Hommik on tuuline...

On pööripäev ja tänasest saab päev pikkust juurde ning öö hakkab oma võimu järk-järgult kaotama.... Ehk lõpevad ka tumedad mõtted ja saavad alguse uued, tõeliselt helged, sügavusest kantud... Kui ainult magada saaks... nii, et enam ei peakski ärkama... Miks peab suhete sasipuntras lõputult kaevama... võiks ju nii nagu mõned, et savi kuidas teised ennast tunnevad või mida üle elavad peaasi, et minul on hea... Kas nii ei ole mitte kunagi, et kõigil on hea ja õdus... et maaim on täis hoolimist ja kõik on kõigi vastu kenad ja et inimesed hindaksid kõrgelt neid, kes on olnud raskel hetkel toeks nii nõu kui jõuga... Mismoodi on võimalik, et jalutad lihtsalt minema inimese juurest, kellega on koos nii mõndagi üle elatud... ilma et tahaksid seda olendit veel kunagi näha... ilma et hinges tekkiks väiksemgi võbelus... Ilma, et tahaksid samaga vastata või talle lihtsalt öelda, kui väga see sulle korda läheb ja seda hindad...??? Millal ükskord küsimused vastatud saavad ja mu hingevalu lõpeb?