kevadest on

märkamatult saanud äkki suvi... rohi poolde säärde ja lehed puude otsas suured ja laperdavad tuules... kiirus on võtnud sajaga kogu mu elu ja aja ja jõu... teha tööd hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni... raske , keeruline ja kurnav... pluss üritused nädalavahetusel... ja suti suur annus raskust ja kurvameelsust ja segadust... samas ... ei taha üksi olla ... hing on haige ja siis on see veel valusam... igasugused mõtted tikuvad pähe... olen ikka hämmastunud olnud mõnede inimeste teovõimest... poole väiksema koormuse juures olen täiesti omadega võhmal ja vajan puhkust ... koju ... ei see pole minu kodu vaid kellegi teise korter, kus kõik veel rohkem meenutab raskust... lähen alles siis kui enam ei suuda silmi lahti hoida ja ainus mida jaksan... ainult ümber kukkuda ja magada... ja ka siis ärkan aeg-ajalt üles ja leban lihtsalt voodis lahtiste silmadega... pea paksult totraid mõtteid täis... näen unes igasuguseid tobedusi... ja ärkan alati ühes ja samas kohas üles... otsaesine higiga kaetud... olen väga palju rääkinud erinevate inimestega rasketel teemadel... ehk on see neile abiks... minule küll mitte... kahjuks...
ja päikest ei ole... juba peaaegu kuu aega...