väga pikk aeg

pole siia lisanud pikka aega ridagi... ja põhjus lihtne... väga rasked ajad on ... nii rasked, et ei oska midagi öelda, mõelda ega teha... hing on raske...
rääkisin täna ühise tuttava sõbraga... ei kujuta ette, mida tema tunneb... öeldakse, et mehed end ei ava... vahel ehk siiski... iseasi, kellele ja millises ulatuses... naisega on veel keerulisem nagu selles jutuajamisest adusin... mina tunnen inimest hoopis teisest vaatevinklist... täiesti vastupidiselt teistsugusena, kui tema sõbra kirjeldusest...subjektiivne, seda nii ehk nii... me mõlemad tegelikult ... aga mis põhjusel... mitte ühtki positiivset märget sõbra poolt... ma tean et pole ainus kes seda positiivsust kiirgavat naist imetleb... meid on palju... ma ei arvagi, et inimene pole haavatav, aga ma ei usu, et niisugune nagu kirjeldus kõlas... pealegi... kui inimene on nii katki, et... siis ma ei mõista, kuidas ta liigub suurtes seltskondades ja teiste lõbustajana ja õpetajana ning teejuhina... paneb elu käima ja rahva liikuma... ja nüüd äkki on ta lihtsalt kadunud... pole mitte kusagil ja ei reageeri millelegi ega kellelegi... keegi ei tea temast midagi ja kõik peavad end kuidagi selles süüdi... kasvõi kaudselt... oleme siis millegi vastu ilmselt eksinud, kui nii tunneme... püüame iseennast pettes enda südametunnistust rahustada...
on see võimalik, et ... nagu tuttava sõber ütles... midagi on siin väga valesti... aga kas see kunagi selgub, mis see on...
ma ei usu... samas ei tea, mida ette võtta... hing on raske ja meel kurb... tahan selgust... ja kõigele lisaks on kõik minu emotsioonidest väga ülepakutud