Olen terve päeva püüdnud otsida endale tegevust. Kord tahtsin klaveri taha, siis rabasin kitarri ... praegu ei ole võimalik neid puutuda... lihtsalt ahastus tuleb peale...
Proovisin tööle keskenduda.... ei, ei suuda hoida mõtteid ainult asjalikul real.
Katsusin valida kõige tobedamaid videosid, mis mind ka kõige raskematel hetkedel on suutnud itsitama panna ja lõpuks laginal naerma... ei, ei õnnestu, isegi mitte suunurgast ei pane muigama.
Mida siis teha, andke ometi nõu... igasugused ettepanekud teretulnud;)
19. dets 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
![Kummardan Su ees](<a href="http://blog.tr.ee/"><img src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" alt="Blog.tr.ee" border="0" /></a>)
4 kommentaari:
Oma mõtete eest ei põgene kuhugi ja keskenduda ei suuda ammugi mitte... Keskendudki vaid valusatele mõtetele. Minul on aidanud nutmine ja rääkimine. Nutan ennast tühjaks, siis saab mõnda aega edasi elada - kuni järgmise korrani, kui masendus jälle peale tuleb. Ja rääkimine on ka hea, siis hakkab tavaliselt ka kergem.
Mina suudan "rääkida" ainult siin. Ei kujuta ettegi ennast reaalselt inimesega silmast silma või telefonis jutlemas, kus iga minu hääletoon või väiksemgi miimika on kohe aimatav ja tuntav teisele osapoolele... Pole suhelnud reaalse maaimaga terve nädal. Õudusega mõtlen, et kaua ei anna seda enam edasi lükta. Ei tea, kas kunagi suudangi... Aga ilmselt kergem siiski hakkama peaks idee järgi, sest muidu ma ju nii ei kribiks siin... seda tean küll, et toetavast sõnast on kindlalt abi, minul on kohe väga olnud. Aitähh vahva blogirahvas!
Jah, alguses suhtlesin mina sõbraga ka vaid msn-i teel, nii oli lihtsam, hiljem rääkisime ka telefonitsi, aga kirjutamine aitab samuti, oluline on valu endast läbi lasta.
Ja kui häid sõnu öeldakse, siis on kergem küll.
On küll kergem, südames, mis ammu jääs hakkab nagu midagi liigutama, ei lase päris liikumatuks muutuda... Tänan
Postita kommentaar