väsinud

on see märksõna, mis läbi kuu mind on kandnud... mõtetest, tööst, muredest, kohustustest ja teadmatusest, lohutamisest, optimismist jne... ootan nagu imet ning ma ei ole ainus... et lõpuks tuleks see keegi, kes alati kõike oskab ja suudab ja kelle väiksemastki liigutusest taas kõik paika liigub... aitab lausa tema olemasolemisest... nii kui uks avaneb ja ta seal seisab, on olnud alati tunda, kuidas eesolijatel pinge kolinal langeb... nende vastutus on kadunud...
uks avaneb... kordi... aga teda ei ole ikka veel...
on see võimalik, et...
ja mis edasi... lahtisi otsi on nii palju... ei saa ju minna ilma, et ...