kuu ots...

üks mu keerulisemaid ja raskemaid perioode on mahtunud sellesse tarkusekuusse...samas... võiksin ju rahul olla... põnev ja huvitav enese proovilepaneku kuu... mingil teadmata põhjusel on minu hinges kummaline raskus... vaatamata kõigele tunnen end kuidagi... võimalik, et seotud asi inimesega... pole kedagi, kes suudaks mind ebakindlusest üle tuua...

edit:
lõputust pildikollektsioonist taas väike näpukas...;) ... ootan juba ammu pikisilmi pildigalerii omaniku protesti... aga pildid on vinged...

silt uksel...

kui blogiruumi sukeldusin, leidsin ühelt ukselt sildi "ma ei ela enam siin" ja vihje,kuidas ja kuskohast on võimalik leida...
ei saa midagi parata... vägisi tuli paralleel meelde... oh ometi jätaks kõik endast vihje , kuidas ta üles leida... juhuks kui teda oleks väga-väga vaja, kuhu siis suunduda... olete märganud, et neid keda kogu aeg ja väga vaja, pole võimalik leida... jääb vaid loota, et nad ise lõpuks ometi end ilmutavad...

Notsu tuli Puhhi juurde.
Puhh!" sosistas ta.
Mis on?": küsis Puhh.
Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast.
Lihtsalt kontrollisin, et olemas oled!

kummaline olla...

peale nädalavahetuse melu... tea kas asi suures väsimuses või magamatuses ... või hoopiski milleski muus... hinges on kummaline nukrus... ise ka ei saa aru miks... ja A sai mu peale kurjaks... ütlesin nagu ma eile õhtul äkki avastasin... tema tehtud muusika ei aja ei naerma ega nutma... särts on puudu... ei õnne, ei traagikat... ei rõõmu, ei kurbust... mitte mingeid emotsioone... lihtsalt ette kantud... nagu korralik koolitükk... ja rahvas tantsib... joob ja tantsib... nii see mõeldud ongi?



... kas sõbrale ikka öelda niiviisi...? isegi kui ta ise küsib...? ja miks solvuda, kui ausat vastust nuiad? samas mõneti mõistan... on jah raske aeg... meil kõigil... seda enam peaks siis toetavam olema...

kõrvus kõlab jätkuvalt kahe kitarri saatel kivimüüridelt vastu kumamas... "... armastan sügise tumedaid pilvi, armastan laanekohina häält. armastan tunnetest täidetud silmi, valu mis sääl..."
ehk varsti...

imelik, et viimased postid on kogu aeg mingi pildi vaev üles riputamisega... peale selle laheda kausta avastamist... olen sealt juba kaks pilti näpanud siia...

vahva leid...

leidsin kontori tööarvutist terve portsu meeleolukaid pilte...neid vaadates saab võõras vaatajagi tõelise portsu positiivseid emotsioone... töökaaslased teadsid täpselt, kellele kuuluvad... kahjuks pole temalt võimalik praegu luba küsida... teen seda esimesel võimalusel... ikka tahtsin kangesti lisada ühe pildikese sealt portsust... ehk saan andeks kunagi...

pikalt aru pidanud vahetasin väga huvitava ja erilise foto selle vastu siin... ehk vähendab see mu süüd, et näppasin võõrast kaustast... lihtsalt üks armas kevadine päikest täis meeleolu... eelmine valik oli ilmselgelt liiga erilise ja äratuntava käekirjaga...

lammas all paremas nurgas...

heh...hoopis vasakus ja üleval...ei olegi kerge harjuda selle unise ja vihmase halli argipäevaga... pealegi tundub nüüd paigal istumine konkreetse töö taga palju raskem... ei mingeid vastuvõtte ega kohtumisi ega ekskursioone ega dineesid ega kohvipause ega seminare ega koosolekuid... ei saa aru, kuidas saab neid tüütuks nimetada... need on ju nii lahedad... aina põnevad uued tuttavad ja vaatamisväärsused...armsad väikesed meened ja kingitused... terve suur seljatäis neist muidugi vaja personaalselt edasi toimetada... hmm... loodan, et see aeg peagi saabub...
mingil hetkel avastasime keset koosolekut äkki kõik end arutlemas teema üle, kuidas on võimalik loobuda tööst, mis on nii tulemuslik olnud nii enda kui teiste jaoks... kas meist keegi peaks seda vajalikuks... H arvas vaid, et jah tema küll sooviks , kui mingil teisel tema enese jaoks olulisemal alal läheks ka hästi ja lõpuks tuleks valida nii kui nii... siis parem juba varem otsustada, et poleks hiljem nii paganama kahju...(hmm... me ju teame, et mitmekülgne ja võimekas... ainult et mitte ühelgi küljel pole... veel midagi, mida ei tea?)... mina ei suudaks sellisest vahvast ja nii palju pakkuvast alast küll loobuda... juba praegu tahan tagasi ... üle tüki aja vahvam aeg mu elus... põnev ja kirev...
ohjah... aga nüüd taas tööle... aeg surub end peale ja jälle on öö...
heh... olen viimased postitused piltidega pikkinud... isegi ei tea miks... lihtsalt tahtsin... vist meeleolust...

kuidas ma sügist avastasin

laupäevaõhtune üritus viis lõunapoole eestisse ja pühapäeva otsustasime veeta viljandimaal ühel kindlal põhjusel... reis eesmärki küll ei täitnud,ootamatult aga saime toreda muusikalise kogemuse ja loodus oli me vastu ka vist kompensatsiooniks väga armuline...
rabas on sügis väga ilus...vaikne... sügis oma kõikvõimalikes värvikombinatsiooides... päike pole vist sel suvel nii soe olnudki, kui sel pühapäeval... pidin vativammuse kiht-kihilt maha koorima... :D
lehed puudel on juba kirjud, maapinnal kohati kirev vaip... sellisena on tõesti ilus see aastaaeg...
rõõmsavärviline hoopis... kuigi see on looduse hääbumine... linnud juba parvedesse kogunemas...
eestisse saabumisest saati on olnud selline armas ja nostalgiline... hea kaaslasi kohata ... ehkki tundusid veidi nukrad... mõni asi on ju jätkuvalt muutuseta... ... A. lause rabast väljudes painab mind siiani... ja tal vist on õigus...
enne eestist lahkumist oli mul väga vahva hommikukohvi kaaslane... temaga rääkides sai kõik nagu lihtsaks ja selgeks... selgitas ja seletas loomariigist ohtralt näiteid tuues musta valgeks ja valge värviliseks... see oli väga abiks sel hetkel... kuigi kohvile kutsuma tuli ta ju kedagi teist...
üllatav kui suur on inimese mõju- eesmärk pühitseb abinõu:D... ehkki olin endale tõotanud, et ei anna seda tel nr, suutis ta selle siiski saada... kõneosavus? mitte ainult... tarkus ... osavõtlikus... abivalmidus... asjatundlikkus... jne... siiski oli kurb kuulda täna, et siini pole see loodetud tulemust andnud...
petsin end lootusega, et ehk lõpuks ... võib olla tegin hoopis vea... homme taas asjalikuks... ehk selgub midagi positiivset ... ei kujuta ette, mis saab muidu kuu lõpus...

Tere taas Eestimaa!

mitu aega, kui siit lahkusin... saabudes kerge õhin... oodates taaskohtumisi ja naerul nägusid...
tundus algul, et kõik ongi teisiti... aga "läänerindel" muutusteta... ainus uudsus, mis silma köitis... kaselehtedes on rohelusse siginenud erkkollased mustrid... nagu pisikesed päikeselaigud...
kontoris vaatamata hooaja lõpule ja muudele vahvatele sügisüritustele valiseb siiski reserveerituse meeleolu... avastasin nad kuulamas ühte salajast "kontsertlindistust" ettekandest, mis etleja teadmata salvestatud ja mis lõpeb a`capella lauluga... tegemist ühe jõuluüritusega... kõne tänuks kena koostöö eest ja uute lootuses ja laul kõigile pühade sooviks... see laul toob isegi praegusel aastaajal kerge õõvastuse ja helluse hinge... ma ei ole kindel , et peale selle salvestuse veel midagi säilinud on aga loodan, et see pole ainus... lihtne ja ülev, samas nukker...
aga reis oli vahva...ehkki sain sinna vaid asendajana, ei riku see elamusi... ja vahva on olla oodatud... isegi kui see pole sina, keda nii oodati ja loodeti... ja esimese asjana kõikjal ikka tema järele päriti... aeg oli enamuses siiski puhast rõõmu täis...ja minu jaoks elevust... toredad on siiski inimesed:D... palju suurepäraseid üritusi ja vahvaid kohtumisi... ehk edaspidisekski ...
samas usun, et tollele, kes sinna minema pidi, oleks see tõsiseks abiks olnud...
ja tänud A-le arvuti kasutamise võimaluse eest... mu tööd on tublisti edenenud ja ma väga loodan, et saan kenasti terminiks valmis;) ilma lahke loata oleks see küsitav olnud...
kokkuvõttes kaunis ja põnev ja huvitav ...