neljapäeval koju jõuan öösel...

tegelikult on ööst muidugi asi kaugel. kell kümme ei ole öö. lihtsalt päev venis pagana pikaks... samas kui ma mõtlen inimesele, kes ühest tööst teise astub nii ,muuseas, siis on mu kägin küll lauslubamatu vigin... minu jaoks oli see ränga... nüüd istun laua taga veel, ühes käes teetass ja teisega kribin läpparis... tahaks kiirelt unele saada, sest pole ju võimalik, et hommikul tuleb end taas üles ajada... tahaks et oleks lumi ja talv ja...
samas on keeruline nädalavahetus ees, sest ma pean täitma kellegi kohta ja mittte ainult kohta... vaid peaksin suutma olla inimese nahas, kes tegi mitut asja korraga, aga ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ainuüksi ühe osaga sellest kõigest hakkama saan... ohjah... ise ma selle supi keetsin... kes aitaks selle ära helpida , ei kujuta ettegi...
kui ainult saaks aega tagasi keerata... küll siis oleks kõik hästi...