kogunisti valesti

vahel on nii, et tahad mõnest inimesest rohkem teada, et aru saada... kas siis tema käitumisest või nn. fenomenist... või veel millestki kolmandast... ilmselgelt riskid siis võimalusega, et see inimene ei arva sinust midagi või hoopis sulgeb sajaga ennast kapslisse... ka kõigi teiste eest... aga selle lahendab olukord, kus satud koos töötama tema sõprade või kolleegidega... olgu või endistega... iseasi, mida nende teadmistega peale hakata... las igaüks olla ja elada oma elu... ise otsustades ja valides, kellega suhelda või mitte...
ja inimesed on üllatusi täis... kõik ei ole must-valge... aga katsu neid värve kõiki koos näha... näed ikka vaid seda värvi, mida ise tahad näha... muu suhtes oled värvipime...
aga kevad tuleb ikka... kes ootab seda ja kes vihkab seda, aga karavan liigub edasi... mis siis et koerad hauguvad... ja mul on hea meel, et inimene , kellele alati ainult edu soovin, on pika sammu sellel teel edasi astunud, tuult ikka tiibadesse... ta on selle sajaga ära teeninud...
sain aru, miks osadele tuleb pakkumisi uksest ja aknast... iseasi palju nad vastu võtavad või mida nad üldse rääkimise vääriliseks peavad... nad oskavad silma jääda, heas mõttes... ka mina märkasin teda ju kohe ja mulje siiani väga tugev positiivses mõttes...
aga et selle taga on üle mõistuse suur töö ja tõeline enesevalitsus, tahtejõust rääkimata... sellest sain aru sellel nädalal ja nädalavahetusel, kui nägin, kuidas on konkreetselt ürituse organisatoorne pool ilma selle õlata... või kuidas edeneb töö ilma temata... ei edene... või õigemini edeneb väga vaevaliselt... ja kaootiliselt... aga siiski...
on inimesi, kes ära minnes jätavad augu ja kui mitte varem... siis saad küll aru, et nad on erilised...
nad on alati olemas, alati toetamas, alati tegemas... ja siis kui neid enam seal pole asjad ei suju ega edene... pikapeale harjutakse... tuleb keegi, kes selle augu suudab kasvõi osaliselt täita...
see olla lihtne, tulevat tehtust ainult mõnu tunda... nautida... eks vaatab...
ja kui inimeste vahel on lahti rääkimata või harutamata asju, siis kuidas nad omavahel ka ei sobi... tulemus pole suurem asi... iga lahkheli on selgelt tajutav, kui mitte teistele, siis asjaosalistele endile küll...
vahel ma tahaks väga, et üks konkreetne inimene mu blogi loeks... kahjuks ta seda ei tee... sest ta ütleb, et kui talle on midagi öelda, saab seda teha alati otse... ta ei pea hiilima salaja teiste inimeste mõtteid lugema...
kõige raskem olevat edasi minna tagasi vaatamata... varem või hiljem ikka piilume sinna kasvõi korraks... ja siis juba köidab miski selja taga me tähelepanu... või on seal alati olemas, tahame seda või ei... luukere kapis... selles mõttes vale, et see kes selle valusa tormi sinus põhjustab, tal on ju savi... mõnedest asjadest elus ei saadagi üle... ja tavaliselt on need valed asjad, millest üle ei saada... tulevad ikka tagasi... kõige ebasobivamal hetkel ja löövad sind jalust, just siis kui peaksid hoopis teistele asjadele keskenduma... uskumatu, et hiiglama tugevatel inimestel on oma archilleuse kand... ka pealtnäha kõige tugevamatel meist...
ja ainus mis aitab, on alati töö... töö ei peta kunagi... mitte minu tsitaat.. aga usun seda... ja arvan, et õige... ei ole mõtet kellelegi anda võimalust... sest seda kasutatakse lihtsalt julmalt ära ja siis üle sinu tallates tammutakse edasi, rääkides kui raske ja keeruline ja kuidas keegi just teda ei salli või õnnetule haiget ja halba teeb, ikka sellele siis, kes just sinust üle trampis nagu kesköine rong... et järgmine ohver saaks lohutustööga alustades oma saatusele vastu minna selleks, et ülesõidetud üle saada... jõudu inimesed!!!... ei ole mõtet anda kellegi võimalust... mitte ühtegi ja mitte kunagi... iseenda pärast... seda on kõrvaltki valus vaadata...