mitte ei ole ...

tahtnud seekord kirjutada... võib olla seepärast, et olid ilusad pühad ju... kõik, mis sinna juurde kuulub... lumi,mõnusad olemised, söömaajad... nii palju ilusat... vist... samas ilma töökohustusteta... veidi ses suhtes nukker... alati olla igasuguseid üritusi ja olemisi selles struktuuris... kas majandussurutis võis siis hoopis suur tüdimus... või vajadus üksi olemise järele... või siis see enne pühi kiirustamine... samas päris keeruline pühade- eelne nädal... mulle isiklikult mõjus laastavalt... kaldun arvama, et isegi " raudsele leedile" ja mitte ainult vaimselt... ka füüsiliselt... viimased päevad olla ta olnud ise juba tõsiselt haige... mitte, et meie sellest aru oleksime saanud... tagantjärele alles oskad kaks ja kaks kokku panna... aga ikka... kohustused ennekõike... igatahes tallinn võttis mind eile vastu nagu alati... kiirustav ja kõle... astusin korraks läbi kontori... avastasin tõlketöö laualt... meie väike päkapikk oli vaatamata oma tervislikule seisule ikkagi teinud terve aja tööd... üllatusega avastasin, et juurde tuues on ta üksiti ära viinud ka endale kuuluvad positiivsust tekitavad fotod meie, kunagi ta enda tööarvutist... olin kurb ja õnnetu... need tegid alati tuju heaks, olenemata olukorrast... kurtsin netituttavale muret... hommikul tööle jõudes avastasin meili koos nendesamade fotodega... "... ära karda... ka mina olen väike..." parim kink, mis iial saanud... väga armas...
natuke aega tagasi tituleeris meie boss päkapiku kõige esinduslikumaks naiseks, keda tema teab... näeb alati hea välja, ikka heatujuline ning positiivne, nakatades sellega ka teisi, oskab olla ja käituda ja lisaks teeb väga kiirelt ja professionaalselt oma tööd... kui mõtlen viimasele kogemusele, mille temaga koos saime... siis... ausalt... hämmastav... isegi rootslane päris, et mis teema see tal lastega on...