saan olude sunnil siia väga harva... aga seda rohkem on aega kevade enda jaoks... pikk nädal saab kohe läbi... ootan taas nädalalõppu, sest laupäeval põnev seminar... mulle väga meeldivad ... palju tarkust ja huvitav ja rõõmsameelne saab olema mitu tundi
muide, avastan iga päev enda ümber midagi põnevat, mõni aeg tagasi sain pool kogemata teada, et üks mitmeti andekas inimene kirjutab vahvaid asju
ise ta neid eriliseks ei pea, pigem tobedaks veidruseks, mitmele on viiski taha sätitud( nii ma enda jaoks selle avastasin, et uus ja teistmoodi mittekuuldud asi jäi kõrva, pika küsimise peale , kes ja kus tuli vastus... )
ühe olen varem ka siia autori muigvel lubadusega " rahvale naeruks ja kirjutajale rõõmuks " lisanud, nüüd kirjutasin laulmise järgi veel ühe... loodan, et sain ikka kõigist sõnadest õieti aru...
lubaduse pinnisin ka seekord välja;), kahju et viisi ei saa edasi anda ... ja eriti kahju, et autor ise seda siinkohal ei mängi kitarril ega laula... üle 50 % on puudu:( ja jääbki puudu, kui ise ei satu õigel ajal õigesse kohta
siikohal 1/3 sellest, pealkirja olen kahjuks unustanud... uurin selle lähiajal välja ja lisan

Õues ammu ära vooland kolelume vesi

Talveräämast vihmad maa kiirelt puhtaks pesid

Päiksesära juba poetab kevadlilled pihku

Hing on hell ning pungil täis minemise kihku

Milleks või siis kuhu minna, see ei ole tähtis

Kõik see terve pika talve sassis kuklas sähvis

Oluline et saaks kaasa võtta ühe kindla „ kelle“

Käsikäes siis ruumi leiaks elumõtetele

Kaua nõnda ikka üksi laias ilmas tallad

Oma karmi kibedust ja sappi välja kallad

Suurest egost väikse osa võiks ju ära anda

Et see suure tüki õnne asemele kannaks

Aina igal aastal sama rada sööstab mõte

Algab entusiasmiga ja ikka ilmneb tõke

Kord ei ole käsi õige, kord on vale aeg

Pikal elutargal pilgul tulevikku kaed