aeg täis...

kuna vana aasta lõpus võetakse ikka oma aasta ja senine elu kokku... mõeldud- tehtud... kolisin end wordpressi... uuel aastal uut moodi... uus elu... uus algus... http://lovisuda.wordpress.com...

las minna...

ja ongi aasta viimane päev õhtus... kohe muutub 2008 üheks paljudest möödunud aastatest...
mida kõike siia ei mahtunud... muret ja rõõmu, nalja ja kurbust, õnne ja õnnetust... kes siia ilma sündinud... kelle maine teekond lõppenud... kes on lahutanud, kes abiellunud... kes taas teineteist leidnud... et taas lahkuda...
ainus, kellesse uskuda saad, oled vaid ise... ja end pead kogu aeg ohjes hoidma...
armastan seda aastat... olen palju õppinud... ja võitnud endale tubli portsu elu, millest mul muidu poleks aimugi... asjad ja inimesed ei ole tegelikult sellised nagu pealtnäha paistab...

mitte ei ole ...

tahtnud seekord kirjutada... võib olla seepärast, et olid ilusad pühad ju... kõik, mis sinna juurde kuulub... lumi,mõnusad olemised, söömaajad... nii palju ilusat... vist... samas ilma töökohustusteta... veidi ses suhtes nukker... alati olla igasuguseid üritusi ja olemisi selles struktuuris... kas majandussurutis võis siis hoopis suur tüdimus... või vajadus üksi olemise järele... või siis see enne pühi kiirustamine... samas päris keeruline pühade- eelne nädal... mulle isiklikult mõjus laastavalt... kaldun arvama, et isegi " raudsele leedile" ja mitte ainult vaimselt... ka füüsiliselt... viimased päevad olla ta olnud ise juba tõsiselt haige... mitte, et meie sellest aru oleksime saanud... tagantjärele alles oskad kaks ja kaks kokku panna... aga ikka... kohustused ennekõike... igatahes tallinn võttis mind eile vastu nagu alati... kiirustav ja kõle... astusin korraks läbi kontori... avastasin tõlketöö laualt... meie väike päkapikk oli vaatamata oma tervislikule seisule ikkagi teinud terve aja tööd... üllatusega avastasin, et juurde tuues on ta üksiti ära viinud ka endale kuuluvad positiivsust tekitavad fotod meie, kunagi ta enda tööarvutist... olin kurb ja õnnetu... need tegid alati tuju heaks, olenemata olukorrast... kurtsin netituttavale muret... hommikul tööle jõudes avastasin meili koos nendesamade fotodega... "... ära karda... ka mina olen väike..." parim kink, mis iial saanud... väga armas...
natuke aega tagasi tituleeris meie boss päkapiku kõige esinduslikumaks naiseks, keda tema teab... näeb alati hea välja, ikka heatujuline ning positiivne, nakatades sellega ka teisi, oskab olla ja käituda ja lisaks teeb väga kiirelt ja professionaalselt oma tööd... kui mõtlen viimasele kogemusele, mille temaga koos saime... siis... ausalt... hämmastav... isegi rootslane päris, et mis teema see tal lastega on...

pühad, pühad...

olen pea aasta saanud mööda... täpselt aasta tagasi olin veendunud, et ma ilmselt ei ela kuud aegagi... elasin... nii palju on juhtunud... positiivset... ka negatiivset... mu elus on ports positiivseid ja julgeid- tugevaid inimesi, toredaid töökaaslasi... öeldakse, et alati peaks olemas olema keegi, kelle järgi joonduda... ka tema on olemas... ja tänu temale ka palju uusi tuttavaid... hetkel veedan jõulegi inimesega, kellega tänu temale tuttavaks sain... ei ole pühade ajal üksi ega õnnetu... praegu kuulsin, et õnnetuid siiski on... hea netituttav on väga katki... ja väga tore inimene on väga haige... soovin mõlemale südamest kõike head, et asjad läheksid palju paremaks... tegelikult nad isegi ei tea kui väga neil vedanud on... neil on kummalgi olemaks üks väga vahva sõber... mina ei saa sellist endale kunagi... minul pole sellist sidet kellegagi... veel... pole midagi paremat, kui et alati tead: sul on olemas kusagil hea sõber... alati sinuga ja sulle toeks... olenemata kuupäevast ja kellaajast... nii mõtetes kui tegudes... sõpru, soojust ja rahu...

hingerahust...

kohe on jõulud käes... aasta on täis... sinna sisse mahub palju... on õige, et kui üks uks läheb kinni, siis teine kõrval läheb lahti... minul on neid mitu olnud...olen leidnud palju vahvaid inimesi... samas... eilne jutuajamine muutis minus midagi... või oli see juba varem... olen endas muutusi märganud... veider endalegi tunnistada... olen muutunud kiivaks ja kadedaks... mitte kõige suhtes... vaid üks... pidev võrdlus temaga... kus alati alla jään... samas... tunnen end süüdi... ma tean, et see on tobe... kogu aeg mingi uss närib... ja tervised on senini edasi andmata... süütunne ei lase... see kõik ajab närvi... ma tahaksin ometi kord magada... mis ometi valesti läks... kusmaalt

kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks...?

nii kui linna jõudsin... suurlinna tulede säras tallasin otse kohvile... arvasingi, et see nii ei jää... aga ma ei uskunud, et see jutuajamine võiks selline olla... tõsiselt ... ei... pigem lasi minul end lihtsalt tühjaks rääkida... kuulas tähelepanelikult... lasi mul igasuguseid asju küsida... vastas... rääkis nagu lapsega... :P... kannatlik, rahulik... ei etteheiteid, ei süüdistusi... oli see lohutus?... kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks... olen terve õhtu mõelnud... millegipärast süüdi tundnud... samas... ma ei tihanud isegi terviseid edasi anda, ega öelda, kuskohast ma praegu otse tulen... enesekaitse või piinlikus?... öelda lihtsalt, et käisin end laadimas?... küsisin hoopis, kas siis tema end ei laegi... kas ta ei vaja seda?... vastus oli ootmatu ja üllatas mind vägagi...

puhkuse veedame kõik viljandis...

laupäeva esimene pool päevast mõjus mulle väga keeruliselt... proovisin ennast algul kaaslastega lahti rääkida... hämmastav, et see , kes kohapeal suutis vägagi vaoshoitud olla ning asiselt tegutseda, ei soovinud kuidagi oma kaaslasi kuulata ega nendega midagi arutada... hmm... ta läks hoopis teisele tööle... rahvast rõõmustama!!!... püüdsin siis end netis lahti rääkida, kuid sain pigem sõidelda, et psühholoog jne ja kuidas ei suuda end vaos hoida, pane emotsioonid taskusse... bla-bla-bla... see on täiesti teine asi, kui tehakse liiga täiesti kaistetule olendile... minule siin mingit kaitsekihti ei kasva... liiatigi, kui seda alasti tõde on mitmesilmselt terve ruum täis... valus... ainult et kohapeal ei suutnud ma tõesti midagi asjaliku teha ega appi hakata... tundus isegi kohatu, kuidas mu kaaslane olukorra lahendas... aga ise olin liikumisvõimetu ja nutt oli kurgus isegi veel päris õhtul... põgenesin ära... armsasse mulgipealinna... olen viimastel aegadel siin tihti viibinud... leidsin endale siia hea sõbra... kolleegi otsinguil... alul rääkisime ainult ühisest tuttavast... teeme seda aeg-ajalt nüüdki... eilegi rääkisime poole ööni tollest tuttavast... mina ahastusega... tema poolehoiu ja ... hmm... õrnusega?... igatahes suure lugupidamisega... uskumatu... veel keegi, kes saab temast täiesti aru.?.. ja aktsepteerib ... eeem... sajaga?... ei imestanud millegi üle, hoopis kuulas kõik ära, mis mul öelda oli ja noogutas ägedalt vahele segamata... lõpuks ütles vaid vaikselt, et nii väga tema moodi... tundus, et ta... tahaks midagi küsida?... lohutas, et ma ei peaks sellepärast end pahasti tundma, et täiesti katki läksin... aga siiani pole ma suutnud alla suruda seda mõtet endast, et ma olen liialt hellake... kohati... mind ajas eile täiega närvi, kui netituttav küsis, kuidas ma üldse saan psühholoog olla, kui olen nii tundlik... krt, kas psühholoogid on tema arust ilma emotsioonideta inimesed???... aga vein oli hea ja kaminatuli armas... ja suures kaisus läks pisut kergemaks... istun nüüd ja vaatan, kuidas suur mees magab vaikselt ja nägu nagu lapsel:) täiesti murevaba?... kuni hommikuni on mul aega mõelda, et ehk tõesti ma ei ühine selle seltskonnaga, kes jätkab misjoonitundest jõuluaegset ülla eesmärgi väärilist selekteerimist... õigustan ennast juba jupp aega "raudse leedi " ühe enda tavalausega... " kõik, mida teed, peab fun olema... seda tuleb nautida" tema nautis oma eilset ülesannet ja hiljem üritust ja homset tööd loodetavasti ka?... miks siis miski minu sees kolgib kõvasti vastu minu südant ja kõrvus jätkuvalt lause sellesama ühise tuttava kohta... " mitte miski temas pole nii nagu paistab, ta ei ole must-valge, vaid nagu kaleidoskoop... oska seda ainult märgata..." aga mina... kas mina olen must-valge? äpu? olen nagu trükitähtedega mõtetu kolmeliikmeline lause?... miks mina ei suuda olla ilus, tark ja osav... miks minu kaubamärk siis ei ole nali ja naer...?