kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks...?

nii kui linna jõudsin... suurlinna tulede säras tallasin otse kohvile... arvasingi, et see nii ei jää... aga ma ei uskunud, et see jutuajamine võiks selline olla... tõsiselt ... ei... pigem lasi minul end lihtsalt tühjaks rääkida... kuulas tähelepanelikult... lasi mul igasuguseid asju küsida... vastas... rääkis nagu lapsega... :P... kannatlik, rahulik... ei etteheiteid, ei süüdistusi... oli see lohutus?... kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks... olen terve õhtu mõelnud... millegipärast süüdi tundnud... samas... ma ei tihanud isegi terviseid edasi anda, ega öelda, kuskohast ma praegu otse tulen... enesekaitse või piinlikus?... öelda lihtsalt, et käisin end laadimas?... küsisin hoopis, kas siis tema end ei laegi... kas ta ei vaja seda?... vastus oli ootmatu ja üllatas mind vägagi...