veider maailm

ja veidrad inimesed sees... annaks mulle keegi arusaamist inimestest... täna siin, homme seal.. esteks üks jutt, siis hoopis teine tegu... ja ikka kõik suu ammuli vaatavad ainult teda... olen kade?... ei ole... olen nõutu... ei saa aru... isegi kui ta ei näe just parim välja nagu alati... isegi kui ta pole eriliselt riides... lihtsalt teksad ja pusa... isegi kui ta pole sätitud nagu alati viimase peal ... isegi kui ta pole sama vahva nagu alati... ikka naerdakse ta teravate naljade üle ja ikka on tema seltskonnas A ja O... ikka hoolitakse temast, tuuakse sületäite kaupa lilli... ikka käib tants ümber aurukatla... ja ikka tegelikult oli tartu avastamine minu jaoks päris põnev... sain huvitavaid fakte ja naljakaid legende kuulda... hämmastav, kui lahedalt oskab inimene rääkida, et ennast kuulama panna mitte midagi tehes, häälest ära olles... lahke sõbralik naeratav hooliv... vahva naine, ausalt... ja ta ise ütles, et tegelikult on ta tõeliselt igav:D ... päris naljakas, mul pole iial nii lõbus olnud, kui need mõned kuud, kui teda tunnen... ja veel...ma sain endale kasutada tema arvuti... kuniks minu enda oma remondist tagasi... et kes siis selliste ilmadega tööd teeb:D... see aeg, siis kevad, on mõnulemiseks ... nii lahke temast:D... kallis arvuti ju ikkagi... nii palju tuttavaid ja tore pühapäevane grill vaatamata unetule ööle... kõige suurem hämmastus oli, kui ta äkki seisis uksel... laupäeva õhtul... olles öelnud kindlalt, et ei tule... ja seal nad seisid... sõbrad tõid ta õnneks ära... head sõbrad ju... terve autotäis naeru ja nalja ja rõõmsaid sõpru... vaatamata sellele , et hääl oli alul hirmsasti kinni, pani ta särama terve saalitäie rahvast, oma partneri kaasa arvatud... õhtu sai lõpuks ometi hoo sisse ...ja see lõputu energia... kuskohast see ometi võetakse.... naer, see nakatav naer... ja see lõppematu ulakus, igas väikeses asjas krutsi... nagu Pipi... armas... aga vahva nädalavahetus oli , nalja naeru ja palju vahvaid inimesi... ja tartu , tõesti heade mõtete linn... me tuleme siia veel tagasi... alt ära tartu... kui tsiteerida eeskõnelejat:D... olen millalgi mõelnud, et ta on nagu siil sügisel... kõik jääb ta okaste külge kinni, seal kus läbi läheb, lihtsalt kergelt ja mängides, ikka tööpakkumisi rodus... kõikjale oodatud... kui ma suudaksin tema vanuses samasugune olla vaid... tegelikult tahaksin juba praegu olla märgatud aga veel rohkem teha sama tulemuslikult tööd ... ja vaatamata sellele , et kõik tundub eemalt nagu mäng, tean, et seal on tõsine töö taga... olen teda töötamas näinud ja seda omal nahal kogenud... ei ole kerge neil, kes temaga koos tööd teevad... katsu välguga sammu pidada... aga asjal on tulemus :D... tahaksin väga uskuda ta sõnu... "kulla tüdruk, vaata vaid ringi... maailm teeb sulle silma, vali ainult välja... ära keela endale seda kõike, sest elu ongi vaid mäng... "ma ei tea paremat lohutajat ja uutele tegudele innustajat:D... ja kui seda kõike kuulata ja uskuda, jääb meie kohtumine peagi väga põgusaks... ja aegade taha... pöörane otsus... aga arvan, et oleksin samuti otsustanud... seda enam , et lapsed suured ja toetavad teda igati... häid pakkumisi tehakse vaid parimatele... jääb vaid loota, et ehk kunagi... parim viis selleks, proovige ka sellist portsu positiivsust kiirata, lahkel pilgul maailma soojendada ja kõike ja kõiki enda ümber märgata... sain alles nüüd aru, et tõeline hea on olla sellel, kellest tema päriselt hoolib... temast hoolivad ju kõik:D... päikest teile

saan olude sunnil siia väga harva... aga seda rohkem on aega kevade enda jaoks... pikk nädal saab kohe läbi... ootan taas nädalalõppu, sest laupäeval põnev seminar... mulle väga meeldivad ... palju tarkust ja huvitav ja rõõmsameelne saab olema mitu tundi
muide, avastan iga päev enda ümber midagi põnevat, mõni aeg tagasi sain pool kogemata teada, et üks mitmeti andekas inimene kirjutab vahvaid asju
ise ta neid eriliseks ei pea, pigem tobedaks veidruseks, mitmele on viiski taha sätitud( nii ma enda jaoks selle avastasin, et uus ja teistmoodi mittekuuldud asi jäi kõrva, pika küsimise peale , kes ja kus tuli vastus... )
ühe olen varem ka siia autori muigvel lubadusega " rahvale naeruks ja kirjutajale rõõmuks " lisanud, nüüd kirjutasin laulmise järgi veel ühe... loodan, et sain ikka kõigist sõnadest õieti aru...
lubaduse pinnisin ka seekord välja;), kahju et viisi ei saa edasi anda ... ja eriti kahju, et autor ise seda siinkohal ei mängi kitarril ega laula... üle 50 % on puudu:( ja jääbki puudu, kui ise ei satu õigel ajal õigesse kohta
siikohal 1/3 sellest, pealkirja olen kahjuks unustanud... uurin selle lähiajal välja ja lisan

Õues ammu ära vooland kolelume vesi

Talveräämast vihmad maa kiirelt puhtaks pesid

Päiksesära juba poetab kevadlilled pihku

Hing on hell ning pungil täis minemise kihku

Milleks või siis kuhu minna, see ei ole tähtis

Kõik see terve pika talve sassis kuklas sähvis

Oluline et saaks kaasa võtta ühe kindla „ kelle“

Käsikäes siis ruumi leiaks elumõtetele

Kaua nõnda ikka üksi laias ilmas tallad

Oma karmi kibedust ja sappi välja kallad

Suurest egost väikse osa võiks ju ära anda

Et see suure tüki õnne asemele kannaks

Aina igal aastal sama rada sööstab mõte

Algab entusiasmiga ja ikka ilmneb tõke

Kord ei ole käsi õige, kord on vale aeg

Pikal elutargal pilgul tulevikku kaed

väss on

kevadest? pigem mingist taudist... praegu kõik viiruste levitajad on lahti.... igal, kas hääl , kurk, nina, kõrv jne ... või muidu katus sõidab:P
olen paksus talvejopes ikka veel... erinevalt mõnest, kes õblukeses nahktagis ringi tallab , viisikatke kähisemas suul... ja juuksed tuules lehvimas... naeratus huulil säramas...
päikest ... kui teil omal ei ole:P ... mina näen pea korra päevas ikka... aga teile ei ütle, kus:D
tervist ja päikest... ja kohe nädalavahetus .... siis ka kuulen päikest... et tere tartumaa... loodan, et hääl püsib ju... ootan juba pikisilmi....

meenus äkki üks vahva viis

mida olen viimastel aegadel mitu korda kuulnud. sõnad kirjutasin blogisse. need pole minu looming, vaid sellest laulust ja mulle meeldib.... koos optimistliku viisiga on asi eriti lahe... kahjuks ei saa viisi siia paigaldada... :D küsisin autorilt selleks luba, et luuleread oma lehele riputada ... ta küsis "Sulle rõõmuks ja maailmale naeruks?" ... kehitas siis õlgu ja ütles, et tal tegelikult savi... oma nime ei lubanud lisada aga autoriõigus kehtib siiski;)... selline suti ulakas, aga väga tabav... täna lihtsalt pani mind sellele mõtelma ühe tuttava käitumine... ja siis see vallatu lauluke meenuski... ümisesin seda veel tööd teheski õhtul, suisa poole ööni:P ... aga... vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi...
pealgi kui uskuda tuttavat ... alati leiab, millesse end matta...
ja järjest rohkem on mul tunne, et tema matabki midagi... ainult tundub?... on see nii või ei?... tunded ei maksa midagi aga võivad inimese hävitada ... ainsad asjad , mis siin ilmas petavad, on tunded... sõbrad ütlevad, et ...
soovitasin tal nendest pingutavatest hordidest endale sobivaim välja valida... pakkumistest pole ju puudu ja milleks end lõhki kiskuda, kui on võimalus ka teisiti... miks mitte lasta endast hoolida ja enda eest hoolitseda, kui on ometi selleks nii palju variante pakutud.. sellest ei saa ma lihtsalt aru... ta hakkas oma nakatavat naeru lagistama, kähinal küll aga siiski kõlas... ja lubas nii tehagi... et esteks trikoovoor ja jõukatsumised jne... rüütliturniir?:P
:D ja keegi on täna soengut muutnud; kardinaalselt... sünka väga sünka... kevad;):D
ja veel naeratus sinna juurde... jajah ... kevad on tallinnasse jõudnud...:D
imekaunis nagu ta ise ütleb, kuigi temal on hääles kerge iroonia... ei pruugiks, sest tõesti väga armas... homme juuksurisse ja tahan ka kauniks:D
aga nüüd unemaale... ei jaksa... pole selline raudne leedi:P

kui saaks ühel päeval marketist ma osta

kui saaks ühel päeval marketist ma osta
sõbra tugeva, kes minu eest võiks kosta
alati, kui olen omadega hädas
või tahan teha miskit enda pärast
kõndida võiks temaga koos ringi
ilma et mind kiusaks mure mingi
olen kurb, mind lohutab siis hellalt
kutsuda võin teda näiteks vennaks

annab nõu, kui minu oma pea ei võta
üksi koju mind ta kunagi ei jäta
kuulaks lõputuna kestvat monoloogi
täidaks kohe mõne minu soovi
kannaks tõrkumata minu raskeid pakke
ei võrdleks mind ning kraaksuvaid hakke
ootaks kannatlikult rõivapoes
kuni leitud odav, sobilik ja moes

tunneks alati ta toetavat kätt ma
siis eriti kui olen jäänud hätta
kui nutan ta mind lohutada prooviks
mu rõõm ja rahulolu oleks tema sooviks
ei arvustaks, mis vale on, mis õige
mind toetaks hoolimata kõigest
ei laseks oodata end pikad ööd
ei meenutaks mu tegemata tööd

meelsasti me aega koos viidaks
ta mind mu enda pärast kiidaks
oleks terve aja ainult minu päralt
ei tujutseks, vaid kogu aja säraks
kui saaks ühel päeval markestist ma osta
sõbra tugeva, kes minu eest võiks kosta
siiski minu mõte jääb veel korraks viibima
äkki kasulikum oleks sõber liisida

olen mõelnud

palju selle üle, et kui ma poleks seoses enda hingeliselt sassis seisundiga satunud siia blogitama, poleks mul õnnestunud kohtuda päris elus selliste persoonidega, kellele tänu on minu elust saanud tõeliselt täistuuridel keerlev karussell. ikka ongi nii, et meie keskel elavatest inimestest väga vähesed on need, kes oma olemise ja olemusega löövad vee enda ümber keema ja actionit jagub kõigile, nii neile endile kui ka nende kõrval või pisut kaugemal seisvatele kodanikele. ainus huvitav fakt, et üldjoontes nad ise seda ei naudi, vaid vastupidi... väidavad et tahaksid ainult rahu ja vaikust. samas kõige tragikoomilisem aga on minusuguse kõrvalseisja jaoks, et vat just seda rahu ja vaikust, mida nad ainumalt väidavad vajavat, kohe mitte kuidagi nende ümber ei ole.mingi eriline fenomen?
tähelepanu keskel viibides muudavad nad väga trastiliselt käituvaks need, kellele nad ise oma tähelepanu piisavalt ei jaga. need erilised inimesed oleks aga nagu öös kumavad lambid, kelle paistele kõik ööliblikad trügivad, andmata aru sellest, et selles eksitavas valguses saavad nad lihtsalt hukka... ei ole oluline puudutada valgust, sest see on surmav... lihtsalt selles valguses peesitamisest piisaks, et päev ja öö valgeks muuta... "saagu valgus..."
seda olen ma viimastel päevadel tõsiselt ja sügavalt kogenud. on üks sort inimesi, kes toob teistes inimestes välja kõik hea ja ka pahupoole, sest selle tähelepanu püüdmiseks ollakse valmis tegema kõike... andmata aru, mis on õige , mis väär... need ööliblikad tahavad seda, mida nad ei suuda taluda, samas milleta nende elu tundub nagu tühi olevat nendi endi jaoks... kui me pole ilusad , andekad ja vahvad, tahame toppida puuri selle, kes meie jaoks tundub seda kõike kiirgavat, et ainult meie ise saaksime seda enda omaks pidada...
öeldakse et armastuses ja sõjas on kõik lubatud... on või? unustame kogu oma väärikuse ja ka selle, mida teised me ümber tänu sellele kõigele, millega läheme tähelepanu püüdma, peavad läbi ja üle elama... isegi see eriline ja kordumatu, kelle tähelepanu me püüda proovime... miks me arvame, et ainult läbi teisele haiget tegemise on võimalik ennast väärtustada... kahjuks mõjub see ju täpselt vastupidi... teame seda juba ette... aga ikka teeme ... suurest meeleheitest... et siis lõpuks ise hukkuda selles kõiges... vähemalt võtta endalt igaveseks võimalus... ja vahel õnnestub neile peale iseenda hukatusse kaasa tõmmata veel teisigi... millegipärast õnneks suudavad need "öölambid" hukatusest siiski välja tulla... kui nad ka põevad, siis " liblikad " seda ei näe... kuigi ma olen viimastel aegadel mõelnud väga tihti, palju suudab üks väike ja nääps naine taluda... ja teine mõte... kuidas ja kus ta sellest kõigest taastub... pole võimalik , et tema väike süda sellest kõigest väga haiget ei saa... kaua suudab ta tulla oma kambrist alati naeratus näol ja lahke sõna kõigile huulil...

kärtspunane

vaatamata kenadele ilmadele pole ma veel päris terve... nädalavahetuse pidasin siiski kenasti vastu... no mitte päris... ei jaksanud ... öist tralli ei jaksanud vastu pidada... pealegi polnud minul seal muud teha, kui ainult vaadata, kuidas rahvas möllab ja kaks inimest teevad oma tööd selle nimel...
päev oli põnev, hariv ja huvitav... kellel siis tarkus mööda külge maha jookseks, pealegi kui seda nii kaasakiskuvalt ja rõõmsalt tehakse... ja polnud keeruline ju eeskõnelejat jälgida... teema pakkus põnevust küllaga... saab ka igavad asjad kergeks ja naljakaks rääkida... pealegi kui järg kippus käest minema, oli vaja ainult punast laiku, siis rääkijat vaadata... pisike punane päike:)
kuulsin korraks enne seminari algust kahe inimese jutukatket... õigemini üks oli väga vait ... "... haiget hinge kohustuste koormaga ei ravi... see ei aita vaid hävitab... " ja lisaks soovitus kuhugi sõita maailmast välja, kas üksinda või koos hea sõbraga... kasvõi rääkija endaga või ta võib mõneks päevaks pakkuda peatuseks oma metsaonni... või turismitalu... mida iganes...
aga päev oli imeline ja põnev umbes 50-60 inimesele ... ja mina nende seas... ja siis kõik, kes kuhu... ühele meie seast jätkus tööpäev varase hommikutunnini... kärtspunane jäi minust särama, kui ma enda järel pidumaja ukse vaikselt kinni lasin... hüvasti tartumaa selleks korraks...