lammas all paremas nurgas...

heh...hoopis vasakus ja üleval...ei olegi kerge harjuda selle unise ja vihmase halli argipäevaga... pealegi tundub nüüd paigal istumine konkreetse töö taga palju raskem... ei mingeid vastuvõtte ega kohtumisi ega ekskursioone ega dineesid ega kohvipause ega seminare ega koosolekuid... ei saa aru, kuidas saab neid tüütuks nimetada... need on ju nii lahedad... aina põnevad uued tuttavad ja vaatamisväärsused...armsad väikesed meened ja kingitused... terve suur seljatäis neist muidugi vaja personaalselt edasi toimetada... hmm... loodan, et see aeg peagi saabub...
mingil hetkel avastasime keset koosolekut äkki kõik end arutlemas teema üle, kuidas on võimalik loobuda tööst, mis on nii tulemuslik olnud nii enda kui teiste jaoks... kas meist keegi peaks seda vajalikuks... H arvas vaid, et jah tema küll sooviks , kui mingil teisel tema enese jaoks olulisemal alal läheks ka hästi ja lõpuks tuleks valida nii kui nii... siis parem juba varem otsustada, et poleks hiljem nii paganama kahju...(hmm... me ju teame, et mitmekülgne ja võimekas... ainult et mitte ühelgi küljel pole... veel midagi, mida ei tea?)... mina ei suudaks sellisest vahvast ja nii palju pakkuvast alast küll loobuda... juba praegu tahan tagasi ... üle tüki aja vahvam aeg mu elus... põnev ja kirev...
ohjah... aga nüüd taas tööle... aeg surub end peale ja jälle on öö...
heh... olen viimased postitused piltidega pikkinud... isegi ei tea miks... lihtsalt tahtsin... vist meeleolust...