kurblik

Vastu ööd tulevad vahel vastikud mõtted pähe... ja nad ei lähe ise mitte kuhugi... ei kujuta ka ette, kuhu nad ajada saaks... et pisutki magada... muidu lihtsalt ei jaksa... ja mure vaevab toreda tuttava pärast... ta pole endast sõpradele mingit märku andnud... ja hea tuttav netiavaruses läks ka magama, ta haige... ja minul on seda raskem olla, sest pole kellegagi oma muret jagada... võib olla on tal just nüüd hädasti sõpra vaja... seepärast ongi täiesti kadunud...praegu soovin, et saaksin paluda inglitel ta üle valvata, et kõik temaga hästi oleks... päikest talle ...
Kui seda lugema juhtud, anna endast märku... sõpradel on Sinu pärast mure...

veidrate mõtete sees...

Selle nädalavahetuse sündmuste üle mõeldes ja meenutades jõudsin väga kummaliste küsimusteni. Mul on üks tuttav naine, kes ei näe üldse nii vana välja kui tegelikult elatud aastaid. Pakuks talle neid lausa kümmekond vähem... Kui juurde arvestada veel tema vitaalsus ja energia, siis pole imestada kui mina, oluliselt temast vanuseliselt vähem ilmas elanud, olin varem ta peale tõsiselt kade sisimas... ta saab alati rahva populaarsuse ja poolehoiu, suudab neid enda soovi järele ohjata ja kuulama panna, vähe sellest- ka tegutsema panna...
Sel nädalavahetusel tekkis mul kiirete sündmuste keerises esmakordselt mõte, et see ehk alati polegi õnn. Vahel võivad olukorrad ja sündmused meist mitte olenevatel põhjustel lihtsalt meie vastu pöörduda... ja vahel ei ole me selle kõige vastu kaitstud, mis siis toimuma hakkab...
Kuigi seda on loetud ja teatud, et nii võib juhtuda, on teine asi seda konkreetselt ise näha ja selle sees olla... Alles siis tajud, kui kohutav see tegelikult on...
Esimest korda tekkis mulle uitmõte, et võib olla pealtnäha õnnelikud inimesed polegi seda alati... ehk on see lihtsalt hästi hoitud mask teiste ees... Ikkagi imetlen selliseid inimesi, kes suudavad jätta muljet... vaatamata kõigele...
Tahaks lihtsalt öelda, kas paar head sõna ja teha midagi, mis suudaks kõike jälle heaks pöörata... Miks ma küll ei võiks olla keegi, kel selleks võim... või tunda kedagi sellist, kes seda suudab... siis ma paluks teda hoida ja kaitsta inimest, kes täiesti erakordne ja imeline ja on väga vahva teda isiklikult tunda... ning ta õnnelikuks teha... sest tema on nii paljusid õnnelikuks ja rõõmsaks teinud...
Palju õnne kõigile, kes saavad teda oma sõbraks lugeda ja ise talle sõber olla...

See on reede... viies nädalapäev...

Ilusast talvisest valgest värvist on jäänud ainult poolde säärde loksuv plöga... kahju... aga see-eest oli igati ilusat päikesepaistet enne, kui tõeline kole selle kauni rikkus... nüüd on nagu meie kliimavöötmes alati... lihtsalt "parasmeileilm" nagu parasvöötmele kohane... Oleksin heameelega õues kolanud aga plärtsu sees ei tahtnud... kahju... kuskohast siis hunnik pealehakkamist ammutatakse ja tõeliselt palju energiat, mida rahvale positiivselt laiali jagatakse... hmmm... tuleb ilmselt unetu öö... saaks ometi veidi nõugi... nii raske on minna ja täita kellegi teise jäetud tühja kohta... aga veel võimatum on seda sellise tegija järel täita... väga suure vastutuse koorem surub ligi maad... lihtsalt latt on nii kõrgel, et lausa piinlik on teades juba ette, et see pole isegi mitte hale vari... ja enesekindlusega on kah väga nadisti... nüüd saan täiega aru, milline moraalne vastutus see tegelikult on, füüsilisest rääkimatagi...

neljapäeval koju jõuan öösel...

tegelikult on ööst muidugi asi kaugel. kell kümme ei ole öö. lihtsalt päev venis pagana pikaks... samas kui ma mõtlen inimesele, kes ühest tööst teise astub nii ,muuseas, siis on mu kägin küll lauslubamatu vigin... minu jaoks oli see ränga... nüüd istun laua taga veel, ühes käes teetass ja teisega kribin läpparis... tahaks kiirelt unele saada, sest pole ju võimalik, et hommikul tuleb end taas üles ajada... tahaks et oleks lumi ja talv ja...
samas on keeruline nädalavahetus ees, sest ma pean täitma kellegi kohta ja mittte ainult kohta... vaid peaksin suutma olla inimese nahas, kes tegi mitut asja korraga, aga ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ainuüksi ühe osaga sellest kõigest hakkama saan... ohjah... ise ma selle supi keetsin... kes aitaks selle ära helpida , ei kujuta ettegi...
kui ainult saaks aega tagasi keerata... küll siis oleks kõik hästi...

väljas talv ja libe jää...

Hommikul veel oli maa valge... lörtsine aga valge... peaaegu nagu talv...võiks tullagi päris lumi.. peidaks enda koheva vaiba alla kõik, mis must, kole ja alatu... saaks kelgutama ja liugu laskma... ehk saaks pikad linadki...
nii nagu talve on kolme sorti... on ka inimesi mitut sorti...
ühed sebivad ja rebivad...
teised vassivad ja valetavad...
kolmandad teevad ja näevad kõike ja on alati õiges kohas...
neljandad lihtsalt kasutavad kõike seda oma kasuks ära...
viiendad aga ei tee ise ega lase ka teistel midagi teha, ainult targutavad mõttetult hommikust õhtuni..
miks mul on tunne, et kuulun nende viimaste sekka... või siis hoopis neljandate ridadesse...?
tahaks aega tagasi keerata... oi kuidas tahaks... aga tagasi võtta saab käike ainult arvutimängudes... või antakse kellelegi päriselus ka uus võimalus?... on teil kogemusi või olete te ise andnud kellelegi uue võimaluse?

vahel on...

Ilmselgelt ei ole kõik maailmas must ja valge ja mitte keegi ei mõtle sarnaselt... vahel on mõnedest asjadest kahju, vahel muutuvad mõned asjad pöördumatult... vahel saavad lihtsatest asjadest keerulised ja vastupidi... ja vahel muutuvad inimesed veel rohkem kinnisteks või vastupidi- räägivad seda, mida poleks osanud oodatagi... vahel tundub, et mõni asi on täiesti selge aga teinekord muutuvad siililegi selged asjad päris segaseks... vahel oskad inimeste reaktsioone ette näha, vahel mitte... vahel läheb kõik valesti ja vahel aina täpselt kümnesse... vahel muutub tore koledaks ja vahel vastupidi... vahel läheb muudkui alla mäest ja siis kui arvad, et ei saagi hoogu pidama, tuleb korraga kannapööre... vahel on meie elu kellegi teise kätes ja siis sõltub sinu elu sellest teise inimese armust... elu on kord juba selline...
Kuulsin täna väga armsat muinasjuttu... selline kaval ja allegooriline... pean veel tõsiselt selle läbi mõtlema, sest ma pole kindel, et sellest päris õieti aru sain kohe... täpsemalt öeldes tundub, et seal on mingi konks veel...head muinasjutud ongi sellised, mis mõtlema panevad ja jäägitult kaasa elama... väga loodan, et midagi olulist ära ei unusta...
koguni keeruline on olnud see nädalavahetus ja väga erinevatest meeleoludest kantud... tagajärjed on need, millede eest tuleb vastutada, olgu need siis millised tahes...
ja otsused on need, mis vastu võetakse, kui elu läheb liiga keeruliseks, et sellega hakkama saada...
või kui on tarvis kindlasti midagi korda saata...

unine hommik

Väljas on tuul vaibunud ja jätkuv niiske ja vesine hommik on esmapilgul üsna troostitu... täpselt selline nagu ma ise ennast hetkel tunnen...uni on läinud aga väsimus kiusab ... ei viitsi, ei taha, ei jaksa... hoopis mõtted kiusavad ja mure ühe inimese pärast... kui väga tahakski midagi teha, siis see pole kahjuks minu võimuses... otsisin välja psühholoogia-alase kirjanduse ja sellest lähtuvalt tegin ühe väga trastilise sammu... loodan, et ehk suudab see siiski muuta maailma.... mitte minu, vaid kellegi teise...
ei suuda ette kujutadagi, et hakkaksin praegu koristama või kokkama... isegi istumisega on tõsine tegu...
Ei või olla- päike tuli välja... tean kedagi, kelle see rõõmsaks teeb...

kokkuvõteks

Päris vahva ja väsitav nädalalõpp on nüüd peaaegu otsa saanud. Homne päev veel taastumiseks ja välja puhkamiseks ning läinud ta ongi... Palju muljeid ja erinevaid inimesi. Samas olen ühe erilise elamuse võrra rikkam. Tean, kes palju teeb, see palju jõuab... ja teeb kõike eranditult hästi- nüüd see de facto veelkordselt kinnitust leidnud. Igiliikur...
Lihtsalt kaks küsimust-
Kuidas ja kuskohast selleks kõigeks jõudu ammutada?
Millega see kõik lõpeb?
Tean, et minul sellist lõpematut energiaallikat pole, kui ma ei avasta imelist ja salajast peidupaika, kus see varjul.
Inimestest on vahel raske aru saada... tundub, et juba hakkad taipama ja siis korraga.. nagu mu tuttav... andis hinnalise eseme tänaval lihtsalt esimesele ette juhtuvale inimesele ja soovis talle õnne... minu küsivale pilgule vastas üle õla naeratades, et iga päev tuleb kellelegi rõõmu valmistada ja vähemalt üks heategu teha- temal hädasti plusspunkti tarvis aga tollel olevat seda just siin ja praegu tarvis ... See meesterahvas jäi ikka jupiks ajaks meile lolli näoga järele vahtima, siis jooksis ise ka... tahtis teada, mille eest ja kas ta võiks saada teada vähemalt kinkija nime ja telefoni nr ja nii edasi... mu tuttav vaatas talle naeratades korraks otsa vastates, et Õnneinglite heategevusprogramm seda õnneks ei lubavat ning kõndis edasi....naeratus ikka näol...

tore nädalalõpp

Olen väga heas tujus lõpuks ometi. On olnud väga vahva nädalalõpu algus. Eilsest õhtust siiani väga lõbus ja vallatu. Ja naerust on kõhulihased väga valusad ehkki naerda sain ka ise enda üle, sest ega see naeru promootor kellelegi halastanud. Kõige rohkem tegi ta nalja muidugi enese arvel, aga selleks pidi natukese tausta teadma, et seda aduda. Pean muidugi tunnistama, et ega kõigest ka aru saanud, ilmselgelt just seepärast, et pole asjadega väga kursis. Ja muidugi said peokangelased oma osa, neid oli seekord koguni kolm...
Minu jaoks oli asi seda lihtsam ju, et ei pidanud ise vaeva nägema, vaid sain lihtsalt seda melu ja pidu nautida ja kõrvalt vaadata. Pisut sain küll hilisemast jämmimisest osa võtta, sest pidu püsis pikalt,praegu alles läksid tegijad veidiks puhkama, sest õhtul jälle uus pidu ja paraku on see raske, hoolitseda piduliste meeleolu püsimise ja vahvate tegemiste eest, enne kõike muidugi tantsulise poole pealt:D Üks osapooltest oligi väga üllatunud, sest tavaliselt nad nii kunagi ei tegevat, et jäävad pidulistega koos pidutama kuigi... aga oli väga lõbus ja vahva olemine ja nalja sai väga palju, lõpuks tegi kõik nalja... parim viimaste aega nädalalõpp... ja und ei ole... ehkki ma olen väga väsinud... ja meel on kerge.... ja võib juhtuda, et olen endale leidnud vahva vahelduse, sest üks osapooltest vist lahkub sellest seltskonnast... ja siis oleks jääjale seltsilist tarvis... kuigi "mahajäetu" ütles, et ei tahaks sellest koostööst kuidagi loobuda... Pingutab väga, et minejale selgeks teha, et see oleks suurim rumalus ja ta väga loodab, et ehk teda võetakse kuulda...
Kuid teine osapool on võtnud pähe Brüsselisse kolida... raske saab see kindlasti olema ja ma ei suuda praegust tegijat asendada, isegi mitte hale vari olla aga väljakutse oleks see mulle küll...
Väga loodan, et nad siiski jõuavad kokkulepele, ma oleks nõus kasvõi vahel harva veidi asendama või midagi taolist aga nad on väga hea kooslus, nauditav on nende koostöö tulemus... Pealegi mõningaid asjaolusid arvestades poleks see tõesti hea mõte...
Aga nüüd magama, sest muidu ei jaksa ma õhtul uuesti alustada...
Imestan lihtsalt, kuidas mõni inimene suudab trotsida igasuguseid raskusi, nii vaimseid ja füüsilisi ning olla ja tegutseda ja seda kõike ikka särades... kuigi mulle tundub, et... aga ilmselt ainult tundub...

pikad päevad on veel ees

On täiesti nõme, et väljas pole ei talv ega kevad. Tean kedagi, keda see täiega närvi ajab. Ta on nõus mis iganes variandiga peaasi, et paistaks päike. Külmakraadid ega muu seal juures ei lugevat, ainult päike... Ei imesta, ta on ise ka päike... siis loogiline, et töötab päikesepatareidega.
Tahaks siia kirjutada nagu üks väike piiga talle joonistatud kaarti üle andes ütles:"Kui suureks saan , hakkan Sinu moodi..." armas... selliste sõnade pärast tasub raskusi trotsida... Ühinen eelkirjutatud fraasiga... mitte et kasvu poolest... olen temast tunduvalt suurem ja tugevam tükk... tahaksin olla muus osas väga tema sarnane... suuta suhtuda maailma sama tolerantselt, jaksata särada kogu aeg, olla vahetu ja vahva iga tema ümber oleva isiku suhtes, olenemata nende vanusest, vahet pole- suured ja vanad või lapsed... Olen nüüdseks terve valiku, mis võimalik ja ka nende reaktsioonid ära näinud:D ... Kõik see hakkab ka mulle suhteliselt lihtsalt külge, maneerid ja tekst... Inimene hakkab matkima alateadlikult seda, kes talle meeldib või eeskujuks on...lihtsalt minu puhul on see väljund hale paroodia, kahjuks ....väga mulle meeldib tema naer kuigi ta ise väidab, et seda kuidas ta päris enda naer kõlab, ei mäleta, sest hakkavat alati naerma seda naeru, mis talle väga närvidele käib... ja siis iga nädal leidvat endale uue ja eelmisest tobedama variandi... See, mida mina kuulsin, oli nagu kelluke... väga armas... ja ma olen seda kuulnud mitu nädalat...
Jõudu talle... tean ta headelt sõpradelt, et tal väga rasked ajad.... ei usu et siia satub lugema, aga kirjutan oma parimad soovid ikkagi talle... Tean, et ta tuleb ka sellest välja... iseasi, millise hinnaga... hoian kõvasti pöialt, et hästi kõik läheks hästi...

"veel üks tavaline päev, veel üks tavaline öö..." nagu laulab üks minu tuttav.... õues jätkuv vastik vilets suusailm. inimesed on kuidagi segaduses ja sassis omadega ... ja abi ei paista kusagilt... keegi ei aita, kui ise ei aita.

Vana teema

On iga asja juures kaks otsa. Kas on parem kui tahtes head teha, tuleb välja nagu alati (mulle väga meeldib see ütelus, kuid mitte see, mis sellest johtub). Või on parem vaikselt ohutus kauguses passides oodata ja vaadata, mis saab... olen siiski jätkuvalt esimese variandi poolt... ehmusin väga esialgu oma teost... praeguseks olen veendunud, et tegin õigesti... Esmane šokk on üle läinud... nii minul kui kõigil teistel, see vist ongi šokiteraapia... jäin lihtsalt mõtlema, kus on asja iva.. pikemal juurdlemisel jõudsin arusaamisele, et inimene on kahtemata väga vastuoluline isiksus, selle asemel, et ise oma tegemata tööd ja kohustused ära teha, kasvõi tagantjärgigi.... süüdistab ta seda, kes proovib päästa inimest, kelle ta ise oma hoolimatusega on kohutavasse olukorda lükanud... üritades selgeks teha, et olen nullinud kogu tema nädalate pikkuse töö ja vaeva... hmm... milles see vaev seisnes? hambad ristis mitte välja teha? tõesti raske...või teine hea näide... teeb selgeks, et väga hoolib aga rääkida tõsisest probleemist ei taha sellega, kelle pärast väga oma hinge ja südant vaevab... lükkab meeleldi selle teise kaela ning on hiiglama nördinud, kui tema loodetud sündmust ei järgne...hoopis vastupidi,too peategelane kaob silmapiirilt sootuks...lootis, et kaela langetakse või et rabatakse veel rohkem vastu inimvõimete piire ikka kõigi hüvanguks ja munetakse jätkuvalt kuldmune? (sry, laenatud klausel, aga autoritasu ei maksa, sest hani jäi välja...) Lihtsalt sõnakõlks siis ju, mis midagi väärt pole, sest tegelikult hirm ilma jääda olulisest materjaalsest hüvest...olgem ausad, see on lihtsalt labane ärakasutamine, mitte hoolimine...
Jään enda juurde nüüd täiesti kindlaks... seda, kellest hoolitakse ei jäeta raskel hetkel üksi ... isegi kui ta appi ei hüüa, sest sõbrad sellepärast ongi sõbrad, et saavad aru, mis valesti on või kui valesti...rääkige inimesed, mida ainult soovite...

Ma tahtsin tõesti ainult head...

Vahel on nii, et tahaks väga minna ja kedagi kõrvalt kas just õpetada, aga vähemalt hoiatada ja säästa, juhtida tähelepanu... no mis iganes...
Siiski tuleks kuulata neid, kes hoiatavad seda tegemast... Ja eriti tuleks kuulata neid, kes teavad, kellest nad räägivad... Kui nüüd kasutada asjaosaliselt laenatud väljendit, siis täpselt nii see just ongi " tahtsin head aga välja tuli nagu alati"...
Olin arvestanud, et riskin oma heast uuest tuttavast ilma jäämisega... ei osanud tulla selle pealegi, et võin kuidagi kahjustada ka võib olla, et siiski heade sõprade omavahelisi suhteid või neile halba varju heita... Ma tõesti ei tahtnud seda... mul on väga kahju...
Sealt moraal... palun ärge toppige end kellelegi moraali lugema või tahtes kedagi säästa rääkima midagi, milleks teil pole volitusi... kuulake neid, kes hoiatavad teid kõige selle eest...
Vabanda jospel, et sind ei kuulanud... Uskusin, et tean sinust rohkem...

Hämmastav...

Mõnele inimesele on antud nii palju andeid ja imelisi oskusi- Oskus laulda ning meeldejäävalt musitseerida... suhelda meeldivalt paljude inimestega... organiseerida erinevaid üritusi nii, et need on osalejatele vahvad - tundide kaupa tööd teha ning siis minna ja peale pikka tööpäeva või - nädalat olla päikesekiir inimeste õhtus või päevas... hiljuti sain teada, et teeb veel muidki töid, olla sellest küll loobunud suvel, kuna arvas, et on ennast selles valdkonnas ammendanud, kuid nüüd uuesti tagasikutsujatele uuesti peaaegu, et "jah" sõna öelnud... nimelt turismi vallas... läpats vabal hetkel näpus... vabal hetkel???... hmm... peale selle olla olemas oma sõprade jaoks... leida lahendusi probleemide hunnikutele-nii omadele kui võõrastele, väsimusele vaatamata ikka särada ja oma muresid võõra maailma ja sõprade eest varjata jne... Need ei paista välja ja kui ei teaks või poleks neid kogemata väga lähedalt näinud, ei usuks et tal neid üldse on... pole veel ta lastega kohtunud aga ainus, millelt ta isikliku elu puhul on saladuseloori liigutanud, on ta lapsed, räägib neist naerdes armsaid lugusid... ja rahvale ta meeldib... samas suudab inimesed endast täpselt nii kaugel hoida, kui just talle vaja...
Avastasin tänu ühele tema heale sõbrale veel ühe vahva oskuse tema juures... ta oskab väga naljakalt ja huvitavalt kirjutada... kui selle kohta temalt küsisin, kibrutas ta korraks otsaesist, siis naeratas oma armsat ja kelmikat naeratust ning teatas, et kunagi arvas plikatirtsuna endas ajakirjaniku peidus olevat ja kuna ta on mõne aasta koolis käinud, olevat veel pisut meeles, kuidas kirjutamine käib... toimetas juhtmete ja muu muusikalise staffi juurde kuuluvaga rahulikult edasi ning heitis korraks üle õla, et tänu erinevate loodusjõudude koosmõjule õnneks säästis maailm end ühest viletsast sulesepast... minu jutu peale, et ta võiks blogijatega ühineda ja enda ning teiste lõbuks kirjutada... hakkas ta nakatavalt ja helisevalt naerma nii, et oleks peaaegu koos mikri ja statiiviga lavalt alla kukkunud... Pärides teema kohta, mida ma arvaksin talle selleks sobivat... ning ilma vastust ära ootamata pakkus ise "Minu eriskummalised juhtumised Tallinna laulupeol" või "Kui ma Tallinnasse jõudsin, oli majanduslangus juba alanud..." . Teatas siis aga täiesti tõsise näoga, et maailmaparandajaks tema ei sündivat ning blogide lugemiseks tal aega ei jaguvat, veel vähem kirjutamiseks... ning siis jälle seesama ulakas pilk silmis, et kannuseid tal kellegi ees teenida polevat vaja , seepärast polevat kellelegi midagi ka vaja ette kanda... kohe täitis ruumi ZZ-top ning Viva Las Vegas muutes jutuajamise jätkamise võimatuks...
Reede õhtuks jõuda Tallinnast Pärnusse ja siis laupäeval pea Tartu külje alla... ning esmaspäeva hommikul olla taas tööl... väsitav ja keeruline on see elu... tema jaoks kohe kindlasti liiga hävitav... aga ta ei jäta... homme räägin temaga pika ja raske jutu, kohe peale üritust... sis tegelikult täna... mina ei raatsiks iial sellisest sõprast ilma jääda... ma tean, et ilmselt kaotan võimaluse temaga edaspidi niiviisi suhelda ja lähedalt näha, kuidas muutub tavaline õhtu eriliseks õhtuks, aga... olen terve pika nädala mõelnud... keegi lihtsalt peab seda tegema ja sõbrad ilmselt ei tea... muidu oleks keegi selle ette võtnud... tõelised sõbrad teevad nii. Miks inimesed siia ilma sünnivad? et end tööga tappa, tehes seda pea 24 tundi ööpäevas? Teda pole peaaegu nähagi, nii kokku on kuivanud ja väikseks jäänud selle nädalaga...
Vaadatagi on kohutav ja ausalt, mina ei suudaks nii... ei suuda üldse hetkel tööd teha.. mõned aga teevad seda hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni... nii, pidu läbi, koli koos ja ärasõit... nagu öeldi, et "Maksta võlg asjadele, rautada relvameister ning pakkida hobused!!!" Tõeliselt kosutav huumorimeel on hetkel ka minule abiks...Kell on kõigest 2:04.

pisut positiivsust abiks

Hommikust saati pisut ärevil olnud, nüüd lõpuks on see möödas.... Ja tegelikult polnudki ju midagi põdeda põhjust. Lihtsalt pelgasin midagi ise ära rikkuda ja kartsin sisimas, et lõhun oma mõtetu targutamisega võimaluse edaspidi olla arvatud paljude toetajate ridadesse... Ilmaasjata pelgasin, sest mõned inimesed pole lihtsalt pealtnäha vahvad, vaid nad ongi otsast lõpuni ja seest üleni ka sellised... Tahtsin väga manitseda teda ennast hoidma... aga läks hoopis nii, et rääkisin liiga palju endast... sisimas loodan, et teda ära ei tüüdanud... aga väga positiivne tunne on sellest kõigest hinges... ja tutvusin veel ühe toreda inimesega... Igati positiivne päeva lõpp... aga hinges on ikka segadus...pisut. Tegelikult tahtsin ju jõuda selleni, et võtan oma julguse kokku ja proovin jutu juhtida teemasse, mis viitaks oma tervise säästmisele mõnede inimeste puhul... mul on tunne, et keegi pole seda temaga veel jutuks võtnud... aga peaks... ei jõudnud ... ei teagi, kas puudu jäi julgusest või hoopis pealehakkamisest... samuti ei tea, kas saan uue võimaluse selliseks vestluseks ... Ometi teades, et tal on muresid eneselgi palju ja ta peaks oma jõudu säästma, lisasin ma veel oma hädaldamise ka talle turja... Aga vaatamata kõigele oli lõbus ja hingel sai kergem... siis minu hingel- egoistlik minust...

veider maailm, veidrad inimesed sees

Olen jõudnud arusaamisele, et maailm on imelik. Minusugune ei peagi sellest aru saama ega pea ka ennast selle maailma järgi kohandama. Kõik minu jaoks lendas sellel nädalvahetusel pea peale... Kas ongi elus nii, et armsad inimesed, kellele läheb korda , mis ja kuidas toimub ja kes püüavad ise nii palju selleks ära teha, et maailmas oleks naeratavaid nägusid ja säravaid silmi, maksavad selle eest ränka hinda. Neid kasutatakse lihtsalt enda huvides ära või nad hävitavad end ise lihtsalt ära... Ja kasutajad lihtsalt kehitavad õlgu... neil jummala savi... Ma ei taha, et see juhtub. Aga ma ei suuda ka midagi ette võtta selleks, et seda ära hoida. Ja mitte keegi ei õpeta, kuidas seda ära hoida või siis kuidas kõrvalt neid inimesi päästa ... inimkonnale...

Elu on lill...

Olen väsinud ja segaduses... on olnud põnevad, samas rasked päevad ja ööd. Mõnes mõttes on need minule olnud abiks, aidanud unustada iseendaga seotud kurba kogemust ja leevendada seda valu. Samas on avanud mu silmad elu lihtsuse ning keerulisuse suhtes- oskan kindlasti nüüd rohkem märgata ümbritsevates inimestes nende hinge suurust ja naeratusse peidetud valu... isegi kui silmad naeravad kaasa nagu väga headele näitlejatele kohane... kui ei teaks, ei oskaks aimatagi... Kokkupuuted meelelahutusliku maailma köögipoolega sellisel aktiivsel kujul on tegelikult kurnavad, füüsiliselt- veel rohkem vaimselt... Seda suudavad vaid tugevad isiksused... Mitte et sellest ei oleks varem teadlik olnud... kuid üks asi on teada, teine asi olla selle sees ning nii lähedalt näha, kuidas muinasjutt sünnib Sinu kõrval, liigutades kõike Sinu sees ja mitte ainult... seda olulisem on väärtustada neid, kes seda väga keerulist ametit suudavad vedada... Nakatav naeratus näol ja nad ise on pungil täis energiat, entusiasmi ja kiirgavad seda endast igas suunas... see haarab igat olendit ja teeb ürituse toimivaks ja meeldejäävaks kõigile neile, kes sellest osanikud... nad saavad kaasa suure tüki imelist muinasjuttu, mis kannab mitu aega endas head energiat ning mõnusaid mälestusi...
Kui palju neist õnnelikest, kelle kogu elu üks olulisem päev on tehtud väga eriliseks, tegelikult aimavad , millise hinnaga see teoks saab... kui palju nõuab see teinekord enese ületamist, sest veavad neid vahvaid ja rõõmsaid üritusi ka ainult inimesed... neilgi on oma elu, oma rõõmud, mured ja valud kanda... sellise soojuse energeetilise jõuga, et nautija ei aimagi...
Olen õnneliku juhuse tahtel saanud enda ellu väga huvitava ja toreda inimese, kelle puhul jääb üle teda ennast ja kõike seda, mida ta teeb, ainult imetleda... Minu jaoks on ta muutnud kogu minu arusaama inimestest ... imetlen inimest, kes teeb kõike südamest ja tõelise kirega... eriti just praegu, kui mu maailm kukkus äsja sajaks killuks...
Mulle tundub, et polnudki vale käia ringi süda peopesal ehkki arvasin, et see on suurim rumalus ja enam ei tee ma seda mingil juhul, et mitte haiget saada... iseenda räpase elu pärast hakkas kahju endast... Oh mind tobedat!... Hoolimine teistest inimestest on väga eriline tunne... samuti on väga eriline tunda et see, mida teed, läheb teistele korda ja saad selle vaeva tagasi naerustest silmadest ja rahulolu peegeldavatest paljudest võõrastest nägudest, kes on Sulle nagu heaks sõbraks saanud ühe üürikese õhtuga.
Ma nägin nüüd, kui palju saad tagasi, kui julged niiviisi käiagi... ja kogu aeg särada... samas nägin, mis on selle hind... Ma olin kade pisut sisimas selle üle... tahtsin ka kasvõi väikese tükikese sellist tähelepanu... nt hiirvaikset rahvast tulvil ruumi, kõigi sealolijate pilkude all... suurt punti suuri, tulipunaseid roose ... kasvõi pisikest karikakrakimpugi... karvaseid kaisuloomi... suveniire ja meeneid... palju naervaid inimesi enda ümber... ja välisukse juurest tagasi pöörduvat inimest selleks, et lihtsalt tänada...
Aga mitte see pole tegelikult oluline...
Taas tekkis mul terve ports neid samu küsimusi päevakorda, mille üle alles juurdlesin, nüüd hoopis teisest vaatevinklist.

Kui paljud meist on valmis jooksma kasvõi sokkis teise inimese elu pärast pea pool kilomeetrit 60 kilo süles ühe hooga, selleks et see päästa ... sest iga minut on oluline, lausa sekund... inimvõimetel ei ole piire... On see lihtsalt hoolimine ligimesest või midagi enamat? Kas meil on oma elus selline sõber, kes nii teeks nt meie pärast?
Kes on kaotaja? Kas see, kes läheb mööda elu teistele abiks olles, teiste elu kaunimaks tehes ja hoolides või see, kellel on savi, või hoopis see, kes teise kohutava olukorra oma hoolimatusega on põhjustanud? Või hoopis see, kes teiste inimestega ja nende tunnetega mängides arvab, et on kõva tegija... varjates oma tegelikke tundeid ja püüdes oma valu teistele haiget tegemisega kompenseerida? Miks üks osa meist inimestest ei hooli enam endast, vaid elab ennast hävitades? Kas on julgus öelda teisele inimesele, mida tunned või siis on tõeline julgus elada terve elu sellest vaikides?
Kas on õige elada olulise inimese kõrval sõprust teeseldes ja mitte reeta oma tegelikke tundeid, kartes kallis inimene igaveseks kaotada?
Liiga vähe me hoolime oma olulistest sõpradest ja tuttavatest ning lihtsalt kaasinimestest... Me arvame, et oleme võitjad lüües enne, kui meid lüüakse ja jättes enne, kui meid jäetakse... Kui mitu võimalust meile antakse olulisele inimesele öelda, et ta on eriline? Ja kui keegi meile oma tunnetest räägib, kas on siis õige ta oma elust välja visata ilma, et süveneks enese tunnetesse ja räägiks ausalt esiteks iseendaga ja siis tolle tunnete esindajaga? Kas meil on õigus teine inimene ära ajada, kui me ei tunne tema suhtes samu tundeid? On meil tõesti sõpru nii jalaga segada, et võime neid minema visata? Kes me oleme, et võime teiste inimeste tunnete üle otsustada ja võtta neilt võimaluse soovida meile head? Kas selleks, et tõestada kui mõttetu on nt meid armastada, sest meie ei tunne nii, peab teise inimese tingimata mutta trampima? Miks me ei taha, et meid armastab inimene, keda meie ei armasta aga hoolime temast ja peame väga lugu kui sõbrast? Miks peale selle teada saamist me selle sõbra ära ajame, kuigi tema vajab meid ja meie teda? Teeb see meile endile talumatult haiget, et me teda lihtsalt ära kasutame enda huvides? Kes kuluvad kiiremini, siirad inimesed või vassijad? Ja milleks valetada teistele inimestele, mulje jätmiseks endale või neile teistele, kellele valetame?

Ma saan aru küll, et ma ilmselgelt olen iseenda eelmise aasta lõpul üleelatu mõjul muutunud väga tundeliseks ja hellaks inimeste omavaheliste suhete teemal aga...
Kes olen mina? Võitja või Kaotaja? Julge või argpüks?
Sellele kõigele mõtlesin ma, kui autoga haiglast koju sõitsin... ja mõtlen ikka jätkuvalt edasi... jagub ainest mitmeks ajaks... kuigi arvasin, et olen saanud vastuse kõigile oma piinavatele küsimustele... Ma ei julge öeldagi, et tegelikult on neid küsimusi veel kuhjaga... see oli ainult algus ju...

ei ole kerge kellelgi

Loodan, et uus aasta toob kõigile inimestele hingerahu ja õnne. Midagi võiks ju olla kohe uuel aastal teisiti ja väga hästi. Vaatamata kõigele ma siiski usun, et hakkab paremini minema, nüüd ja kohe praegu...muud võimalust lihtsalt pole...