korraks mõttesse...

miks inimene pole mitte kunagi rahul sellega, mis tal olemas on... ja miks tahaks väga sageli hoida kinni mõnest heast hetkest, inimesest või asjast... raske on minevikust loobuda ja raske on minevikuga leppida... aga päike paistab heledamalt vaatamata meie suhtele minevikutaagaga... jälle kordub kõik, kordub uuesti... ikka kevad, suvi, sügis, talv... ja võib ju uskuda seltsi suured sõnameistrid kuulsat lauset- asendamatuid ei ole... teame ometi, et nii mõnigi jätab suure ja musta jälje... kas siis heas või halvas mõttes...
ja vaatamata kõigele on maailm väga väike ja inimesed hiiglama armsad ja päike paistab järjest soojemalt ja kõrgemalt...
kuidas see nüüd oligi... eriti uhke võid olla enda üle siis, kui...
proovisin täna... veel ei tööta... ehk homme... peamine on mitte alla anda...