väsinud

on see märksõna, mis läbi kuu mind on kandnud... mõtetest, tööst, muredest, kohustustest ja teadmatusest, lohutamisest, optimismist jne... ootan nagu imet ning ma ei ole ainus... et lõpuks tuleks see keegi, kes alati kõike oskab ja suudab ja kelle väiksemastki liigutusest taas kõik paika liigub... aitab lausa tema olemasolemisest... nii kui uks avaneb ja ta seal seisab, on olnud alati tunda, kuidas eesolijatel pinge kolinal langeb... nende vastutus on kadunud...
uks avaneb... kordi... aga teda ei ole ikka veel...
on see võimalik, et...
ja mis edasi... lahtisi otsi on nii palju... ei saa ju minna ilma, et ...

kevadest on

märkamatult saanud äkki suvi... rohi poolde säärde ja lehed puude otsas suured ja laperdavad tuules... kiirus on võtnud sajaga kogu mu elu ja aja ja jõu... teha tööd hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni... raske , keeruline ja kurnav... pluss üritused nädalavahetusel... ja suti suur annus raskust ja kurvameelsust ja segadust... samas ... ei taha üksi olla ... hing on haige ja siis on see veel valusam... igasugused mõtted tikuvad pähe... olen ikka hämmastunud olnud mõnede inimeste teovõimest... poole väiksema koormuse juures olen täiesti omadega võhmal ja vajan puhkust ... koju ... ei see pole minu kodu vaid kellegi teise korter, kus kõik veel rohkem meenutab raskust... lähen alles siis kui enam ei suuda silmi lahti hoida ja ainus mida jaksan... ainult ümber kukkuda ja magada... ja ka siis ärkan aeg-ajalt üles ja leban lihtsalt voodis lahtiste silmadega... pea paksult totraid mõtteid täis... näen unes igasuguseid tobedusi... ja ärkan alati ühes ja samas kohas üles... otsaesine higiga kaetud... olen väga palju rääkinud erinevate inimestega rasketel teemadel... ehk on see neile abiks... minule küll mitte... kahjuks...
ja päikest ei ole... juba peaaegu kuu aega...

väga pikk aeg

pole siia lisanud pikka aega ridagi... ja põhjus lihtne... väga rasked ajad on ... nii rasked, et ei oska midagi öelda, mõelda ega teha... hing on raske...
rääkisin täna ühise tuttava sõbraga... ei kujuta ette, mida tema tunneb... öeldakse, et mehed end ei ava... vahel ehk siiski... iseasi, kellele ja millises ulatuses... naisega on veel keerulisem nagu selles jutuajamisest adusin... mina tunnen inimest hoopis teisest vaatevinklist... täiesti vastupidiselt teistsugusena, kui tema sõbra kirjeldusest...subjektiivne, seda nii ehk nii... me mõlemad tegelikult ... aga mis põhjusel... mitte ühtki positiivset märget sõbra poolt... ma tean et pole ainus kes seda positiivsust kiirgavat naist imetleb... meid on palju... ma ei arvagi, et inimene pole haavatav, aga ma ei usu, et niisugune nagu kirjeldus kõlas... pealegi... kui inimene on nii katki, et... siis ma ei mõista, kuidas ta liigub suurtes seltskondades ja teiste lõbustajana ja õpetajana ning teejuhina... paneb elu käima ja rahva liikuma... ja nüüd äkki on ta lihtsalt kadunud... pole mitte kusagil ja ei reageeri millelegi ega kellelegi... keegi ei tea temast midagi ja kõik peavad end kuidagi selles süüdi... kasvõi kaudselt... oleme siis millegi vastu ilmselt eksinud, kui nii tunneme... püüame iseennast pettes enda südametunnistust rahustada...
on see võimalik, et ... nagu tuttava sõber ütles... midagi on siin väga valesti... aga kas see kunagi selgub, mis see on...
ma ei usu... samas ei tea, mida ette võtta... hing on raske ja meel kurb... tahan selgust... ja kõigele lisaks on kõik minu emotsioonidest väga ülepakutud