üks õhtune seik

üle pika aja päris hea päev... oli lõbus ja nalja sai hulgim... elus lõpeb üks etapp ja tuleb uus... ehk parem ja huvitavam... eks elu näitab... olen aru saanud, et teiste varjus ja teiste moodi on võimatu elada... aga raske on end sealt suurest maailmast üles otsida...
armas ja naljakas juhtum, seotud minuga ainult nii palju, et peaosaline on mu tuttav ja seisin selle juhtumi tunnistajana hulga inimestega estonia peatuses. tuttav ootas trolli, meie autobussi... trolli saabudes, asutas mu tuttav koos rahvasummaga sellesse sisenema, keeras mingi hääle peale korraks ringi ja kohe rabati ta summast välja... pikk, sirge ja nägus noormees ... koos sõpradega istusid nad enne autos estonia ees parklas... peatuses rahva seas üks naine suurte päikeseprillidega meenutas talle... kuigi kuti jutu järgi ainult tema enda sisetunne... naise liigutused ja olek... ja veel midagi... siis hüüdis algul naist proua ja perenimega, siis hakkasid sõbrad appi ja tegelikult see suur lärm jõudis kõigi sealolijate, ka minu kõrva, aga me ei osanud seda oma tuttavaga seostada... ehkki teame nii nime kui perekonnanime :D ... lühidalt... kuulsid ja märkasid kõik peale selle, kelle pärast seda tähelepanuaktsiooni korraldati... :D nagu ikka... hüütu aga ei reageeri tavaliselt prouale ega perenimele :D... kuna troll tuli autosolijate ja naise vahele, otsustas kutt kiirelt asja uurida, helistas sõbra telefonile, et küsida, kus ta emm on... mainitud poja nimi, see küsimust ja küsija hääl, mis talle tuttav tundus, panigi naise ringi pöörama... ja seda jällenägemisrõõmu oli kõrvalt nii armas vaadata... esteks istusid pingile ja seletasid ning naersid läbisegi... ja siis viisid poisid ta autoga kaasa...
huvitav, kas aeg on muutunud, või ma pole varem märganud, et paarikümneaastased mehehakatised teevad midagi sellist sõbra ema tuvastamiseks ja temaga suhtlemiseks... seda kallistust ja kohtumisrõõmu oli nii armas vaadata... ja oh see maailm on ike väike... :D
samas hiilis hinge kurbtuse tunne ja nati nagu hale hakkas endast... kas mina suudan oma veel sündimata lastele ning nende sõpradele selline autoriteet olla, keda aastaid hiljem meheks sirgununa rahva seast otsitakse ja jällenägemiserõõmus kallistatakse (enne kõlavalt ja selgelt selleks luba küsitud), oma sõpradele tutvustatakse kui lapsepõlveaegade kõige vahvamat lapsevanemat... see on väga armas... kes ütles, et noorus on hukas:P
vat selline lapsevanem tahaksin küll olla....