puhkuse veedame kõik viljandis...

laupäeva esimene pool päevast mõjus mulle väga keeruliselt... proovisin ennast algul kaaslastega lahti rääkida... hämmastav, et see , kes kohapeal suutis vägagi vaoshoitud olla ning asiselt tegutseda, ei soovinud kuidagi oma kaaslasi kuulata ega nendega midagi arutada... hmm... ta läks hoopis teisele tööle... rahvast rõõmustama!!!... püüdsin siis end netis lahti rääkida, kuid sain pigem sõidelda, et psühholoog jne ja kuidas ei suuda end vaos hoida, pane emotsioonid taskusse... bla-bla-bla... see on täiesti teine asi, kui tehakse liiga täiesti kaistetule olendile... minule siin mingit kaitsekihti ei kasva... liiatigi, kui seda alasti tõde on mitmesilmselt terve ruum täis... valus... ainult et kohapeal ei suutnud ma tõesti midagi asjaliku teha ega appi hakata... tundus isegi kohatu, kuidas mu kaaslane olukorra lahendas... aga ise olin liikumisvõimetu ja nutt oli kurgus isegi veel päris õhtul... põgenesin ära... armsasse mulgipealinna... olen viimastel aegadel siin tihti viibinud... leidsin endale siia hea sõbra... kolleegi otsinguil... alul rääkisime ainult ühisest tuttavast... teeme seda aeg-ajalt nüüdki... eilegi rääkisime poole ööni tollest tuttavast... mina ahastusega... tema poolehoiu ja ... hmm... õrnusega?... igatahes suure lugupidamisega... uskumatu... veel keegi, kes saab temast täiesti aru.?.. ja aktsepteerib ... eeem... sajaga?... ei imestanud millegi üle, hoopis kuulas kõik ära, mis mul öelda oli ja noogutas ägedalt vahele segamata... lõpuks ütles vaid vaikselt, et nii väga tema moodi... tundus, et ta... tahaks midagi küsida?... lohutas, et ma ei peaks sellepärast end pahasti tundma, et täiesti katki läksin... aga siiani pole ma suutnud alla suruda seda mõtet endast, et ma olen liialt hellake... kohati... mind ajas eile täiega närvi, kui netituttav küsis, kuidas ma üldse saan psühholoog olla, kui olen nii tundlik... krt, kas psühholoogid on tema arust ilma emotsioonideta inimesed???... aga vein oli hea ja kaminatuli armas... ja suures kaisus läks pisut kergemaks... istun nüüd ja vaatan, kuidas suur mees magab vaikselt ja nägu nagu lapsel:) täiesti murevaba?... kuni hommikuni on mul aega mõelda, et ehk tõesti ma ei ühine selle seltskonnaga, kes jätkab misjoonitundest jõuluaegset ülla eesmärgi väärilist selekteerimist... õigustan ennast juba jupp aega "raudse leedi " ühe enda tavalausega... " kõik, mida teed, peab fun olema... seda tuleb nautida" tema nautis oma eilset ülesannet ja hiljem üritust ja homset tööd loodetavasti ka?... miks siis miski minu sees kolgib kõvasti vastu minu südant ja kõrvus jätkuvalt lause sellesama ühise tuttava kohta... " mitte miski temas pole nii nagu paistab, ta ei ole must-valge, vaid nagu kaleidoskoop... oska seda ainult märgata..." aga mina... kas mina olen must-valge? äpu? olen nagu trükitähtedega mõtetu kolmeliikmeline lause?... miks mina ei suuda olla ilus, tark ja osav... miks minu kaubamärk siis ei ole nali ja naer...?