sööb hinge seest

Vahel on nii, et kõik läheb valesti... Ükskõik, kuidas ei prooviks. Eriti valesti läheb tavaliselt siis suhetega. Mulle pole kunagi endast meeldinud rääkida ja veel vähem saan oma tunnete ja mõtete avaldamisega hakkama. Iga inimese elus ilmselt tuleb hetk... üks või kaks vmt, kus om a valu ei mahu endasse ära... topi kuidas tahad... ei saa ka minna sõbra juurde, võtta tal nööbist kinni ja öelda, et kuula... ma sulle jutustan. Selleks erinevad põhjused... kas ei taha ennast sõbra või sõprade ees saamatuna näidata või ei usalda oma häda tuttavate seltsi ringi kõndima, siis usaldamatuse probleem...Aga mure ei lase olla, õigemini valu, mida see mure tekitab...Loomulikult läheb see üle ja ma olen jälle ilus, tark ja hea... kuulan sõprade muresid ja lohutan neid nende olemises. Käin ja säran, suul maailma suurim naeratus... (colgate)Loen mu sõprade oma blogides kirjutatud igasuguseid ilusaid asju, kohati kurbi ja väga murelikke... ja väga valusaid. Maailm on ju imeline ja avatud kõigile ja kõigele ...Otsustasingi, et kirjutan siia oma valu....Keegi ei pea seda ju lugema , kuid kes seda siiski teeb, on teretulnud arvamust avaldama,sest eemalt on alati selgem aru saada...Ilmselt on asi siiski jõulupühade hellaks tegevas mõjus...