Hämmastav...

Mõnele inimesele on antud nii palju andeid ja imelisi oskusi- Oskus laulda ning meeldejäävalt musitseerida... suhelda meeldivalt paljude inimestega... organiseerida erinevaid üritusi nii, et need on osalejatele vahvad - tundide kaupa tööd teha ning siis minna ja peale pikka tööpäeva või - nädalat olla päikesekiir inimeste õhtus või päevas... hiljuti sain teada, et teeb veel muidki töid, olla sellest küll loobunud suvel, kuna arvas, et on ennast selles valdkonnas ammendanud, kuid nüüd uuesti tagasikutsujatele uuesti peaaegu, et "jah" sõna öelnud... nimelt turismi vallas... läpats vabal hetkel näpus... vabal hetkel???... hmm... peale selle olla olemas oma sõprade jaoks... leida lahendusi probleemide hunnikutele-nii omadele kui võõrastele, väsimusele vaatamata ikka särada ja oma muresid võõra maailma ja sõprade eest varjata jne... Need ei paista välja ja kui ei teaks või poleks neid kogemata väga lähedalt näinud, ei usuks et tal neid üldse on... pole veel ta lastega kohtunud aga ainus, millelt ta isikliku elu puhul on saladuseloori liigutanud, on ta lapsed, räägib neist naerdes armsaid lugusid... ja rahvale ta meeldib... samas suudab inimesed endast täpselt nii kaugel hoida, kui just talle vaja...
Avastasin tänu ühele tema heale sõbrale veel ühe vahva oskuse tema juures... ta oskab väga naljakalt ja huvitavalt kirjutada... kui selle kohta temalt küsisin, kibrutas ta korraks otsaesist, siis naeratas oma armsat ja kelmikat naeratust ning teatas, et kunagi arvas plikatirtsuna endas ajakirjaniku peidus olevat ja kuna ta on mõne aasta koolis käinud, olevat veel pisut meeles, kuidas kirjutamine käib... toimetas juhtmete ja muu muusikalise staffi juurde kuuluvaga rahulikult edasi ning heitis korraks üle õla, et tänu erinevate loodusjõudude koosmõjule õnneks säästis maailm end ühest viletsast sulesepast... minu jutu peale, et ta võiks blogijatega ühineda ja enda ning teiste lõbuks kirjutada... hakkas ta nakatavalt ja helisevalt naerma nii, et oleks peaaegu koos mikri ja statiiviga lavalt alla kukkunud... Pärides teema kohta, mida ma arvaksin talle selleks sobivat... ning ilma vastust ära ootamata pakkus ise "Minu eriskummalised juhtumised Tallinna laulupeol" või "Kui ma Tallinnasse jõudsin, oli majanduslangus juba alanud..." . Teatas siis aga täiesti tõsise näoga, et maailmaparandajaks tema ei sündivat ning blogide lugemiseks tal aega ei jaguvat, veel vähem kirjutamiseks... ning siis jälle seesama ulakas pilk silmis, et kannuseid tal kellegi ees teenida polevat vaja , seepärast polevat kellelegi midagi ka vaja ette kanda... kohe täitis ruumi ZZ-top ning Viva Las Vegas muutes jutuajamise jätkamise võimatuks...
Reede õhtuks jõuda Tallinnast Pärnusse ja siis laupäeval pea Tartu külje alla... ning esmaspäeva hommikul olla taas tööl... väsitav ja keeruline on see elu... tema jaoks kohe kindlasti liiga hävitav... aga ta ei jäta... homme räägin temaga pika ja raske jutu, kohe peale üritust... sis tegelikult täna... mina ei raatsiks iial sellisest sõprast ilma jääda... ma tean, et ilmselt kaotan võimaluse temaga edaspidi niiviisi suhelda ja lähedalt näha, kuidas muutub tavaline õhtu eriliseks õhtuks, aga... olen terve pika nädala mõelnud... keegi lihtsalt peab seda tegema ja sõbrad ilmselt ei tea... muidu oleks keegi selle ette võtnud... tõelised sõbrad teevad nii. Miks inimesed siia ilma sünnivad? et end tööga tappa, tehes seda pea 24 tundi ööpäevas? Teda pole peaaegu nähagi, nii kokku on kuivanud ja väikseks jäänud selle nädalaga...
Vaadatagi on kohutav ja ausalt, mina ei suudaks nii... ei suuda üldse hetkel tööd teha.. mõned aga teevad seda hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni... nii, pidu läbi, koli koos ja ärasõit... nagu öeldi, et "Maksta võlg asjadele, rautada relvameister ning pakkida hobused!!!" Tõeliselt kosutav huumorimeel on hetkel ka minule abiks...Kell on kõigest 2:04.