Vana teema

On iga asja juures kaks otsa. Kas on parem kui tahtes head teha, tuleb välja nagu alati (mulle väga meeldib see ütelus, kuid mitte see, mis sellest johtub). Või on parem vaikselt ohutus kauguses passides oodata ja vaadata, mis saab... olen siiski jätkuvalt esimese variandi poolt... ehmusin väga esialgu oma teost... praeguseks olen veendunud, et tegin õigesti... Esmane šokk on üle läinud... nii minul kui kõigil teistel, see vist ongi šokiteraapia... jäin lihtsalt mõtlema, kus on asja iva.. pikemal juurdlemisel jõudsin arusaamisele, et inimene on kahtemata väga vastuoluline isiksus, selle asemel, et ise oma tegemata tööd ja kohustused ära teha, kasvõi tagantjärgigi.... süüdistab ta seda, kes proovib päästa inimest, kelle ta ise oma hoolimatusega on kohutavasse olukorda lükanud... üritades selgeks teha, et olen nullinud kogu tema nädalate pikkuse töö ja vaeva... hmm... milles see vaev seisnes? hambad ristis mitte välja teha? tõesti raske...või teine hea näide... teeb selgeks, et väga hoolib aga rääkida tõsisest probleemist ei taha sellega, kelle pärast väga oma hinge ja südant vaevab... lükkab meeleldi selle teise kaela ning on hiiglama nördinud, kui tema loodetud sündmust ei järgne...hoopis vastupidi,too peategelane kaob silmapiirilt sootuks...lootis, et kaela langetakse või et rabatakse veel rohkem vastu inimvõimete piire ikka kõigi hüvanguks ja munetakse jätkuvalt kuldmune? (sry, laenatud klausel, aga autoritasu ei maksa, sest hani jäi välja...) Lihtsalt sõnakõlks siis ju, mis midagi väärt pole, sest tegelikult hirm ilma jääda olulisest materjaalsest hüvest...olgem ausad, see on lihtsalt labane ärakasutamine, mitte hoolimine...
Jään enda juurde nüüd täiesti kindlaks... seda, kellest hoolitakse ei jäeta raskel hetkel üksi ... isegi kui ta appi ei hüüa, sest sõbrad sellepärast ongi sõbrad, et saavad aru, mis valesti on või kui valesti...rääkige inimesed, mida ainult soovite...