ports suveõhtu mõtteid...

nädalavahetuse meeleolude küüsis uitab mõte tunnete ja emotsioonide radadele koos väga värskete mälestustega... ikka kippus pilk uitama noortel ja vanadel paaridel, paljudel lapsedki kaasas... väikesed ja rüblikud... aga väga armsad... tõeline pereüritus ju... kuna vanematele oli tegevust erinevate kiirus- täpsus- ja pallimängude kujul väga palju, lastele aga vaid batuut ja väike lasteetendus, siis loomulikult leidsid nad kiirelt üles vaieldamatu laste lemmiku, kes ka agaralt nendega kampa lõi... koos korraldati igasuguseid mänge... "kes aias" ja "tore tädi" ning "lapaduu" jne ikka tõusvamas tempos...abi vajas ta ju vaid häälelises pooles ja siin hakkasid appi ürituse juhid, kes kõvasti mikrisse lauldes selle möllu koos lastega ja "hipi pikksukaga"kaasa tegid... rõõmu tegijatel, rõõmu nägijatel :D... tundus, et kohe oluliselt kergem sai nii päevade juhtidel- leidsid aega rohkem isiklikuks suhtlemiseks rahvaga :P... kui lapsevanematel- lapsed väsisid õhtul kiiremini- päev oli ju pikk ning energiat kulus palju... oma osa nõudsid ka rand, liiv ja meri... lootsime küll agarat lastejuhti meie bändiga ühinema, kuid ta keeldus isegi pillimängust, väites, et puhkab mitte pole tööl (hmm... lastega müras paljast lustist...?) siiski olid need paar päeva vahvad, sest ürituse vedajad ja nautijad pidutsesid koos ja hästi lõbus üritus oli, isegi rannas ning vees möllasid organisaatorid koos rahvaga... tundub, et suvesoojas kaotas nii mõnigi oma hingerahu... nii väga, et kui tema sümpaatia ühtäkki kadunud oli... otsis ja painas, kas keegi teab- tunneb , kes- kus ja mis... siit tekkis erinevatel pooltel lahkarvamus... kas tuttava telefoninumbri andmine teisele inimesele heade kavatsuste nimel, on kuritegu???... on see eetiline, ilma omanikult luba küsimata...
minul tekkis veel teinegi ports pakilisi päringuid...
kas vitaalsus ja energia on ainsad asjad, mis tähelepanu äratavad?kui tahad, et keegi sind märkaks, siis tuleb seltskonnas kõigi väikeste lastega tegeleda? kas lihtsalt olemas olles ei ole võimalik et sind üldse keegi näeks?... need vaiksed ja tavalised inimesed , n ö hallid hiired ei jõua kunagi kuhugi ja neid ei märkagi keegi kunagi? A. jutu järgi ja minu enese kogemuste järgi üks sort tõesti ei pea midagi tegema, piisab lihtsalt olemisest ja naeratamisest... mida peaksid tegema ülejäänud, et endale mingi tilluke tükk populaarsusest lõigata?et ka nemad oleksid nähtud?
kas ainult klounid ja pajatsid saavad end eksponeerida?

ega suvi taeva jää

nädalavahetus oli soe ja mõnus... A.-le pakuti viimasel minutil esinemise äraöelnud artisti asemel poolteist tundi kava katmist... koht kena ja ta polnud seal varem olnud... kutsus minu kaasa... mis saab olla mere ja päikese vastu... ja ma ei kahetse... päike ja meri olid vapustavad... mingid firma suvepäevad ja meelelahutajate poolest tugevaid tegijaid täis....samas ... uskumatult väike on maailm... ja mõned inimesed lihtsalt jõuavad igale poole... praegu ajab naerma see kõik tagantjärgi... kõik sujus kenasti... ja lõppude lõpuks hakkan ka mina sellega ära harjuma, et üks inimene suudab kõik asjad peapeale pöörata ja inimesed möllama ajada olenemata nende vanusest ja soolisest kuuluvusest... ürituse juhtidest kuni diskorini, rahvast ma ei räägigi... aga samas ei olnud ta kuidagi nõus rahvale laulma...
ja randa teda jagus... enne kui ta teadmata suunas kadus , nägi ta välja tõsiselt punane nagu keedetud vähk, mitte et see kuidagi ta tegevuskiirust oleks pärssinud...
ise sain veidi meres ujuda, pisut põsele päikest ja toredat üritust nautida koos vingete bändide ja toreda kavaga... suvi on vahva

kohtlane kolmapäev ja naljaks neljapäev

ilus suvi lõpuks käes, ilm fantastika ja päike, päike, päike... "nüüd võib kõike juhtuda, mina olen ikka rõõmus..." tsiteerides konkreetset isikut ja eilseid sündmusi... hea kui on võimalus üle teiste inimeste tunnete tallates end hästi tunda... imekaunis loodus, mida kõik omavahel tujuküllaselt jagasime... üldjoontes suur seltskond oli lõbus ja vahva ning tegutsemishimuline... tennisemäng ja indiaca... mitte et ma oleksin ise neis osalenud, sain aktiivsest pealtvaatamisest rohkem kui küll... naeru ja nalja... mis siis et täiesti etteplaneerimata... täiesti ootamatu asi... ilmselt seda toredam sai...
jääb vaid hämmastuda, et mõned keskealised jaksasid joosta terve õhtu poole ööni platsil ringi... vist peab paika, et seepärast nad paremad välja näevadki , kui need, kes temast 10 aastat nooremad... ja pole mingi probleem ka alla 20 aastaseid paika panna, neile füüsilises mõttes ära tehes- paremini paiduv ja vastupidavam ja kiirem... tulebki sellest pidevas liikumises olemisest see lõppematu vitaalsus, millega ka teisi suudetakse nakatada...? kusjuures... mind hämmastas tookord eriti hea enesevalitsusoskus... ja mitte ainult siis... olen seda mitmeid kordi tõsiselt imetlenud...
ei möödunud õhtu ka mitte ilma vigastusteta... kõik, kes osalesid vähem või rohkem ka kannatada said, õnneks mitte midagi hullu... kel käsi, kel jalg, kel kulm, kel varvas... õnneks erakorralise meditsiiniteenuse abi ei olnud vaja... :D
aga täna on taas õues tõeline rannailm... on eriliselt raske kõige selle juures tööd teha, kuid mis parata... kõik ei saa suvel puhkust... eriti need, kes alles tööd vahetanud... olen samas väga rahul, sest see töö meeldib mulle , pealegi... saan ise kõigest aru:) naudin sajaga... oleks et kõik nii jääkski... kuigi mõned väidavad, et ükskõik kui hea töö ei asenda isiklikku õnne... eile jäi kõrvu üks kentsakas lause.. tegelikult tegi selle minu jaoks kentsakaks lausuja... "... keegi ei ole maailma naba ja tants ei käi kunagi ainult ümber ühe aurukatla, mitte igavesti... igal asjal on oma hind- tasuta juust on vaid hiirelõksus... "... vaat kes räägib!!!:D
päikest meile

naljakas ja nukker

olen segaduses ... rääkisin tuttavaga netiavarustest... jutt käis meie ühisest tuttavast... kuidas too on muutunud peale pikka haiglas olemist... siis teatas ta et olen loll ja tänamatu kana... selle eest, et avaldasin oma arvamust....
lõuna tõi portsu mu praegusi töökaaslasi koos meie sõpradega üle lahe... veel veidi ... ja meiega liitus veel ports rahvast... mõnele persoonile ju peab spetsiaalselt järele minema paluma, et ta austaks oma kohalviibimisega teisi üritusest osavõtjaid....
tegelikult oli lõbus ja vahva... nalja sai palju ja naerda ka... peale ühist vanalinnas tallamist ja varast õhtusööki saadeti kallid külalised hotelli ja võõrustajad võisid minna oma teed... juba vanalinnas ühinesid mingil hetkel ühe endise töökaaslase (kes alati on tähelepanu keskpunktis) poeg oma sõbraga... lõbusad ja vahvad noormehed... nägin neid hiljem veel viru keskuses, kus noormehed olid hakkanud disaineriks ja üritasid naist stiilselt riide panna, siis oma nägemust sellest, kuidas ta peaks välja nägema ja riides käima... :D... eemaltki õhkus positiivsustvahva kooslus, mõjusid ümbritsevatele hästi... ja naersid, kui mingi kutt soovitas poisil oma pruudile mingit asja osta, et tegelikult on see tema ema :D
... tahan ka oma peret ja selliseid vahvaid lapsi ning nendega nii hästi läbi saada... ja ma tahaksin õnnelik olla.... väga

üks õhtune seik

üle pika aja päris hea päev... oli lõbus ja nalja sai hulgim... elus lõpeb üks etapp ja tuleb uus... ehk parem ja huvitavam... eks elu näitab... olen aru saanud, et teiste varjus ja teiste moodi on võimatu elada... aga raske on end sealt suurest maailmast üles otsida...
armas ja naljakas juhtum, seotud minuga ainult nii palju, et peaosaline on mu tuttav ja seisin selle juhtumi tunnistajana hulga inimestega estonia peatuses. tuttav ootas trolli, meie autobussi... trolli saabudes, asutas mu tuttav koos rahvasummaga sellesse sisenema, keeras mingi hääle peale korraks ringi ja kohe rabati ta summast välja... pikk, sirge ja nägus noormees ... koos sõpradega istusid nad enne autos estonia ees parklas... peatuses rahva seas üks naine suurte päikeseprillidega meenutas talle... kuigi kuti jutu järgi ainult tema enda sisetunne... naise liigutused ja olek... ja veel midagi... siis hüüdis algul naist proua ja perenimega, siis hakkasid sõbrad appi ja tegelikult see suur lärm jõudis kõigi sealolijate, ka minu kõrva, aga me ei osanud seda oma tuttavaga seostada... ehkki teame nii nime kui perekonnanime :D ... lühidalt... kuulsid ja märkasid kõik peale selle, kelle pärast seda tähelepanuaktsiooni korraldati... :D nagu ikka... hüütu aga ei reageeri tavaliselt prouale ega perenimele :D... kuna troll tuli autosolijate ja naise vahele, otsustas kutt kiirelt asja uurida, helistas sõbra telefonile, et küsida, kus ta emm on... mainitud poja nimi, see küsimust ja küsija hääl, mis talle tuttav tundus, panigi naise ringi pöörama... ja seda jällenägemisrõõmu oli kõrvalt nii armas vaadata... esteks istusid pingile ja seletasid ning naersid läbisegi... ja siis viisid poisid ta autoga kaasa...
huvitav, kas aeg on muutunud, või ma pole varem märganud, et paarikümneaastased mehehakatised teevad midagi sellist sõbra ema tuvastamiseks ja temaga suhtlemiseks... seda kallistust ja kohtumisrõõmu oli nii armas vaadata... ja oh see maailm on ike väike... :D
samas hiilis hinge kurbtuse tunne ja nati nagu hale hakkas endast... kas mina suudan oma veel sündimata lastele ning nende sõpradele selline autoriteet olla, keda aastaid hiljem meheks sirgununa rahva seast otsitakse ja jällenägemiserõõmus kallistatakse (enne kõlavalt ja selgelt selleks luba küsitud), oma sõpradele tutvustatakse kui lapsepõlveaegade kõige vahvamat lapsevanemat... see on väga armas... kes ütles, et noorus on hukas:P
vat selline lapsevanem tahaksin küll olla....

Ma ei tunne Sind....

tundub , et järjest keerulisemaks läheb see inimestest aru saamine... olen ma ise kuidagi eriti rumalaks muutunud?... inimesed, kellest ma seda mida nad teevad, iial uskunud poleks?
mis on see, mis paneb inimest, kes endaga iialgi mängida ei lase, provokatsioonile alluma?... tahtmine endale ja teistele midagi tõestada?... või tõesti lihtsalt mängulust? ... või hoopis mure millegi/kellegi pärast?... oleks ma siis ka näinud peale võitu mingitki rahulolu tema silmades ja olekus... mitte midagi, lihtsalt pesi käed puhtaks ja toimetas rahulikult ennast tõsiselt kaaslastelt igasuguseid veidraid küsimusi küsima... teemad üldiselt arstide ja meditsiiniliste valdkondades püsivateks... hmm... mitte midagi ei saa aru... on see tulemus, kui inimene ei hoolitse enda eest piiavalt ja ei puhka ega kosu peale operatsiooni, vaid hakkab kohe tööd murdma?

pingelangus...???!!!

tundub, et tunneli lõpus paistab lõpuks valgus... tõeliselt närvesöövad päevad ja ööd hakkavad ehk mööda saama... süükoormat see ei vähenda ja mingi hetke närib veel miski kahe suupoolega minu südametunnistust, ehkki järjest rohkem arvan, et pole ainult minu süü... oluliselt pädevam inimene lihtsalt salgas vajalikud ja tähtsad protseduurid ja blankide lisad minu eest maha... ei tea siiani meelega või kogemata, hajameelsusest või kättemaksuks... ta enda isiklikus elus on väga keerulised ajad...
samas... inimene, kes alles toibumas raskest seisundist ja pole veel päris tervegi, suudab lühikese ajaga läbi töötada terve portsu materjale, leida võimalused teiste tehtud möödalaskmiste parandamiseks... ja kiirelt need töösse ennistada... pädevus või keskendumisvõime?... tulemuslikku töövõimet tema puhul olen alati imestanud... ja imetlenud... ja tundunud mõttes kaasa neile, kes temaga koos teevad tööd... raske temaga samal lainel ja tuules püsida...
võiks öelda et kõik rahul- hundid söönud ja lambad terved... miks minu hinges on ikka see paha tunne siis?...
seepärast, et kui koosolekus vaheaeg tehti, siis peasponsor tegi kõigile lõunasöögi välja ja ainus, kes sealt puudus oli see, kes selle kõige rohkem oli ära teeninud?... tundsin end süüdi taas?
või seepärast, et kui koosoleku alguses temalt aru päriti, kuhu ta kadus ja miks ei tulnud, oli vastuseks, et ta pole suurem asi seltskonnainimene ja temaga olevat isegi ta sõpradel igav...
või seepärast, et peale mitut kuud haiglat on inimene väga muutunud ja mitte ainult välimusest- vähemalt esmapilgul... mina tunnen teda põgusalt ja väga lühikest aega, aga kolleegid ja head tuttavad räägivad, et varem olnud ta väga rõõmus ja kogu aeg ainult naljatanud ja naernud... neil polevat olnud heatujulisemat ja vahvamat kaaslast tutvusringkonnas... mõned ajad tagasi olevat hakkanud see kõik muutuma... praeguseks aga ... viimase poole aasta jooksul, millest mina tean, on aga inimene täiesti teine... ei ta pole kuri ega masendunud... lihtsalt... eemal... on jätkuvalt viisakas ja lahke, naeratus näol aga...
või oli oskamatute "pussakate " tegude tagajärjel tekkinud tõsine probleemide pundar, mis ta selliseks muutis?..
või see, kuidas inimene ilmselgete ületöötamise märkidega ringi toimetab... ta peaks ju puhkama... matab end millegi eest töösse?
aga kuna ma ilmselt ise tunnen end süüdi ja ei oska seda kuidagi korda sättida, siis ilmselt see, et keegi teine peab seda tegema iseenda arvelt ongi see, mis vaevab... seda enam, et lühikeses ajavahemikus on see juba mitmes kord ja seekord on asju korda ajada kvantitatiivselt mitmekordselt rohkem...
veider on asja juures veel see, et kui inimene teeb suure töö ära ja sellel on tulemus( no mitte vähe vinge!!!), siis ta ise ei tunne sellest rõõmu, kuigi kõik ülejäänud asjasse puutuvad on megahäpid...
nt peasponsor, kes alguses oli väga rahulolematu ja närviline, on maha rahunenud ja sponsorite ja liikmete koosolekul viskas isegi nalja... ilmselt asjade käiguga rahul... muidugi raha säästetud, projekt päästetud, kui kõik need tegevuskavad ka vilja kannavad...
ja samas ei saa ma jätkuvalt aru, kuidas lilled suudavad nende saaja nii ükskõikseks jätta... mina naisena oleksin ainuüksi selle- eest õnnelik, et mulle märgati üldse lilli kinkida...
selgemast selgem, et osadest inimestest ei ole võimalik aru saada, sest nad on ... teistmoodi... mitte halvas mõttes...