kevadet

väljas on päev pikem ja õhus tunda kevadet,lõokesed juba lirtsuvad ning päike piilub servast... kohe saabub aeg neile, kes töötavad päikesepatareidega... tean neid päris mitu... ja mõni on ise päikese eest, soojendades pilguga jahenevat ilma... nädalavahetus oli tõsiselt tore, kuigi veidi nukker...
sinna mahtus terve hulk vanu ja väsinud, kohati lauslagunenud vanu mõisahooneid... ajalugu ei peata ega aega tagasi ei keera... aga päev, mis ulatus suurde järgmisse hommikusse oli armas...
me kõik kohtusime kevadega... kuigi keegi paluks mul kevadet kirjeldada, siis ta näeks välja selline:
miniseelik... pika säärega kauboisaapad... palju tuules lehvivaid pikki heledaid juukseid... silmad sära ja peod lilli täis... ühes käes valged lumikellukesed ja teises suur kimp kollaseid tulpe... naeratus mänglemas näol... kuuleb ja märkab kõiki ning kõike... lapsed sagimas ümber tema- kellel aita paela siduda, kellel salli kohendada, kellel kinnast sättida, kellel kommi paberist päästa ja keda üle lumelöga lombi tõsta, keda vaja sülle võtta... enam rohkem ei saa kevad lihtsalt olla... sest ta on kõikjal ja tegus... alati toetav ja julgustav...
palju ilusaid kõnesid ja rohkelt sõnavõtte... lihtsaid ja keerulisi südamlikke ja lõbusaid laule...
palju rahvast, nagu suur sõbralik ja sagiv sipelgapesa... palju otsuseid... lõppes päev aga mõnusa koosviibimisega, kus oli väga hubane ja huvitav... keegi ei raatsinud lahkuda... oli tore aga hinge jäi nukker noot...
kas mulle tundub või on tallink kõvasti võitnud