik ilusad noored inimesed, põnevalt riides, trummitüdrukul oli lisaks riietusele omapärane näomaaling...üks näopool nagu nutaks, teine naeraks... aga sobitus suurepäraselt bändi stiili... ja kõik peale trummitüdruku laulsid... minu jaoks oli miskipärast pisut häiriv, et trummar ei laulnud... tavaliselt laulavad nad kasvõi lihtsalt taustas... temal aga suu üldse isegi ei liikunud... lihtsalt statsionaarselt naeratusest kõrvuni... samas repertuaar oli kaasakiskuv ja nauditav... pillid vahetusid ning solistid samuti... laulud... rütmilised ja lõbusad, kurvad ja hingekriipivad... aga bänd ise kirgas positiivsust ja energiat... üle pika aja väga tore kultuurikogemus... mitu päeva möödas aga ikka veel meloodiad kõrvus... ja positiivsus hinges... läbi värviliste krabisevate lehtede on niiviisi mõnus astuda...
päikest meile...

on ju tavaliselt nii, et kõik keerulised asjad on tavaliselt lihtsad... sain sellest taas hetk tagasi aru...

iga asjal siin elus on oma hind...

olen ikka teadnud, et on sort inimesi, kellega alati käivad kaasas veidrad situatsioonid ja veidrad juhtumised(koos kummaliste inimestega)... positiivses mõttes... reedel saabus kontorisse huvitav seltskond mu kunagise kolleegi juurde... koos elusa kingitusega, kui nii tohib öelda... see oli armas pisike koerakutsikas... puhas njufa... oi, kui ilus ja armas... kuna meist mitteolenevail põhjustel polnud kuidagi võimalik seda kinki edasi toimetada, viisid nad kutsukese endaga kaasa... ehk siiski kunagi õnnestub see neil... kuid see seltskond tuli veel koos vabapääsmetega väga vahvale üritusele... need jagati lahkelt hetkel kohalviibinutele, kuna üritus toimub sel nädalavahetusel... aga väga tore oli... täna ei suutnud enam lõpuni olla... väsimus... silmad lihtsalt vajusid iseenesest kinni... kuid nüüd uni kadunud, seepärast siin toksingi...
juba nädal ise on olnud hullumeelne... töö ja kõik muu sinna juurde kuuluv... suvehooaja lõpetamine... (olime sellega järjekordelt graafikust maas- mis parata... haldjat pole:( ) pingutustele ja enese ning tegude mobiliseerimisele vaatamata ei saanud me sellega kuidagi hakkama... tähtaeg oli juba 15.september, kuulõpuga saime peaaegu , et kokkuvõtetest ülevaated ning siis veel paar magamata ööd( 15. magamata ööd :P) ning juba oligi peaaegu valmis:D... meie maale on väga vaja haritud ... eem ... põllumehi?... seda küll ... aga meil hetkel väga hinnas kiire töövõimega tulemuslikud inimesed... :D
A. küsis minult küll sarkastiliselt telefonis veidi aega tagasi, kas olen ma nüüd rahul, et teise inimese elu endale sain... olevat sellest ju kogu aeg unistanud... ei tahtnud teise elu, vaid lihtsalt soovisin ka selline "tore ja toimekas " olla... kasulik... jah see tundus eemalt nii lihtne ja särav... olen ammu aru saanud, et see on raske... ja sellega igaüks hakkama ei saagi... tean, et see oli vaid osav oskus muljet jätta, et kõik tuleb mängeldes...saan A.- st aru küll... tean, mida ta tunneb
... mõned inimesed suudavad oma valu vaid siis taluda, kui saavad kedagi teist toimunus süüdistada või teisele inimesele väga haiget teha... kõik pole sündinud särama... tean , et kasulik saab ka teisti olla...
reedeöine olemine sõpradega ja nendega rääkimine oli heaks vahelduseks, samuti muusika ja laul... ning see eilne üritus, mis lõppes alles kell viis hommikul parlamendis ja täna taas jätkudes... vahva oli ... väsitav... aga tore ja huvitav...
saaks lõpuks kuidagi uinuda... mingil põhjusel see enam kuidagi ei õnnestu...
tegelikult tean seda vastust, miks ma aegu enam magada ei saa... aga siia seda ei kirjuta...

edit: ... ... ...

töönädal algab ja lõpeb...

viimased päevad on eriti kiirelt mööda vuhisenud... olen väsinud tööst ja inimestest... jõudu ei jagu enam blogimisekski... vahelduseks elavat muusikat... no kas just päris elav:P... istun ja kuulan... proovin kõrvalt arvutit ekspluateerida... see on lõpuks ometi ornungis... kuigi mahtrat oli sellega omajagu...
nii palju on tööd, see vist ei lõpegi... eriti ajas muidugi aja paksuks rhv konverents... samas huvitav aga... ausalt ... ma ei suutnud nautida... õhtune afterparty oli olnud väga elamuste- ja sündmusterohke... või siis juba öine?... tagantjärele kahju ilmajäämisest ehkki omal otsusel ja soovil... olen kindel, et ma oleksin aru saanud, kas või mis... mitte võimalust maha maganud... M. märkis muidugi õigesti, et ma olla sõna otseses mõttes peo maha maganud:D... õige ju... tahtsin juba poolest päevast vaid magada... tehtud töö ning pikad päevad tegid oma ... või on õige öelda magamata ööd?...
olen avastanud enda jaoks fotograafia... muretse või kaamera... A. ei lubanud siia midagi seekord panna... kordki kuulasin sõna...

edit: peale viimseid aegu suhtun senisest veel oluliselt suurema lugupidamisega persoonidesse, kes suudavad töötada tulemuslikult suure vaimse ja füüsilise pinge ajal... minu lugupidamine...
minu elu on vähemalt mõni selline suurus hetkeks eksinud...