kevad

õues, õhus ja ninas- ma ei tunne sellest taolist mõnu nagu mõned, keda tean... ainuüksi mõttest, et päike... lähevad põlema... kuigi pean tunnistama, et seda õhinat kõrvalt vaadates, tundub mulle ka, et olen päikeseinimene...
segadus ja raskus on kuidagi mu elu segi kruttinud, ei tea mis ja kuidas on õige...
pole ka kellegagi nõu pidada, sest keegi, kes seda hiiglama hästi oskaks, siis minuga lahata ja viidata vajalikele aspektidele, on kuhugi kadunud... õigeimini... see, kes oskab hästi kuulata ja vajalikul hetkel õigele asjale täheldada, on kadunud... kui väga vajalikud on sellised inimesed meie eludes...
kes oleks õigel ajal õiges kohas ja ütleks või teeks õigeid asju...
ise olen millegipärast väga kõhklev äkki... kas siis kevadest või muudest põhjustest kantud...
aga õues on vahva... tatine ja plägane... aga ta tuleb... ehk ei maga ma seda imet seekord maha... ;)
eelmise nädalalõpu sees hakkasin uskuma, et selleks, et seda kevadeimet ise tunda, on tarvis tallata mööda metsi, rabasid ja meresid... see olla põhjus, miks mu tuttav ise on turismis toimetanud ning muinsuskaitses toimetanud ... loodusele lähemal... mina ka nüüd kohe sinna... kuigi sellest kursusest, kuidas looduses ringi tallates mitte ära eksida ja mingit jama kokku keerata, jäi ikka paarist päevast väheseks... meelitan ehk kellegi kaasa... aga teie...kõik õue ja metsa... nüüd...