sasipundar tunnete ja suhetega...

täna tekkis tõsine arvamuste lahknemine hea netituttavaga... elust-olust naljaga lobisedes jõudsime mingil hetkel ühise tuttavani, kes temale hea sõber... meie ühine tuttav on naine, mina ka naine aga netituttav on mees... kuna arutelu käis naiste ja meeste suhetest, olime korraga punktis, kus mehed kaitsesid mehi ja naised naisi... mehed marsilt, naised veenuselt ... nagu päriseluski... muidugi ajab mind praegu naerma, et kui me ühine tuttav sellest erimeelsusest ja selleni jõudmise põhjustest kuuleks, oleks ta meie mõlemi peale maruvihane ega räägiks enam meiega kunagi:D... mina ainult oletasin ilma, et midagi kindlat teaksin ,mis ja kuidas... teema minu jaoks hell, olen ise mängutuuri üle elanud, siiani pole sellest üle saanudki-ikka teeb haiget ... teine osapool väitis end teadvat aga kaitses meessoost osapoolt- oma sõbra vastu...( kuigi varem on jutuks olnud, et see kutt on tõeline tõbras... ) asi mis mind siiralt üllatas:D- mehed peaksid veel eriti oma sõpra kaitsma...olgu siis et naissoost sõpra- sõber on ju sõber... tema jutust tuli aga välja, et naine on eriti kõva peaga- talle olla kordi öeldud, et mäng läbi aga too ei saavat lihtsalt aru...
mina tunnen meie ühist tuttavat küll vähe aega , aga tean päris kindlasti-ta ei jookse kellegi järele, kui talle pole valesid signaale antud-ta on liiga uhke selleks. on vaid asi selles , et igal on oma arvamus või hoiavad omasoolised kokku? kas inimesed, kes ühest suhtest teise iga paari kuu järele hüppavad,selleks et eelmist unustada ,polegi võimelised asju normaalsest vaatevinklist nägema?... või milline see normaalne vaatevinkel nüüd ongi?
või mõtlevad nii ainult need, kellele tunded on pühad asjad ja teiste inimeste ja nende tunnetega ei lollita ega mängi, sest nii saavad kõik mõtetult haiget...
ära tee teisele seda, mida sa ei taha , et sulle tehakse...
kavatsen tegeliku loo siiski välja uurida... maailm on väike...
või tegelikult... mis see minu asi on... lihtsalt valus on see sellele, kellega nalja tehti... ja meenutades asjakohase ütlust- teemasse hästi sobiv-mis ei tapa, teeb vigaseks...
samas ei saa ma aru ka... miks ei või sõbrad anda kellelegi teisele võimalus need haavad siluda ja ehk õnnestub tal unustada ning õnnelik olla ometi kord... pole ju normaalne, et inimene töötab 24/7 kogu aeg... mida ütleb selle peale tervis? öelge veel et see pole põgenemine...
ja tegelikult on see minu enda hämar mõte, aga mina olen ju teatud mõttes invaliid... nii väga haiget saanud, et enam kuidagi ei suuda normaalselt mõelda...
oleks ebaõiglane avada inimese silmad, kes ei teagi, kuidas ta nö sõber temasse suhtub???
üks mis kindel... ma ei tea, mis on sõprus ja mis on armastus... või on kõik vaid üks lõputu ja mõtetu mäng...