haigusega maadeldes

Proovisin täna olla raudnael ja haigest peast olulisi edasilükkamatuid asju ajada... õudne, ma ei saa aru, kuidas inimesed seda suudavad... see on täiesti võimatu seisund... pea nagu vatist ja kõik liikmed tinarasked... aga õues kevad ja mõned säravad sajaga.. kadedaks teevad... tahan ka ... terveks- puhtaks- säravaks... ja homme peaksin ka tegus ja toimekas olema... ei kujuta ette, kuidas sellega hakkama saan... ja kui ma veel meenutan siin teatud konkreetset inimest, siis tõeline saamatu tunne on... kuidas mõned jaksavad ja suudavad mängeldes kõike teha... isegi laulda ja öö läbi pilli mängida...
aga minul on istuminegi tõeline ettevõtmine ja millegist arusaamine on väga keeruline... nagu hiinlaste keskele oleks äkki sattunud, kui tsiteerida tänast väga kokkuvõtvat mitu korda teemast läbi jooksnud konstanteeringut... ja seekord ma sain aru küll, mida ta sellega mõtles... isegi, miks ta nii mõtles... kõik pole siis vist veel kadunud...

ehmatus elust enesest...

on jälle imeilus hommik, kuigi enamuse sellest maha maganud... siis päev... aga unele sai ju ka alles kell pool seitse ... seepärast pole põhjust ka end süüdi tunda(on see vabandus?):D igatahes sündmustest kirju ööpäeva järel pole mingit vajadust end süüdi tunda... lihtsalt kahju, et ei läinud nii nagu plaanitud... tahtsime teha üllatuspidu nagu ameerika filmis... koookide, rooside, külalistega, esinejatega( nimelt olime paarile tema meile teadaolevale meelistegijale augu pähe rääkinud, et nad ülla eesmärgi nimel teeks mõne loo) sellega polnud üldse probleemi, sest see rahvas hoiab ühte;)... aga probleem tekkis sealt , kus me seda oodata ega arvestada ei osanud... peasüüdlane ise ei reageerinud mitte ühelegi kõnele... ürituse aeg muudkui lähenes... lõpuks tuli meie saadetud sõnumitevirnale vastus- "rohkem hingee..umist ma täna endale ei luba... tänud teile kutse eest ja minu lugupidamine "- misiganes selle taga oli... kes teeks sellisel päeval midagi niisugust, mis inimese endast välja viib... või vastupidi... sügavale endasse peidab, kedagi sinna lubamast... olles vahepeal illegaalseid vahendeid kasutanud selgus, et pole teda ka tööl- vaba päev... hmm ... lõpuks selgus, et sisustab musikaalselt oma saatusekaaslase seltskonna õhtut... mõeldud tehtud;)... olime ju nii ehk nii terve päeva sinna alla sättinud, ega kavatsenudki alla anda... kui üllatus siis üllatus...

tabas see aga hoopis meid...

tekkis

küsimus, miks loomingu- inimesed rutiini ei kannata... mul on hea tuttav, kes mitmes asjas osav( hiljuti avastasin, kui vahvasti ta muide veel joonistada oskab...kui laste palvel piiluparte ja lilli ja loomi ning igasuguseid muid asju pliiatsitega paberile meisterdas... naissoost raivo järvi) aga tema ka... alustab kasvõi teisest otsast tavalist koosolekut aga et oleks teisiti ning erinev, sest ta väidab ka, et ei kannata rutiiini ja kui, siis ainult ühes konkreetses tingimuses... ei hakka seda siin vast välja tooma... :D
muidugi on see põnev ja virgutav, olen märganud, et teda ka kuulatakse huviga, isegi kuulan...
oleks kõik tavaline... teaks kõike ette...siis ei pakuks see piget, oleks tavaline vormitäide, kuigi ise pole mingi loominguline persoon... siiski põnevust pakub ennekõike ikka kõik uudne... teistmoodi mõte... teine lähenemisviis, arusaam, lahedus...
kõigile... ka neile, kes konservatiivset mõttelaadi...ikka köidab see, mis kas teisiti algab või teisest vaatevinklist kantud...
ja kui nüüd veel üks mu netituttav ka teatas veidi aega tagasi, et ei kannata mingit rutiini, see tapab...
juurdlesin ja leidin, et ka minu jaoks on õigus ikka küll...
ma vist ka ei salli ehkki ma ei ole mingi loomeinimene,vaid kõvasti kahe jalaga maa peal...
aga nii lihtsalt on... oluliselt vahvam, kui ei tea, mis ja kuidas .. eriti vahva kui see kõik tuleb ootamatult... ja on veel kõigele lisaks ainult positiivne...
ja eriti hea, kui see on läbi ja lõhki positiivne...

läbi selleks korraks....

pühad läbi selleks korraks... aga kevad... alles sõidab sajaga sisse:) armas ja vahva....ikka lilled ja muu taoline... oli väga armas kevadealguspidu koos muu sinna juurde kuuluvaga, mis venis pikaks-pikaks ... mina jõudsin koju alles pühapäeva hommikul:) ... viljandimaa avarus haaras mu endasse:P...ja kui uskuda teadlike elemente siis on kohe lahti minemas ka uus suvine turismihooaeg... eks näis, mida see endaga kaasa toob... minu jaoks on ju kõik uus... ja kui kõik plaanipäraselt sujub, vaatan ma seda mujalt, kui eestist... mis minu jaoks ei vähenda põnevust muidugi... ja kui palju selleks vaja veel teadmisi omandada ja õppida...aga seda põnevam tundub ja kerge ootuse õhin aina paisub...
ette juba tänud neile, kes minusse usuvad... aitähhh usalduse eest... seekord ei munsterda ma loodetavasti midagi ära...
"... usu endasse, sa ju tead et ei eksi
kõik mis teed, teed õigesti..."
nii vist olid need sõnad laulust, mida on alati õige ümiseda... ja mis kõige tähtsam... iseendasse tuleb uskuda... alati...
see , kellelt oleks õige üle küsida, kahjuks blogi ei loe... :( ... aga tal aitavat alati.... :D ja kui mulle abiks annaks ta selle mulle;) tähh...

ehh...

väljas ja ka kalendris on kevad, ilusat kevadet teile kõigile...
on imeliselt vahva päev olnud... toredad inimesed ja toredad kõned ja kingitused ja laulud... oli palju neid , keda pisuke viirus või külmetus oli puudutanud... mõni päris häälest ära ja mõnel veidi kärisev aga mõni päris vaikse häälega... aga ikka oli vahva ... palju tulpe ja nartsisse... nüüd ma sain aru, miks on kollane lill väga vahva... aga kevadelilled on tõeliselt armsad, olenemata värvist... kuigi minule neid spetsiaalselt ei eraldatud, sain siiski endale ka peaotäie sellelt, kes neid kõige rohkem sai... ta jagas need kõik laiali uuesti ja oma kingituse... pani sealsamas oksjonile:D... kuna ta ise läks edasi laulma lastekodusse väikesetele lastele... ( öeldes enne, et laulab neile, kes sellest ilmselgelt sel päeval kõige rohkem rõõmu tunnevad, et keegi neile külla tuleb) viis ta kingituse müügist saadud tulu sinna lastekodusse... ausalt hämmastav... ta ise armastab nii väga päikest ja sooja ja hetkel oleks see talle lausa hädavajalik... oli temagi pisut kevadine täna nagu ise ütles... kõigele vaatamata armastavat ta ikka kevadet... ja millise seltskonna kaasas kevadet viima sinna lastekodusse... mina ka, mina ka...
oli väga armas ja selline tõeliselt südantsoojendav üritus... jagus neid lapsi meile kõigile... kõige rohkem muidugi ikka peategelase sülle ja kaenlasse... kasvatajad olid väga liigutatud kingituse eest... sulaselge sularaha ametliku kingitusena... mõne hetke otsus ühes heledapäises peas kogu kollektiivi nimel ja nende tõelisel toetusel ... hämmastav... ja nüüd ühes väga vahvas turismitalus viljandimaal... pikk päev ühest eesti otsast teise ... mõnel lausa tallinnast tartusse ning siis viljandimaale... aga selles talus on armas ja hubane ja pererahvas väga lahke...

kogunisti valesti

vahel on nii, et tahad mõnest inimesest rohkem teada, et aru saada... kas siis tema käitumisest või nn. fenomenist... või veel millestki kolmandast... ilmselgelt riskid siis võimalusega, et see inimene ei arva sinust midagi või hoopis sulgeb sajaga ennast kapslisse... ka kõigi teiste eest... aga selle lahendab olukord, kus satud koos töötama tema sõprade või kolleegidega... olgu või endistega... iseasi, mida nende teadmistega peale hakata... las igaüks olla ja elada oma elu... ise otsustades ja valides, kellega suhelda või mitte...
ja inimesed on üllatusi täis... kõik ei ole must-valge... aga katsu neid värve kõiki koos näha... näed ikka vaid seda värvi, mida ise tahad näha... muu suhtes oled värvipime...
aga kevad tuleb ikka... kes ootab seda ja kes vihkab seda, aga karavan liigub edasi... mis siis et koerad hauguvad... ja mul on hea meel, et inimene , kellele alati ainult edu soovin, on pika sammu sellel teel edasi astunud, tuult ikka tiibadesse... ta on selle sajaga ära teeninud...
sain aru, miks osadele tuleb pakkumisi uksest ja aknast... iseasi palju nad vastu võtavad või mida nad üldse rääkimise vääriliseks peavad... nad oskavad silma jääda, heas mõttes... ka mina märkasin teda ju kohe ja mulje siiani väga tugev positiivses mõttes...
aga et selle taga on üle mõistuse suur töö ja tõeline enesevalitsus, tahtejõust rääkimata... sellest sain aru sellel nädalal ja nädalavahetusel, kui nägin, kuidas on konkreetselt ürituse organisatoorne pool ilma selle õlata... või kuidas edeneb töö ilma temata... ei edene... või õigemini edeneb väga vaevaliselt... ja kaootiliselt... aga siiski...
on inimesi, kes ära minnes jätavad augu ja kui mitte varem... siis saad küll aru, et nad on erilised...
nad on alati olemas, alati toetamas, alati tegemas... ja siis kui neid enam seal pole asjad ei suju ega edene... pikapeale harjutakse... tuleb keegi, kes selle augu suudab kasvõi osaliselt täita...
see olla lihtne, tulevat tehtust ainult mõnu tunda... nautida... eks vaatab...
ja kui inimeste vahel on lahti rääkimata või harutamata asju, siis kuidas nad omavahel ka ei sobi... tulemus pole suurem asi... iga lahkheli on selgelt tajutav, kui mitte teistele, siis asjaosalistele endile küll...
vahel ma tahaks väga, et üks konkreetne inimene mu blogi loeks... kahjuks ta seda ei tee... sest ta ütleb, et kui talle on midagi öelda, saab seda teha alati otse... ta ei pea hiilima salaja teiste inimeste mõtteid lugema...
kõige raskem olevat edasi minna tagasi vaatamata... varem või hiljem ikka piilume sinna kasvõi korraks... ja siis juba köidab miski selja taga me tähelepanu... või on seal alati olemas, tahame seda või ei... luukere kapis... selles mõttes vale, et see kes selle valusa tormi sinus põhjustab, tal on ju savi... mõnedest asjadest elus ei saadagi üle... ja tavaliselt on need valed asjad, millest üle ei saada... tulevad ikka tagasi... kõige ebasobivamal hetkel ja löövad sind jalust, just siis kui peaksid hoopis teistele asjadele keskenduma... uskumatu, et hiiglama tugevatel inimestel on oma archilleuse kand... ka pealtnäha kõige tugevamatel meist...
ja ainus mis aitab, on alati töö... töö ei peta kunagi... mitte minu tsitaat.. aga usun seda... ja arvan, et õige... ei ole mõtet kellelegi anda võimalust... sest seda kasutatakse lihtsalt julmalt ära ja siis üle sinu tallates tammutakse edasi, rääkides kui raske ja keeruline ja kuidas keegi just teda ei salli või õnnetule haiget ja halba teeb, ikka sellele siis, kes just sinust üle trampis nagu kesköine rong... et järgmine ohver saaks lohutustööga alustades oma saatusele vastu minna selleks, et ülesõidetud üle saada... jõudu inimesed!!!... ei ole mõtet anda kellegi võimalust... mitte ühtegi ja mitte kunagi... iseenda pärast... seda on kõrvaltki valus vaadata...

üks kena ettevõtmine...

väljas on veider ilm... nagu kevadele kohane... hakkavad siis ka inimesed veidralt käituma...
... aga looduses on vahva... mets kergelt värvi muutmas juba nagu asjatundjad ütlevad... tõeliselt tore päev rahva ja loodusega... kuum supp ja tee ja palju huvitavaid tutvusi... hakka või arvama, et kõik põnevad inmesed just selle ala endale valinud ja ehkki nende read on hõrenenud ja nüüd on nati ideekitsas aeg... ei sujunud ka kõik täpselt nii nagu ette oli nähtud ja väikeseid takistusi tuli ette iga veidi aja takka, sest alati oli olemas inimene, kes kõike täpselt teadis või arvestas... temast puudust oli tunda küll igal sammul... siiski oli selline jõu kogumise hetk väga vahva... loodetavasti saab selliseid väljasõite olema veel palju ees... ootan neid põnevusega... ja väga loodan, et need, kes siit tuule tiibadesse saanud ja hooga kihutavad mööda uusi teid, ei unusta ära vanu radu... neid mäletatakse siin ja oodatakse alati hea sõnaga tagasi...

kevad

õues, õhus ja ninas- ma ei tunne sellest taolist mõnu nagu mõned, keda tean... ainuüksi mõttest, et päike... lähevad põlema... kuigi pean tunnistama, et seda õhinat kõrvalt vaadates, tundub mulle ka, et olen päikeseinimene...
segadus ja raskus on kuidagi mu elu segi kruttinud, ei tea mis ja kuidas on õige...
pole ka kellegagi nõu pidada, sest keegi, kes seda hiiglama hästi oskaks, siis minuga lahata ja viidata vajalikele aspektidele, on kuhugi kadunud... õigeimini... see, kes oskab hästi kuulata ja vajalikul hetkel õigele asjale täheldada, on kadunud... kui väga vajalikud on sellised inimesed meie eludes...
kes oleks õigel ajal õiges kohas ja ütleks või teeks õigeid asju...
ise olen millegipärast väga kõhklev äkki... kas siis kevadest või muudest põhjustest kantud...
aga õues on vahva... tatine ja plägane... aga ta tuleb... ehk ei maga ma seda imet seekord maha... ;)
eelmise nädalalõpu sees hakkasin uskuma, et selleks, et seda kevadeimet ise tunda, on tarvis tallata mööda metsi, rabasid ja meresid... see olla põhjus, miks mu tuttav ise on turismis toimetanud ning muinsuskaitses toimetanud ... loodusele lähemal... mina ka nüüd kohe sinna... kuigi sellest kursusest, kuidas looduses ringi tallates mitte ära eksida ja mingit jama kokku keerata, jäi ikka paarist päevast väheseks... meelitan ehk kellegi kaasa... aga teie...kõik õue ja metsa... nüüd...

korraks mõttesse...

miks inimene pole mitte kunagi rahul sellega, mis tal olemas on... ja miks tahaks väga sageli hoida kinni mõnest heast hetkest, inimesest või asjast... raske on minevikust loobuda ja raske on minevikuga leppida... aga päike paistab heledamalt vaatamata meie suhtele minevikutaagaga... jälle kordub kõik, kordub uuesti... ikka kevad, suvi, sügis, talv... ja võib ju uskuda seltsi suured sõnameistrid kuulsat lauset- asendamatuid ei ole... teame ometi, et nii mõnigi jätab suure ja musta jälje... kas siis heas või halvas mõttes...
ja vaatamata kõigele on maailm väga väike ja inimesed hiiglama armsad ja päike paistab järjest soojemalt ja kõrgemalt...
kuidas see nüüd oligi... eriti uhke võid olla enda üle siis, kui...
proovisin täna... veel ei tööta... ehk homme... peamine on mitte alla anda...

kevadet

väljas on päev pikem ja õhus tunda kevadet,lõokesed juba lirtsuvad ning päike piilub servast... kohe saabub aeg neile, kes töötavad päikesepatareidega... tean neid päris mitu... ja mõni on ise päikese eest, soojendades pilguga jahenevat ilma... nädalavahetus oli tõsiselt tore, kuigi veidi nukker...
sinna mahtus terve hulk vanu ja väsinud, kohati lauslagunenud vanu mõisahooneid... ajalugu ei peata ega aega tagasi ei keera... aga päev, mis ulatus suurde järgmisse hommikusse oli armas...
me kõik kohtusime kevadega... kuigi keegi paluks mul kevadet kirjeldada, siis ta näeks välja selline:
miniseelik... pika säärega kauboisaapad... palju tuules lehvivaid pikki heledaid juukseid... silmad sära ja peod lilli täis... ühes käes valged lumikellukesed ja teises suur kimp kollaseid tulpe... naeratus mänglemas näol... kuuleb ja märkab kõiki ning kõike... lapsed sagimas ümber tema- kellel aita paela siduda, kellel salli kohendada, kellel kinnast sättida, kellel kommi paberist päästa ja keda üle lumelöga lombi tõsta, keda vaja sülle võtta... enam rohkem ei saa kevad lihtsalt olla... sest ta on kõikjal ja tegus... alati toetav ja julgustav...
palju ilusaid kõnesid ja rohkelt sõnavõtte... lihtsaid ja keerulisi südamlikke ja lõbusaid laule...
palju rahvast, nagu suur sõbralik ja sagiv sipelgapesa... palju otsuseid... lõppes päev aga mõnusa koosviibimisega, kus oli väga hubane ja huvitav... keegi ei raatsinud lahkuda... oli tore aga hinge jäi nukker noot...
kas mulle tundub või on tallink kõvasti võitnud

ei teagi, mida arvata

olen viimaste päevade sündmuste keerises näinud ja kogenud kummalisi asju ja hetki. need on pannud suuresti mind teisiti mõtlema ja arvama, kui mõned kuud tagasi.kas mõjud on olnud head või halvad, ei oska hinnata. tean vaid, et need on mind väga palju muutnud ja just sügavuti. saan aru, et kõik ei ole must ega valge, juba ammu tean seda. aga see on pannud mind inimesi hoopis teisti võtma. sügav kummardus seespidiselt väga sügavatele inimestele ja suured tänud sellele jõule, kes mind nende inimestega kokku viis…. aitähh, et on olnud võimalus sellest osa hingesuurusest saada…