ma tahtsin head, aga välja tuli nagu alati...

hea tuttav ütles, et olen piiratud... et mulle mahub pähe korraga ainult kaks mõtet ja seepärast ka ma oma suhtega kuhugi ei jõudnud... tema ütles tegelikult seda pahasena minu peale ja meie ühise tuttava pärast, kes talle on tegelikult vist väga hea sõber... tegelikult piirab minu tegusid ilmselt üsnagi hetkeemotsioon... naine, mis parata... aga lause " ma tahtsin head, aga välja tuli nagu alati... " töötab minu puhul ikka täiega... saaks ajas tagasi minna ja salaja asjad õigesse kohta tõsta või ära kustutada ja olematuks muuta.... ja mina veel süüdistan teist inimest enesekesksuses... mis õigusega

vahel on valesti...

Istun suure kontorilaua taga tilluke sülekas ees ja ei tea, mis oleks õige... kas teha suuri otsuseid, muuta oma elu või lihtsalt lasta asjadel minna... vahel võivad mõned teiste inimeste otsused valusalt ka enda elu puudutada... hullem muidugi, kui need tulevad äkki ja on väga radikaalsed...
inimesed on mõistetamatud olendid... ometi igal asjal on oma põhjus... kuigi ma seda ei tea, võin siiski aimata... selliseid samme ei võeta ette iseendast lähtudes... impulss on väljapoolt ja see on inimese enesekaitserefleks... omakorda tähendab see teiste asjasse puutuvate inimeste otsuseid... kas poolt või vastu... kui tugev peab olema, et iseendaga ja ümbritsevaga hakkama saada? ja milles see tugevus õieti seisnebki... kes selle üle otsustab?