Elu on lill...

Olen väsinud ja segaduses... on olnud põnevad, samas rasked päevad ja ööd. Mõnes mõttes on need minule olnud abiks, aidanud unustada iseendaga seotud kurba kogemust ja leevendada seda valu. Samas on avanud mu silmad elu lihtsuse ning keerulisuse suhtes- oskan kindlasti nüüd rohkem märgata ümbritsevates inimestes nende hinge suurust ja naeratusse peidetud valu... isegi kui silmad naeravad kaasa nagu väga headele näitlejatele kohane... kui ei teaks, ei oskaks aimatagi... Kokkupuuted meelelahutusliku maailma köögipoolega sellisel aktiivsel kujul on tegelikult kurnavad, füüsiliselt- veel rohkem vaimselt... Seda suudavad vaid tugevad isiksused... Mitte et sellest ei oleks varem teadlik olnud... kuid üks asi on teada, teine asi olla selle sees ning nii lähedalt näha, kuidas muinasjutt sünnib Sinu kõrval, liigutades kõike Sinu sees ja mitte ainult... seda olulisem on väärtustada neid, kes seda väga keerulist ametit suudavad vedada... Nakatav naeratus näol ja nad ise on pungil täis energiat, entusiasmi ja kiirgavad seda endast igas suunas... see haarab igat olendit ja teeb ürituse toimivaks ja meeldejäävaks kõigile neile, kes sellest osanikud... nad saavad kaasa suure tüki imelist muinasjuttu, mis kannab mitu aega endas head energiat ning mõnusaid mälestusi...
Kui palju neist õnnelikest, kelle kogu elu üks olulisem päev on tehtud väga eriliseks, tegelikult aimavad , millise hinnaga see teoks saab... kui palju nõuab see teinekord enese ületamist, sest veavad neid vahvaid ja rõõmsaid üritusi ka ainult inimesed... neilgi on oma elu, oma rõõmud, mured ja valud kanda... sellise soojuse energeetilise jõuga, et nautija ei aimagi...
Olen õnneliku juhuse tahtel saanud enda ellu väga huvitava ja toreda inimese, kelle puhul jääb üle teda ennast ja kõike seda, mida ta teeb, ainult imetleda... Minu jaoks on ta muutnud kogu minu arusaama inimestest ... imetlen inimest, kes teeb kõike südamest ja tõelise kirega... eriti just praegu, kui mu maailm kukkus äsja sajaks killuks...
Mulle tundub, et polnudki vale käia ringi süda peopesal ehkki arvasin, et see on suurim rumalus ja enam ei tee ma seda mingil juhul, et mitte haiget saada... iseenda räpase elu pärast hakkas kahju endast... Oh mind tobedat!... Hoolimine teistest inimestest on väga eriline tunne... samuti on väga eriline tunda et see, mida teed, läheb teistele korda ja saad selle vaeva tagasi naerustest silmadest ja rahulolu peegeldavatest paljudest võõrastest nägudest, kes on Sulle nagu heaks sõbraks saanud ühe üürikese õhtuga.
Ma nägin nüüd, kui palju saad tagasi, kui julged niiviisi käiagi... ja kogu aeg särada... samas nägin, mis on selle hind... Ma olin kade pisut sisimas selle üle... tahtsin ka kasvõi väikese tükikese sellist tähelepanu... nt hiirvaikset rahvast tulvil ruumi, kõigi sealolijate pilkude all... suurt punti suuri, tulipunaseid roose ... kasvõi pisikest karikakrakimpugi... karvaseid kaisuloomi... suveniire ja meeneid... palju naervaid inimesi enda ümber... ja välisukse juurest tagasi pöörduvat inimest selleks, et lihtsalt tänada...
Aga mitte see pole tegelikult oluline...
Taas tekkis mul terve ports neid samu küsimusi päevakorda, mille üle alles juurdlesin, nüüd hoopis teisest vaatevinklist.

Kui paljud meist on valmis jooksma kasvõi sokkis teise inimese elu pärast pea pool kilomeetrit 60 kilo süles ühe hooga, selleks et see päästa ... sest iga minut on oluline, lausa sekund... inimvõimetel ei ole piire... On see lihtsalt hoolimine ligimesest või midagi enamat? Kas meil on oma elus selline sõber, kes nii teeks nt meie pärast?
Kes on kaotaja? Kas see, kes läheb mööda elu teistele abiks olles, teiste elu kaunimaks tehes ja hoolides või see, kellel on savi, või hoopis see, kes teise kohutava olukorra oma hoolimatusega on põhjustanud? Või hoopis see, kes teiste inimestega ja nende tunnetega mängides arvab, et on kõva tegija... varjates oma tegelikke tundeid ja püüdes oma valu teistele haiget tegemisega kompenseerida? Miks üks osa meist inimestest ei hooli enam endast, vaid elab ennast hävitades? Kas on julgus öelda teisele inimesele, mida tunned või siis on tõeline julgus elada terve elu sellest vaikides?
Kas on õige elada olulise inimese kõrval sõprust teeseldes ja mitte reeta oma tegelikke tundeid, kartes kallis inimene igaveseks kaotada?
Liiga vähe me hoolime oma olulistest sõpradest ja tuttavatest ning lihtsalt kaasinimestest... Me arvame, et oleme võitjad lüües enne, kui meid lüüakse ja jättes enne, kui meid jäetakse... Kui mitu võimalust meile antakse olulisele inimesele öelda, et ta on eriline? Ja kui keegi meile oma tunnetest räägib, kas on siis õige ta oma elust välja visata ilma, et süveneks enese tunnetesse ja räägiks ausalt esiteks iseendaga ja siis tolle tunnete esindajaga? Kas meil on õigus teine inimene ära ajada, kui me ei tunne tema suhtes samu tundeid? On meil tõesti sõpru nii jalaga segada, et võime neid minema visata? Kes me oleme, et võime teiste inimeste tunnete üle otsustada ja võtta neilt võimaluse soovida meile head? Kas selleks, et tõestada kui mõttetu on nt meid armastada, sest meie ei tunne nii, peab teise inimese tingimata mutta trampima? Miks me ei taha, et meid armastab inimene, keda meie ei armasta aga hoolime temast ja peame väga lugu kui sõbrast? Miks peale selle teada saamist me selle sõbra ära ajame, kuigi tema vajab meid ja meie teda? Teeb see meile endile talumatult haiget, et me teda lihtsalt ära kasutame enda huvides? Kes kuluvad kiiremini, siirad inimesed või vassijad? Ja milleks valetada teistele inimestele, mulje jätmiseks endale või neile teistele, kellele valetame?

Ma saan aru küll, et ma ilmselgelt olen iseenda eelmise aasta lõpul üleelatu mõjul muutunud väga tundeliseks ja hellaks inimeste omavaheliste suhete teemal aga...
Kes olen mina? Võitja või Kaotaja? Julge või argpüks?
Sellele kõigele mõtlesin ma, kui autoga haiglast koju sõitsin... ja mõtlen ikka jätkuvalt edasi... jagub ainest mitmeks ajaks... kuigi arvasin, et olen saanud vastuse kõigile oma piinavatele küsimustele... Ma ei julge öeldagi, et tegelikult on neid küsimusi veel kuhjaga... see oli ainult algus ju...