väsimus ja teadmatus

raske päev õhtus... ometi pisuke rahulolutunne hinges... sellest et üldse vastu pidasin... matejal oli kurnavalt keeruline... ja lektorid raskelt mõistetavad... varasemast kogemusest on selgeks saanud, et koos kerge huumoriga ka kõige mõistetamatumat on lihtsam omastada... taaskord tundsin puudust ... ei usu, et ainult mina... mõnede tuttavatega eelmistest seminaridest mõtteid vahetades tõdesid nad sama... igatahes pikk päev sai lõpuks õhtusse... vaatamata sellele ei ole mul und...
peas on nii palju mõtteid... elust, inimestest, suhetest, käitumisest ... minu elu viimase natuke rohkem kui poole aasta jooksul on tõeline seebiooper olnud...olen kohtunud väga huvitavate inimestega... olen õppinud inimesi oluliselt rohkem tundma... osalenud paljudel põnevatel üritustel, leidnud endale uue töö, isegi välismaal töötanud veidi aega... kuulnud, näinud ja osalenud erinevail üritustel ja nende organeeriseerimisel ... palju head muusikat... kogemusi ja suhteid koormate viisi...
minu vaikne ja rahulik elu on muutunud tõeliseks tunnete traamaks...
korraga sain aru, kui laastav see on... vähe sellest ... minu kogemused tuleks korrutada kolmega, et suuta ettekujutada ühe inimese tööd... on see võimalik nagu orav rattas aastaid seda suuta???
... mina ei suudaks... juba praegu... tahan korraks ära... puhata... vaikust ja rahu... ärgata rahulikult, nautides iga hetke... praegu on kogu aeg kiire ja ajanappus ja väsimus... totaalne väsimus... kõige rohkem laastab teadmatus... kaaslase mainitud kuldne tõetera...
peale selle pole mu töövahend veel parandusest tagasi ja tööd teen ikka , kas lahke ja kurva tuttava heal abilisel või siis töö juures kontoris... sellega aga kogu aeg mingid äpardused... nagu täna hommikul... rikkusin tahtmatult hea netituttava hommiku ja tuju... aga see polnud tõesti minu süü... tööle pannes ta automaatselt logib sisse sinna, kuhu poleks vaja... it-tegelane on seal ise mingi krõpsu teinud ja nüüd ei saa mina seda korda...
tahaks kasvõi ühe päeva nii õhtusse saada, et kõik mu ümber oleksid rahul ja rõõmsad ja mina ise koos nendega...

uitmõtted II

istun ja katsun võõra arvuti taga oma töödega kohusetundlikult valmis saada... ei oota imet, et ehk saan kõik poolikud variandid tagasi... ei loodagi ega ausalt öeldes isegi ei taha... kui mõni inimene suudab end nii palju ohjes hoida ning tööle sundida olles samal ajal suures mures kõige olulisema inimese kõrval, siis suudan mina lõppude lõpuks ka sõbra , täpsemalt sõbra sõbra arvutit kasutades tööd teha... ja on õigus, et töö aitab alati... ei vähenda segadust ega muuda hinge rõõmsaks aga kui peab siis peab... pole muud võimalust... see aitab mobiliseeruda... pealegi pole enam pikalt... tähtaeg koos septembri lõpuga aina tiksub lähemale... aga on veel nii palju, nii palju...

sõbra sõber on ka nukker... juba oli nagu kõik tema jaoks üsna lootusrikas... tema jaoks kõige-kõige inimene juba andis nõusoleku proovida uut elu ja uut ametit... kuni ootamatu löök sealt, kust ei osanudki oodata, kõik taas vastu taevast lõi... ilmselt isegi kui kõik laheneb positiivselt, ei lähe tema oluline inimene sinna enam tagasi... isegi ei lubanud endale toeks olla ega väiksemateski asjades abikätt pakkuda... see seletab nii mõndagi... aitähh talle minu poolt, arvuti on mulle hetkel väga suureks abiks... ehk ka talle oli see abiks... vähemalt ei tunne ta end mõtetuna... keegi vajas ometigi temalt midagigi...

avastasin veidi aega tagasi, et minu töös oleks vaja siiski targema pilku asjade kohta, milles ma ise kodus pole... tean, kes see olla saaks... aga M. ja A. on selle karmilt keelanud... minu seletus, et ehk oleks töö praegu talle abiks,pole mingit positiivset kõlapinda leidnud... hoopis vastupidi... praegu olevat tal niigi tegemist rahvusvahelise konverentsiga, mis septembri lõpupoole tallinnas toimub... kui ta vähegi tahab tegutseda, jagub talle seda kuhjaga... pealegi olla see olnud lõplik sõna juba aegu, et tagasi ta meie juurde ei pöördu... polevat mõtet inimest suuremasse suluseisu sättida... ja uuesti keelduma sundida...

väljas on vihmane ja kuidagi nukker... ligihiiliv sügis vist mõjub nii... ja kõik see, mis ümberringi toimub... ometi oli ju suvel ka lõbusaid ning toredaid sündmusi... ikka kipub millegipärast "kurptuse" vari kõik tumedaks värvima... ja sooja ning päikest oli ikka väga vähe... lihtsalt... sooviks, et hakkaks ilusamaks ja paremaks minema... et muinasjutud läheksid tõeks ja kõik kärnkonnad saaksid printsiks ja tuhkatriinud printsessideks... kuigi ... jäin praegu mõtlema... hetkel kadunud inimesel on õigus... kellele neid kärnaseid konni ja tahmanägusid tarvis on...:D... pealegi polevat õnn vaid kuningakojas... ilmselt nii ongi... ja igaüks meist on väikese tüki õnne ära teeninud... see tekitab taas kord minus küsimuse... miks ühele on nii palju antud... nii rõõmu kui kannatusi kui tähelepanu... ka siis on ta kõige-kõige, kui ta reaalselt on hoopis peidus... on ta peidus seepärast, et tal on väga raske ja ta ei usalda kedagi... või seepärast, et ei taha maailmale näidata, et ka temal on raske?... kõige selle keskel ei suuda ta aga märgatagi neid, kelle jaoks tundub olevat õnn kasvõi ainult tänulikus pilgus ja sõnas... samas ma olen alati seda imestanud, kuidas ta jaksab kogu aeg kuulata, särada ja hoolida... mina ei jaksa... arvan, et keegi ei jaksa... mina istun arvuti taga ega jaksa töödki teha... ikka eksib pilk valesse kohta... praegugi käed kribivad valesid sõnu valesse kohta... :D tõeline äpu...

hetke uitmõtted...

taas nädalavahetus... aeg läheb nii kiirelt... veel pole mu abimees parandusest tagasi ja kogu elu on väga raskendatud... peale selle tubli tükk närvipinget, sest kõik asjad olid kuni viimse hetkeni paika panemata... oluline inimene täiesti kadunud, kes asja koordineerimise taktikeppi pidi hoidma... tean nüüd, et tal selleks oma väga tõsine põhjus... vaatamata sellele, et ei tea kuidas ja mismoodi tal on hetkeseis, kuid selle kõige kõrvalt suutis ta teha oma olulise töö ja saata selle M. meilile... tänud ja lugupidamine inimese kohusetundele ja töövõimele...
kuna ta ei ole andnud mingit teavet, kuidas tema hetkeolukord...
soovin lihtsalt nii nagu ta ise M-le saadetud jõulusõnumis soovis... loodan väga, et tal on oma kaitseingel või mitu... sest muidu ei suudaks küll keegi seda kõike üle elada, mis teda viimase poole aasta jooksul on tabanud... " kõik kaitseinglid istugu ta maja ette maha ja valvaku seal hoolega, et tal ei sünniks paha"...

võta aega veidi ringi vaadata...

kõik on läinud nii kiiresti... töövahend lõppes otsa... " kiirabis" öeldi... vaevalt, et midagi päästa saab... minul seal kaks poolikut tööd... kes kord vajalikust ilma jäänud, teeb olulistest asjadest enda tarbeks alati koopia... ja oma läpakat ka ei laenanud... okok... saan aru, kui ema tervise pärast väga mures kusiganes kaugelt kõike sinna paika jättes ja pea laiali otsas kihutav muidu tähelepanelik ja hooliv tütar ei märka töökaaslase muret... hea et see info vähemalt suure hilinemisega kohale jõudis, mõista püüdmisega oli ikka tõsiseid raskusi... oma ema pärast teeksime kõik sedasama... hea netituttav oli hiljuti sama teema üle elanud... temal ei õnnestunud midagi päästa... töökaaslane ei lisanud omaltpoolt raasugi optimismi... mõned oskavad ainult hädaldada... hea et sedagi... kättesaamatu pärast õelaks ja kättemaksuhimuliseks muutunud... meelega asju vussides, et kellegi elu võimalikult raskeks ning keeruliseks muuta...
aga mul oli siiski huvitav nädalavahetus- hea muusika, maitsva veini ja tuttava kunagise klassivenna seltsis, kes ilmselgelt vajas võimalust end ometi kord tühjaks rääkida... sain "õlg" olla ja oma tuttava kohta oluliselt rohkem teada... ikka lendavad liblikad tule suunas... ei muuda midagi kõrvetamine... ikka tuhaks...
ja homme on uus nädal... tükk tegemata töid... aga minul oli hea... mis siis, et palju tööd on vastu taevast ning alustada tuleb tühjalt kohalt... mis siis, et kellegi ema on väga haige ning tobe uhkus ei luba kelleltki teiselt abi vastu võtta kartes võib olla ehk sõltuvaks jääda?... ja aidata tahtja on nüüd õnnetu olemisest lõhki minemas... mis siis, et keegi on väga kurb kuna talle ei anta väiksematki võimalust... mis siis, et keegi peab üksi hakkama saama kahe eest, kuna partner on jätkuvalt rivist väljas... pole nõus isegi proovima... mis siis, et keegi on millegi nimel nõus terve linna läbi tallama ja peapeale keerama... samas... vaatamata sellele , et keegi kusagil eesti väikeses linnas on väga õnnelik oma väga noore pruudiga... on homme uus päev... vaatamata sellele, et mul oli väga tore nädalavahetus , sain tantsida ja muusikat nautida... vajasin seda väga... ja ehk oli minust veidi abigi... on homme uus väga raske päev...

sasipundar tunnete ja suhetega...

täna tekkis tõsine arvamuste lahknemine hea netituttavaga... elust-olust naljaga lobisedes jõudsime mingil hetkel ühise tuttavani, kes temale hea sõber... meie ühine tuttav on naine, mina ka naine aga netituttav on mees... kuna arutelu käis naiste ja meeste suhetest, olime korraga punktis, kus mehed kaitsesid mehi ja naised naisi... mehed marsilt, naised veenuselt ... nagu päriseluski... muidugi ajab mind praegu naerma, et kui me ühine tuttav sellest erimeelsusest ja selleni jõudmise põhjustest kuuleks, oleks ta meie mõlemi peale maruvihane ega räägiks enam meiega kunagi:D... mina ainult oletasin ilma, et midagi kindlat teaksin ,mis ja kuidas... teema minu jaoks hell, olen ise mängutuuri üle elanud, siiani pole sellest üle saanudki-ikka teeb haiget ... teine osapool väitis end teadvat aga kaitses meessoost osapoolt- oma sõbra vastu...( kuigi varem on jutuks olnud, et see kutt on tõeline tõbras... ) asi mis mind siiralt üllatas:D- mehed peaksid veel eriti oma sõpra kaitsma...olgu siis et naissoost sõpra- sõber on ju sõber... tema jutust tuli aga välja, et naine on eriti kõva peaga- talle olla kordi öeldud, et mäng läbi aga too ei saavat lihtsalt aru...
mina tunnen meie ühist tuttavat küll vähe aega , aga tean päris kindlasti-ta ei jookse kellegi järele, kui talle pole valesid signaale antud-ta on liiga uhke selleks. on vaid asi selles , et igal on oma arvamus või hoiavad omasoolised kokku? kas inimesed, kes ühest suhtest teise iga paari kuu järele hüppavad,selleks et eelmist unustada ,polegi võimelised asju normaalsest vaatevinklist nägema?... või milline see normaalne vaatevinkel nüüd ongi?
või mõtlevad nii ainult need, kellele tunded on pühad asjad ja teiste inimeste ja nende tunnetega ei lollita ega mängi, sest nii saavad kõik mõtetult haiget...
ära tee teisele seda, mida sa ei taha , et sulle tehakse...
kavatsen tegeliku loo siiski välja uurida... maailm on väike...
või tegelikult... mis see minu asi on... lihtsalt valus on see sellele, kellega nalja tehti... ja meenutades asjakohase ütlust- teemasse hästi sobiv-mis ei tapa, teeb vigaseks...
samas ei saa ma aru ka... miks ei või sõbrad anda kellelegi teisele võimalus need haavad siluda ja ehk õnnestub tal unustada ning õnnelik olla ometi kord... pole ju normaalne, et inimene töötab 24/7 kogu aeg... mida ütleb selle peale tervis? öelge veel et see pole põgenemine...
ja tegelikult on see minu enda hämar mõte, aga mina olen ju teatud mõttes invaliid... nii väga haiget saanud, et enam kuidagi ei suuda normaalselt mõelda...
oleks ebaõiglane avada inimese silmad, kes ei teagi, kuidas ta nö sõber temasse suhtub???
üks mis kindel... ma ei tea, mis on sõprus ja mis on armastus... või on kõik vaid üks lõputu ja mõtetu mäng...

ikka alles keset ööd jõuan mina siia korraks pilgu visata ja põhjus proosaline... ei suuda isegi blooge lugeda, sest uni võtab võimust..meiliga kursis oleminegi paras pähkel, sest kõike ei jaksa ... lihtsalt ei jõua varem kui öö on käes... kui uskuda preili kõikesuutjat:P (vanus küll proua aga välimus preili ja nimi ka:D), siis iga algus on raske...
mis teha kui pole pöörast energiat ja kiirust... mõned jõuavad 24-tunniga teha enam kui kahe mehe töö, lõbutseda, mööda üritusi särada, sõpradega õhtust süüa, vahetpidamata kiirelt mitmes keeles korraga rääkida ja lisaks veel magadagi, et hommikul taas otsast alata... mina ei suuda ühe koha töödki 8-sse tundi mahutada... aga puhata ja mängida ja üritustele ja õhtusöögile... selleks, et end taas töösse lukustada kontorisse(et mitte kodus kogemata magama jääda keset tööpõldu nagu ta ise väitis)-vean kihla, et hommikuks on kõik ära tõlgitud-aga mina olen otsas,läbi, kutu...

muide, frodo, kui tahad teda tabada, pead ise sama kiire olema-ta on tavaliselt kõigist tubli sammu ees ja sel nädalavahetusel väga hõivatud;):P

und