Üks paljude seast

Kohe on see aasta otsas, ainult kannatust. Paar viimast päeva peaks panema punkti sellele tobedusele. Õige oleks meenutada ilusaid asju ja toredaid hetki koos sõpradega ja tööalaselt. Neid mahtus tegelikult siia palju- erinevad välisreisid ja palju vahvaid kohtumisi ja põnevaid elamusi.... Millegipärast suudab inimese mälu reageerida äratuntavalt meeldejäävatest asjadest ainult halbadele... Oleks parem, kui saaksin mäletada sellest aastast just seda kõike head, mida oli palju rohkem... Kahjuks aastalõpu madin jätab selle kauni kõik varju ja 2007 aasta jääb mulle erilises mõttes küll vägagi meelde. Ja see on ainult see kohutav unenäoline osa, millest päriselt pole ma suutnud siiani ärgata... Kahjuks ei ole nii, et sulgen ukse selle koleduse järel ja astun pikal sammul helgesse tulevikku... Arvasin, et minust ei saa kunagi kibestunud ning õelat inimest-ma ei ole selles väga kindel enam... pole otseselt küll veel suures osas maailma enda tuppa lubanud ega ise ka selle keskele täie jalaga astunud... välja arvatud mõned öised jalutuskäigud ja paar korda poodi, kuid need loetud suhtlemiskogemused hetkeseisul on küll olnud väga elutargast õelusest kantud... Mis iganes jututeemaks ka juhtunud ei ole.
Ei saa kunagi sellest ilmselt päris üle, kuigi aeg pidavat parandama kõik haavad... Haiget teeb tegelikult mitte see, et ma ei osutunud valituks, vaid et ma ei ole isegi mitte lugupeetud... Mitte niipaljugi, et oleksin tõe ära teeninud... Mina, kes olen alati kohe öelnud inimestele, et mul midagi peale sõpruse pakkuda pole... Ma olin vaid mängukann, kellele kogu aeg mingit lolli valet suust väja aeti... aastaid...Minuga lihtsalt mängiti, ma polnud mitte midagi rohkemat väärt... Mina loll jooksin süda pihus mööda maaima ringi, olin oma arust õnnelik... See teeb haiget... ja oi kui kaua...
Imetlen inimesi, kes suudavad niiviisi särada nagu see jõulumuinasjutus olnud naine, kellest sai särav daam ja temast kiirgunud sära hõljus veel mööda saali ka siis, kui ta väga salapärasel viisil oli sealt ammu lahkunud...
Mina ei suuda enam kunagi niimoodi kiirata rõõmu ja rahulolu ja enesekindlust... sest mulle on teinud väga haiget inimene, keda ma pimesi usaldasin... Oleks ta mind kasvõi veidikenegi austanud, poleks ta nii kunagi teinud... Ja see ongi see, mis teeb inimesed katki ja kibestunuteks ja õelateks... sest nad ei julge enam kunagi seda võimalust mitte kellelegi anda... kartes saada samamoodi uuesti hävitatuteks ja välja naerduks...
Nüüd teate, miks nii palju on linnas ja Eestimaal morne ja kurje inimesi...

Jõulumuinasjutt

Kõige selle katastroofilise maailmalõpu juures, mis mu elu peapeale keeras, olin juba unustanud selle ilusa muusikalise kogemuse detsembri keskpaiku. Täiesti juhuslikult nägin täna pilti inimesest, kes selle lumma põhjus... Ja siis see kõik mulle uuesti õnneks meelde tuligi... Tegelikult oli see nagu jõulumuinasjutt. Väike ja algul tundus, et pisut väsinud naine teksastes ja sulejopes tänavalt ... kaasas kaks meesterahvast- üks, kes koos naisega mängis ja laulis ning teine, kes hoolitses heli eest... veel imestasin, et teiste esinejate seas oli ta ainus, kel oma helimees kaasas... nüüd tean, et tal on häälega olnud tõsiseid probleeme, ehk sellepärast... Igatahes tundusid nad väga hea tiim olema... tulemus oli ... meeliülendav.
Korraga sai ruum sära täis....seda hoovas sellest kenas kleidis kaunist daamist .... Tuhkatriinu... ei, pigem Hea Haldjas, kes muutis ühe käeviipega kõik eriliseks... selle saali, kus ta laulis... ja need, kes teda kuulasid...... ja lapsed- pisikesed ja suuremad, muudkui sebisid tal sabas ja süles, tõeline lastemagnet... silmi jagus tal kõigele ja kõigile, samuti naeratust...
Kui ta laulma hakkas, jäid kõik hiirvait...ka see möllav ja sebiv lastepere, keda tavaliselt peab korduvalt vaikseks kussitama... Paar laulu esitati veel ainult kitarridega ning ilma võimudeta... jõudsin mõelda kahjutundega... ei kosta selles suures, rahvast täis ruumis igasse nurka .... kõlas ja kuidas veel... tõi pisaradki paljudele silma, ka minule ... ilmselt oma harduses oligi taotluslik... Terve tubli tund Imedemaal!
Sügav kummardus sellele vahvale päikesekiirele... ei tea kahjuks ta nime... aga see ta just oli... tuli, säras ja sillerdas oma armsa häälega üle selle saali... ja pakkus kõigile sealolijatele silma- ja kõrvailu...
Jäi meelde ja hinge oma lauludega... Soovin talle kõike kaunist kogu südamest ja loodan, et Teil kõigil on kunagi võimalus midagi nii võrratut kogeda... see teeb hinge puhtaks ja meele hellaks!...
PS! Alles praegu tabasin end mõttelt selle naise vanuse kohta... hmm... huvitav?

Jumalagajätt

Alati ei ole nii lihtne leida üheseid vastuseid, sest igal asjal on mitte ainult kaks otsa, vaid enamasti on nad hulknurksed. Vaevalt on vaja tallata mööda neid paljusid servi ja kõike mõõta ning kaaluda. Tuleb lihtsalt lasta neil minna- nii nagu nad ise just arvavad... ehkki juhuslikke asju pole- kõik siin ilmas on ette määratud.
Ju siis ongi, ehkki mängu ilu ei suurenda ega vähenda see, et oli kõigest vaid mäng... Samuti ei vähenda see võidu väärtust ega kaotuse kibedust... Enne arvasin, kõikvõimas sõprus kaalub üles kõik muu, ka armastuse... kui see üldse eksisteerib reaalselt. Nüüd tean- pole ei armastust ega sõprust... on vaid mängu ilu... võidab see, kes esimesena kaartidest lahti saab.... reegleid pole.
Ja muide... ma käisin täna lõpuks õues... ei näinud ühtki inimest... ainult tuul ja lörtsised helbed... oli öö ja kõik ümberringi magas... vaikus missugune!!!... Ja inimesed on nii ilusad ja head (eriti kui magavad kodus, hambad seina poole;) )
Me kõik arvame, et oleme ainulaadsed ja kordumatud... jääme kõigile kohe meelde ja mällu... oleme erakordsed- maailm mäletab meid ja me tegusid kaua ja heldinult... meid on terve maailm täis... vat nii ainulaadsed oleme... kel punased juuksed, kel mustad, mõnel sootuks blondid... sama lugu nahavärviga ... ja mitte kellelegi ei lähe korda tegelikult, kes me sellised oleme ja mis asju siia ilma ajama tulime... isegi kui meile naeratatakse ja lahkelt küsitakse, kuidas läks see mäng... kui just võiduga polnud tegemist... ei huvita see tegelikult mitte kedagi.... loeb vaid võit, võit, võit... kaotajast ei hooli keegi... tegelikult ka mitte võitjast, loeb vaid võit... ja see kuidas seda oma huvides ära kasutada... Ma pole mitte ilmaasjata tervet poolteist nädalat kodus nelja seina vahel veetnud... Aga nüüd on sel lõpp...
Mul on üks vahva tuttav naine... pean temast väga lugu... ta on alati olnud tõeline soe päikesekiir vaatamata kõigele, mis ta ümber toimub... Alati naeratus ja soe pilk... Müts maha selle naise ees, kes hoolib ning jaksab ikka veel... monument tuleks talle püstitada, et inimesed teaksid- kunagi elas üks väga hooliv inimene.( muidugi tuleks lisada sõnaraamatutesse selgitus, mis see on ja millisel sajandil teda veel esines ja areaal, kus leiti viimased viited hoolimisest)... Esimesest päevast alates, mil siia blogisse end logisin, on olnud kogu aeg väga palju küsimusi. Kohati, kui kirjutamisega tagasi hoidsin, siis järgneval päeval oli neid kordi rohkem ...
See aeg sai otsa... mul ei ole enam midagi küsida... Sain vastused kõigile oma küsimustele...

Vestlused

erinevate inimestega aitavad mu kitsast maailmavaadet ehk avardada, tasakaalustada minu katkist olemust kindlasti... Olen pidanud pikki vestlusi aga ainult virtuaalsel tasandil... ei ole võimeline veel reaalseks pildiks ja hääleks... eks iga asi omal ajal ehk. Tänud kõigile, kes olemas olnud hea sõna ja hooliva suhtumisega... samuti neile, kes oma enese ehedast elust saadud kogemusi, mõned üsna valusad, on tahtnud minuga jagada... Enamus suhtlusi on olnud privaatsed, mis lisab minu jaoks neile veelgi enam väärtust... samas tekkib küsimus jällegi, kas oleks need saanud ka osaks siis, kui ma oleksin üks Teie tutvusringkonnast... See on ainus viimasel ajal tekkinud tohutu küsimustelaviini sees, millele tean vastust... ei- ei oleks... Miks kindlalt tean? Ma kahjuks ei saa seda siia kirjutada, sest sellega paljastaksin vähemalt osaliselt iseenda ... aga seda ma ei taha, nagu ilmselt enamus siinseid blogijaid... Ikka tekib üks tobe küsimus jälle, kui paljud blogijad tahaksid reaalses elus tuttavad olla? Kas selline sisemise elu lahti laotamine pigem liidab või lahutab inimesi?... Ikka ei oska ühekaupa küsida, sry... kohe kuidagi ei tule välja...

Jõuluingel palmiga

pika jõulusalmiga... juhtigu su teed ja rada lauldes laule mitusada...
Jõuluaeg kestab veel kuni 6.-nda jaanuarini. Ehk jõuab iga inimeseni see võrratu jõuluingel, et valgustada teed ja rada...
Tegelikult on see aeg mõeldud nii iseenese kui oma sugulaste ja sõpradega olemiseks, kõige sellega, mis on meile väga oluline.
Sel aastal on minul olnud aeg iseenesega tõtt vaadata ja omi mõtteid mõelda... suureks kasvada?
Kas just seda, aga suund leida kuhupoole ja kuidas edasi peaks see ju olema küll... See ei ole kerge, otse vastupidi. Tahaksin kiiresti selle selja taha jätta ja eluga edasi minna...
Olla suur ja tugev ja väga rahulik ja sihikindel... Veel ei jaksa... hirmsasti püüan küll, et sellest segadusest ometi kord end välja kaevata ja näha tunneli lõpus valgust... Kas ma saan ennast juti peale uue aasta alguseks? Ma ju väga püüan ja minu ainus jõulusoov võiks ometi täide minna...

Pühade pera...

Ometi kord on lõppenud vaikne aeg, kus isegi valge vares ei lenda läbi musta öö... ega mälu ahervares ükski kell ei löö...kas peaks?
Jah, võiks... lausa väga peaks... Ma ei ole päris üksi maailmas ja see ongi hetkel see, mis ei lase oma toa ust kinni müürida ja kappi selle ette veeretada...
Varsti suudan naeratada tööl ilma, et juuksed kõvasti patsi punuksin, kuigi mu juuksed ei ulatugi patsi... Alati võib kasutada teipi... Veel natukene aega... ja ma suudan kuulata sõprade sädinat ja kurblikke pajatusi, neid lohutada maailma kõige suuremates ebaõnnestumistes ja õhinal kaasa elada nende parimatele päevadele... Olen ma Ema Teresa oma tutvusringkonnas ja sõpruskonnas? Naeratada ja kuulata ja naerda koos teistega tühjast- tähjast nagu seda varem hommikust õhtuni ja vahel ka vastupidi kogu mu elu täis oli... samas , me ei ela ainult sõpradele ja tuttavatele... aga sõbrad on mu elus alati olemas olnud (olen seda tundnud ja nii alati arvanud)ja ka mind rasketel hetkedel toetanud, ka praegu on mu elus mitu inimest, kellele võiksin helistada olenemata kellaajast... aga seekord ma ei tee seda ometigi ... Miks siis?
Suudan peagi kuulata, kuidas mulle siiani väga olulisel inimesel läheb hästi, kuidas tema unelmate naine ja tema koos õnnelikud on, või siis et kui raske on tal tolle meele järele olla.. ja kuidas ta kardab tollest ilma jääda, sest on nii halb olnud ja väga haiget teinud sellele kõige imelisemale olevusele maa peal... ja kuidas ta ikka mitte kunagi enam ei tee haiget sellele väga erilisele inimesele... Aga teistele? Hea, kui inimene midagigi enda ümber märkab... Ma ju ise väga tahan temaga edasi suhelda... Tema ütleb, et tahab ka... tahab siis või? Miks tahab minuga suhelda? Sellepärast, et minuga on hea rääkida? Või seepärast, et olen hea kuulaja ja lohutaja? Vajab ta lihtsalt võimalust kellegi jäägitu tähelepanu paistel peesitada? Ehk on see vastastikune usaldus, mis nõiaväel ei kao, kui on pika aja jooksul tekkinud? Kas see jääb nii kogu eluks? Kas ta märkas, et ka mina sain väga haiget? Kas ta tahab ka mind edaspidi säästa ja kui siis millest? Hindab ta mind sõbrana, kui ei hinnanud naisena? Kuigi ta ütles, et minuga koos oli tal väga hea... Usun ma seda? ... Mina küll tahan teda säästa, temaga koos huvitavaid asju teha ja rääkida, sest see on vahva olnud vaatamata kõigele ja ma tunnen sellest kõigest väga puudust... ennekõike ikkagi kui sõbrast... ja ma ei ole kade selle teise peale... uskumatu, eks? Kas meie koos veedetud aeg muutub nüüd kvaliteetajaks?
Mu vana hea sõber solvus minu ja mu naljanatukese peale... tuttav lapsepõlvest saati, tunneme ikka väga aegu ja ta teab mind läbi- lõhki...Veelkordne ehe näide elust enesest, et ära tee huumorit, kui endal hing haige, teised ei saa sinu mustast huumorist lihtsalt aru... Esimest korda jõudsin mõttele, et ehk on selles oma iva, miks see tema elu on nii läinud ... Praegu trügib mõte- ehk oli minu tobe nali tema viimne piisk karikas, mis pani selle üle voolama, tehes niigi haavatud hingele liiga, et sellest sai solvumine... Minu asi pole kohut mõista ega otsustada... Tal on ju nii raske elus, kõigega peab hakkama saama... On nii mees kui naine, ema kui isa oma lastele, pere ülalpidaja nii ehk nii. Pole varianti, et kasvõi korraks olla teises kohas, eemal kõigest sellest, et keegi võtab kasvõi hetkeks kohustuse enda peale, kasvõi üheks päevaks... üheks ööks ... Isegi oma und ei saa täis magada... Ei saa minu moodi ahastada juba päevi, jättes kõik oma kohustused lihtsalt sinna paika ja põdeda... Ta ei saanud aru, et katsusin asja lahendada vaid huumoriprisma läbi, nagu oma elus olen senini teinud. Ma tahtsin ju vaid tema tuju pisut positiivsemaks muuta ja märkasin ehmatusega, et mu hea sõber ei saa enam naljast aru, sest tema jaoks on elu tõeline võitlus elu ja surma peale ja ta on harjunud ennast sellest läbi võitlema, mitte märgates, et tal pole vaja tegelikult oma jõuraasu raista minuga sõdimise peale, sest ma pole tema vastu. Ja vahel on endal kergem kui suudad elu üle naerda, kasvõi korrakski... Miks ma seda ise siis praegu ei suuda, just nüüd, kui nii väga see oleks abiks... Toidab ja kasvatab üksi oma lapsi ja aitab lahkelt hädasolijat( mind on mitu korda aidanud ja ma pole ainus), lubab endale öelda teistele tõeliselt halvasti, nii halvasti, et hammustab hinge küljest tüki... Enesekaitse?... kusjuures, ise ta ei talu isegi mitte mingit sõbralikku nüket enda aadressil.... Miks ma temaga suhtlen siis, võiks ju küsida, alati võib ju jooksu panna ja jätta sõbra hädasse... on minul sellest parem või temal kergem? Kas ma muutun tema sarnaseks?! Sõpru ei tunta ainult hädas, vaid ka siis kui sõbral on raske. Sõprust ei saa lihtsalt nurka visata... mitte et ta oleks mu vabanduse vastu võtnud... lihtsalt ... ütles kuidagi läbi lilleda halvasti... minul tekkis ainult küsimus, miks ta minu öeldu peale solvus ja kui ma vabandasin, ei teinud sellest väljagi... Kas raske eluvõitlusega kaasneb võime mitteandestada?
Tekkis korraks veel üks nõme küsimus pähe, aga korra juba tulnud, ei lähe see nii lihtsalt minema... Kui paljud sõbrad on märganud, et olen juba tõsiselt jupp aega rajalt maas... ei reageeri kõnedele ega meilidele ja sellepärast siiralt mures? Mitte et paranoia "paljud minust tegelikult hoolivad" , vaid kui hea sõber ma ise olen teistele olnud ja kas jääb tajutav auk järele?... Kui palju on meie ümber ja meie keskel tõelist hoolimist ja teistega arvestamist ja kui palju on seda meis endis?
Ma saan hakkama, ma tean et saan... aga mitte keegi ei tea, millise hinnaga... ma lihtsalt väga loodan, et minust ei saa mingit sisimas kibestunud inimest, keda kõik ta ümber küünilisuse pärast vihkavad... mitte et oleks oluline elada teiste meele järele ... et ma suudan veel tõeliselt rõõmustada ja õnnelik olla, märgata ilu enda ümber... ja mitte hammustada õelalt neid , kes suudavad tunda rõõmu lihtsast liblika lennust, päikselisest päevast, vallatust sõnumist või lihtsalt sõbralikust naeratusest tänaval või pelgast pilgust...
Aga selline naerupall olla nagu ma siiani olen alati olnud... esiteks ma ei tea , kas ma suudan ja ... teiseks ma ei tea , kas ma tahangi enam... kui kõik on sellised nagu nad ise just heaks arvavad, miks siis mina ei või, isegi kui ma ei taha selline olla... Samas... mida see muudaks?... Ainult üks tõsiselt vihane maailmatallaja juures? Kellele seda vaja ja mis see minule endale annab?
Mida aeg edasi, seda enam tekib küsimusi, mis kõik vastuseid vajavad... Mis siis tegelikult muutus ja miks pole enam võimalik lihtsalt vaatamata kõigele edasi elada? Alati on ju olnud peale tagasilööki mõne aja möödudes taas rohi roheline, taevas sinine ja päike soe ning hele... aega aga on läinud nii palju juba lihtsalt niisama ... ilma, et jaksaks ja suudaks... tuleb ainult kosmiline hulk mingeid küsimusi teadmata suunast kusagilt minu seest ja kõik nad nõuavad konkreetselt ning korraga vastuseid... minul pole neid kusagilt võtta...
Õeldakse, et kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks... Ei usu, sest see hoopis paneb põdema... mida kauem põed , seda suuremad armid... mida suuremad armid, seda valusamad... seda lihtsamalt taas ette jäävad ning haiget saavad...
Ma tean nüüd, kuidas saavad inimestest töönarkomaanid...

Pühade eel

" Siin pole mingit meiet, mina olen mina ja sina oled sina, saa juba ükskord aru- sina ja mina ei ole kokku meie."
Olen seda endale terve nädala korrutanud... kohe kõva ja selge häälega, mitte ei jõua kohale... Ma saan mõistusega aru, et enam ei ole midagi põhjust loota... Aga minu süda ei saa sellest aru... ei suuda sellega leppida...
Olen nüüdseks kõike proovinud... aga kui isegi "Jääaeg" ja Iron Maiden ajavad nutma, siis minu mõistus on nüüdseks küll päris otsas... Ei kujuta ettegi, kuidas siis sugulaste ja eriti vanematega saab pühade ajal sundimatult suhelda, vastata naeratades nende lõpututele küsimustele ja taluda seda hella hoolitsust... Ja milline oleks nende jaoks arvestatav ja vabandatav mitte ilmumise põhjus, millega võiks neid üllatada, aga mitte solvata?

peaaegu prelüüd

Olen suutnud olla terve päev otsa raamatuga. Ei mitte juturaamatuga, sest see trikk pole senini vilja kandnud... proovisin siis erialasega. Algul hambad ristis... aga ma sundisin ennast takka, et mitte jälle lasta valedel mõtetel pähe tiirlema tulla... Ei olnud kasu, ei olnud... ei saa ju peas tiirlevaid mõtetuid mõtteid sealt kaikaga välja peksta ... kahjuks. Peaaegu kogu aeg läks sellele, et katsusin ohjata oma mõttemaailma, sellega toime tulemata...
Ei tea, mis edasi... no kaua see ometi kestab... ja kohe on pühad ja sugulased ja sõbrad ootavad... aga mina ei saa kuidagi üle oma lävepakugi astutud... Ja silmad on kogu aeg nagu kutsikal... niisked...

Hommik on tuuline...

On pööripäev ja tänasest saab päev pikkust juurde ning öö hakkab oma võimu järk-järgult kaotama.... Ehk lõpevad ka tumedad mõtted ja saavad alguse uued, tõeliselt helged, sügavusest kantud... Kui ainult magada saaks... nii, et enam ei peakski ärkama... Miks peab suhete sasipuntras lõputult kaevama... võiks ju nii nagu mõned, et savi kuidas teised ennast tunnevad või mida üle elavad peaasi, et minul on hea... Kas nii ei ole mitte kunagi, et kõigil on hea ja õdus... et maaim on täis hoolimist ja kõik on kõigi vastu kenad ja et inimesed hindaksid kõrgelt neid, kes on olnud raskel hetkel toeks nii nõu kui jõuga... Mismoodi on võimalik, et jalutad lihtsalt minema inimese juurest, kellega on koos nii mõndagi üle elatud... ilma et tahaksid seda olendit veel kunagi näha... ilma et hinges tekkiks väiksemgi võbelus... Ilma, et tahaksid samaga vastata või talle lihtsalt öelda, kui väga see sulle korda läheb ja seda hindad...??? Millal ükskord küsimused vastatud saavad ja mu hingevalu lõpeb?

segaduses

Mul pole olnud veidramat vestlust elus, kui täna õhtul, mis venis suurde öösse. Mitte et ma oleksin saanud targemaks, lihtsalt asi läks veelgi segasemaks minu jaoks. Ja ma ei tea, mida teha ja kuidas olla.... Kas ma tõesti olen tõeline naiiv inimsuhetes? Kas ma usun inimestest ainult head ja proovin iseenda jaoks nende käitumistes ainult õigustusi leida? Kas ma klammerdun liialt sõpradesse ja tuttavatesse? Kas peaksin olema uhkem ja rohkem omaette? Mitte andma neile rohkem võimalusi minule haiget teha, et pärast neid iseenda jaoks õigustada... Kas ma tahaksin olla kunagi samasugune küünik, kes ei hooli inimestest ja kellele on ükskõik teiste tunded ja arvamused? Kas minusugust polegi võimalik armastada, vaid lihtsalt ära kasutada? Ja miks selle kõige juures minu tunded mind maha ei jäta... miks ma olen ikka maailma kõige õnnetum inimene?

Hetkemõte

Kõik on võimalik... Ma olen küll alati nii arvanud, et pole lahendamatuid olukordi... Miks siis nüüd äkki istun juba mitmendat päeva nagu ussist nõelatud, ega suuda ühtki lahendust välja mõelda. Mina , kes ma olen pigem teoinimene kui targutaja... Mina, kes ma olen alati öelnud, et asjad ja situatsioonid tuleb osapoolte vahel lahti rääkida ning selgeks teha, vältimaks õhku jäävaid lahtisi otsi ja vääriti mõistmisi... siiani on see alati tulemusi andnud... Toiminud nii minu elus, kui kõigi mu sõprade elus... kõiges milles olen seni osanik olnud. Kõik tundub nii veider ja mõistetamatu... Ma võiksin ju talle helistada või meilata... aga ma kardan, et ta võib sellele väga halvasti reageerida või mis veel hullem... üldse mitte reageerida... mis teeks kordi rohkem haiget kui ükskõik, milline reaktsioon... Ei suuda ühegi sõbraga rääkida, ainuüksi mõte sellele toob pisarad silma...Andeks, et ei suuda telefonile vastata ega meile lugeda... Ei julge toast väljuda, kartes inimesi- nii tuttavaid kui võõraid... Eriti kardan, et keegi võiks tulla ja minuga juttu alustada... Ja töö seisab, ma ei suuda teha ühtki liigutust, liiatigi minna ja rõõmustada inimesi jõululauludega... andke andeks, armas rahvas... ja siinkohal tänud mu partnerile, kes mitte midagi küsimata mu otsust respekteeris ja nüüd ise mitme eest rabeleb... Proovisin täiesti võõrast meesrahvast, kes tundus ka midagi taolist üleelavat, ahistades teada saada, kuidas suhtuvad sellistesse situatsioonidesse teise sugupoole esindajad... elukogenud ja ühtteist ilmas näinud... tänud talle, et mind kukele ei saatnud mu segase soiuga... Kõik on võimalik...
Millal ma selle teada saan, mis on võimalik... Kaua see õudus veel kestab?... Mida selleks tegema pean, et see halvim unenägu ükskord lõpeks? Kui kõik on võimalik, siis millal ometi...

Hommik

nagu iga teine. Ainus vahe, et vaatamata päikesepaistele on kõik ahastamapanevalt tühi. Armastan päikest ja armastan lund. Lund ei ole, on ainult lõputu tühjus. Ei ole tuttavat häält telefonis, ega kirja postkastis. Ma ei taha ärgata. Miks uni ära läheb? Võiks olla lõputu öö, et ei peakski iialgi silmi avama. Kui kahest lähedasest inimesest saavad äkki võõrad ja ühele on see talumatult valus, kas siis teine ei tunne mitte kui midagi? Krt küll, aga kuhu siis jääb sõprus? Kas tõesti on võimalik oma elust inimene lihtsalt välja lõigata ilma, et suur auk jääks haigutama ja kogu aeg ennast meelde tuletama? Ilma et tunneksid puudust inimesest, kellega oled saanud suurepäraselt läbi. Kas inimene kulub nagu kantud riie ja kui saad asemele uue, viskad vana lihtsalt minema? Või viid selle vanakraami poodi kõigile kasutamiseks? Kuidas suhtuksid sellessse kui lihtsalt helistaksin, et kuulata Su häält või lihtsalt lobada nagu vandel headel aegadel, kui meil oli koos väga vahva? Või viskaksid toru hargile nagu oleksin marutõbine õnnetusekuulutaja? Miks ei saa aega tagasi keerata? Või saab? Kas Sa suhtleksid minuga samuti nagu toona, sundimatult ja naeratades? Kas tõesti läheb kõik hea ja ilus nii lihtsalt meelest? Ja miks siis minul ei lähe? Mis muutus Sinu jaoks nii, et enam mind ei vaja või ei talu? Kuidas on võimalik, et Sina ei tunne minust puudust??

ja ma ei maga ja ei söö

Ma arvasin, et minuga ei juhtu seda mitte kunagi. Lihtsalt raamatutes ja filmides on nii, et üks peategelastest avastab väga valel ajal (siis tavaliselt liiga hilja) enda jaoks inimese, kes on tema õhk ja vesi ja ainus elu mõte siin maa peal. Tema unelm on ka leidnud selleks kõige eredama äratundmise hetkeks, et ta armastab kedagi väga tugevalt , nii et mõistus kaob peast... Ja siis tundub täiesti uskumatu, et see ei olegi neil vastastikune... Veel ebareaalsem on aga see päris elus... vähemalt on see siiani olnud....
Aga nüüd... ma ei maga ja ei söö ja ma ei taha teha tööd....
sest minu hing ... badapadu beibe....

veel pole üle

Olen terve päeva püüdnud otsida endale tegevust. Kord tahtsin klaveri taha, siis rabasin kitarri ... praegu ei ole võimalik neid puutuda... lihtsalt ahastus tuleb peale...
Proovisin tööle keskenduda.... ei, ei suuda hoida mõtteid ainult asjalikul real.
Katsusin valida kõige tobedamaid videosid, mis mind ka kõige raskematel hetkedel on suutnud itsitama panna ja lõpuks laginal naerma... ei, ei õnnestu, isegi mitte suunurgast ei pane muigama.
Mida siis teha, andke ometi nõu... igasugused ettepanekud teretulnud;)

Takkajärgi tarkus

Veider asi see elu. Sünnid siia ilma kaduv- väikeseks viivuks, ilmselgelt selleks, et õnnelik olla, kusjuures veel koos nendega, kes sulle olulised ja kellega tahaks oma tillukest selles dimensioonis viibimise hetke jagada ning ammutada kogemusi, ahmida teadmisi edasisteks etappideks. Selgub aga tõsiasi, et tegelikult mattume me suhete keerdkäikude rägastikku selle asemel, et koos sõpradega õnnelik olla ja seda üürikest momenti nautida, võta näpust ... teras karastub ikka vaid lõpututes vaidlustes, solvumistes ja/või üksteisele haiget tehes, kas füüsiliselt või vaimsel tasandil. Ei kujuta elu ette ilma endale väga oluliste inimesteta. Mitte mingil tingimusel pole ma nõus neist loobuma, sest mina ei saa läbi selle paremaks, vaid halvemaks. See lihtsalt hävitaks kõik, mis minus sees on kaunist veel. Sama kahtlustan ka nende samade sõprade puhul- kui nad ei saa halvemaks, siis tubli tükk nende endi identiteedist läheb lihtsalt aina kaugemale möödanikku...

hommikuuit

Hommikul ärgates jäin mõtlema, kas ehk mu hell meeleolu on seotud minu tõvega. Olen nimelt suutnud endale siiski midagi mõneks ajaks jääva suurusega ja väärtuslikku hankida, sest palavik on päris aukartust äratav ning koos köha ja kurguvaluga seda vingem. Äkki on kõik väga valesti ja iga asi puudutab mind väga sügavalt ja emotsionaalselt. Ikka ei taha midagi , ei jaksa midagi ja kõik on nii mõtetu. Isegi hulkuvad koerad ja kodutud kassid ei kutsu minus esile neid tundeid , mis tavaliselt (haaraks esimesest poest kogu pedigree ja kitekat´i varud ning kihutaks lähima nurga suunas, kuhu karvapallid kogunevad). Ma koguni arvan tundvat, et keegi teine võiks hoopis mind tõtata päästma minu lohutamatus hädas...( ikka kindel, et superman´e pole olemas? Istun ja ootan siis täitsa ilmaasjata?) Iseasi, kas ikka tingimata koera- ja kassitoiduga, söök tundub hetkel ebaoluline, aga mulje avaldamiseks võiks ju siiski midagi käes olla...

jõulukuu almanahh

Pole vastanud täna ühelegi telefonile välja arvatud mu otsese ülemuse oma ja selle numbri tegin ka enne kindlaks kui oma kähiseva jaa sõna ütlesin.... Miks ? Sest ei suuda vastata sõpradele rõõmsa ning vallatu häälega, seda ent ootavad ju kõik... ikka vahvat ja kelmikat vastust.
Ronisin koos teki ja portsu videotega voodisse, et oleks nagu hoopis teises dimensioonis, nutaks ja naeraks südamest kogu valu välja, areneks tubli vaksa maad ja saaks ilusaks , targaks ja heaks jälle...
Avastasin aga enese suureks ehmatuseks, et tegelikult ei aita need mannetud filmid mul midagi unustada ega eluga kiirelt edasi minna. Pole ju võimalik takerduda pisiasjadesse ja totrate naljade üle unustamiseni naerda, kui iga pisiasi meenutab mulle hoopis midagi muud...
Samas polegi tegelikult ju midagi siin muutunud selle väikese aasta jooksul. Kõik on täpselt samamoodi:
*lund ei ole
*kõik ümberringi tatine ja porine nii et ära tahab tappa
*kõik see jalust maha tormav rahvamass selle suure jõulurahu eest...
lihtsalt hinge sööb seest, kui juhtud püsti jääma.
*Kogu see meeletu õgimine enne pühi paar nädalat , pühade ajal ja ilmselt veel mõned nädalad peale selle
tähistamaks ikka suure kuninga sündi... aina seapraad ja verivorst ja hapukapsad ja siis oieldes katsuks end teise kohta veeretada, siis kohe laua taha ja uuele ringile kordudes peost peosse ja päevast õhtusse... ehk siis et sittagi pole muutunud.
Ja muidu on ka kõik nii nagu enne, ühesõnaga kontrolli all või sealt kohe väljumas...kas kõigile päkapikkudele on lõksud välja jagatud ja plaan va kõige vingema kingijagaja, sis pääliku enda seljatamiseks on välja mõeldud? Ja kuidas saab sel aastal lumega, kas ühe suusa jaoks jagub või tuleb salvokelguga porisest mäest alla lasta? Saamaks jõulutunnet, mis sel juhul muidugi tärkab kohe, kui peale alla jõudmist püksitagumikku vaadata, kui hästi läheb, polegi vaja vaadata vaid on tunda...
Miks siis ports inimesi ennast väga valesti tunneb ja on tegelikult sügavalt õnnetu, kuigi peaks olema rõõmupühad? Ei aita siin video ega klaas veini ega ka küünlatuli koos kamina ja muude lõbustustega... mida siis teha kui pole hea koos sõpradega ega ilma, sest puudu on see üks ja ainus, kes suudaks asja parandada...
See kordumatu ei saa aga tulla, sest tema hing igatseb hoopis teist imelist seltsi, aga paraku on imeline ja omalaadne hõivatud kolmanda poole õhkamisega, kas siis kodus või hoopis teises kohas, abiks võibolla et sama video, millega ma proovin oma elu elamisväärseks naerda....

sööb hinge seest

Vahel on nii, et kõik läheb valesti... Ükskõik, kuidas ei prooviks. Eriti valesti läheb tavaliselt siis suhetega. Mulle pole kunagi endast meeldinud rääkida ja veel vähem saan oma tunnete ja mõtete avaldamisega hakkama. Iga inimese elus ilmselt tuleb hetk... üks või kaks vmt, kus om a valu ei mahu endasse ära... topi kuidas tahad... ei saa ka minna sõbra juurde, võtta tal nööbist kinni ja öelda, et kuula... ma sulle jutustan. Selleks erinevad põhjused... kas ei taha ennast sõbra või sõprade ees saamatuna näidata või ei usalda oma häda tuttavate seltsi ringi kõndima, siis usaldamatuse probleem...Aga mure ei lase olla, õigemini valu, mida see mure tekitab...Loomulikult läheb see üle ja ma olen jälle ilus, tark ja hea... kuulan sõprade muresid ja lohutan neid nende olemises. Käin ja säran, suul maailma suurim naeratus... (colgate)Loen mu sõprade oma blogides kirjutatud igasuguseid ilusaid asju, kohati kurbi ja väga murelikke... ja väga valusaid. Maailm on ju imeline ja avatud kõigile ja kõigele ...Otsustasingi, et kirjutan siia oma valu....Keegi ei pea seda ju lugema , kuid kes seda siiski teeb, on teretulnud arvamust avaldama,sest eemalt on alati selgem aru saada...Ilmselt on asi siiski jõulupühade hellaks tegevas mõjus...

Kord

Kord üksi teel ma kõndisin
mu´s naerupäike säras.
Siis tulid sina lõhkusid
mu päikse lihtsalt ära.

Vist keegi ütles vanasti,
et õnne toovad killud.
Mu teele üsna ohtrasti
sa neid nüüd maha pillud.

Kuid õnne meis ei tärganud.
Mis tuli oli valu,
sest seda sa ei märganud,
et kõnnin paljajalu.


Kahjuks ei ole see minu enda vaimuüllitis, vaid see on laenatud ande puhas mahavuhkimine.
Pole väga kindel autoris, mu meelest Baturin(uurin selle lähiajal välja;))