kummaline olla...

peale nädalavahetuse melu... tea kas asi suures väsimuses või magamatuses ... või hoopiski milleski muus... hinges on kummaline nukrus... ise ka ei saa aru miks... ja A sai mu peale kurjaks... ütlesin nagu ma eile õhtul äkki avastasin... tema tehtud muusika ei aja ei naerma ega nutma... särts on puudu... ei õnne, ei traagikat... ei rõõmu, ei kurbust... mitte mingeid emotsioone... lihtsalt ette kantud... nagu korralik koolitükk... ja rahvas tantsib... joob ja tantsib... nii see mõeldud ongi?



... kas sõbrale ikka öelda niiviisi...? isegi kui ta ise küsib...? ja miks solvuda, kui ausat vastust nuiad? samas mõneti mõistan... on jah raske aeg... meil kõigil... seda enam peaks siis toetavam olema...

kõrvus kõlab jätkuvalt kahe kitarri saatel kivimüüridelt vastu kumamas... "... armastan sügise tumedaid pilvi, armastan laanekohina häält. armastan tunnetest täidetud silmi, valu mis sääl..."
ehk varsti...

imelik, et viimased postid on kogu aeg mingi pildi vaev üles riputamisega... peale selle laheda kausta avastamist... olen sealt juba kaks pilti näpanud siia...