Pühade pera...

Ometi kord on lõppenud vaikne aeg, kus isegi valge vares ei lenda läbi musta öö... ega mälu ahervares ükski kell ei löö...kas peaks?
Jah, võiks... lausa väga peaks... Ma ei ole päris üksi maailmas ja see ongi hetkel see, mis ei lase oma toa ust kinni müürida ja kappi selle ette veeretada...
Varsti suudan naeratada tööl ilma, et juuksed kõvasti patsi punuksin, kuigi mu juuksed ei ulatugi patsi... Alati võib kasutada teipi... Veel natukene aega... ja ma suudan kuulata sõprade sädinat ja kurblikke pajatusi, neid lohutada maailma kõige suuremates ebaõnnestumistes ja õhinal kaasa elada nende parimatele päevadele... Olen ma Ema Teresa oma tutvusringkonnas ja sõpruskonnas? Naeratada ja kuulata ja naerda koos teistega tühjast- tähjast nagu seda varem hommikust õhtuni ja vahel ka vastupidi kogu mu elu täis oli... samas , me ei ela ainult sõpradele ja tuttavatele... aga sõbrad on mu elus alati olemas olnud (olen seda tundnud ja nii alati arvanud)ja ka mind rasketel hetkedel toetanud, ka praegu on mu elus mitu inimest, kellele võiksin helistada olenemata kellaajast... aga seekord ma ei tee seda ometigi ... Miks siis?
Suudan peagi kuulata, kuidas mulle siiani väga olulisel inimesel läheb hästi, kuidas tema unelmate naine ja tema koos õnnelikud on, või siis et kui raske on tal tolle meele järele olla.. ja kuidas ta kardab tollest ilma jääda, sest on nii halb olnud ja väga haiget teinud sellele kõige imelisemale olevusele maa peal... ja kuidas ta ikka mitte kunagi enam ei tee haiget sellele väga erilisele inimesele... Aga teistele? Hea, kui inimene midagigi enda ümber märkab... Ma ju ise väga tahan temaga edasi suhelda... Tema ütleb, et tahab ka... tahab siis või? Miks tahab minuga suhelda? Sellepärast, et minuga on hea rääkida? Või seepärast, et olen hea kuulaja ja lohutaja? Vajab ta lihtsalt võimalust kellegi jäägitu tähelepanu paistel peesitada? Ehk on see vastastikune usaldus, mis nõiaväel ei kao, kui on pika aja jooksul tekkinud? Kas see jääb nii kogu eluks? Kas ta märkas, et ka mina sain väga haiget? Kas ta tahab ka mind edaspidi säästa ja kui siis millest? Hindab ta mind sõbrana, kui ei hinnanud naisena? Kuigi ta ütles, et minuga koos oli tal väga hea... Usun ma seda? ... Mina küll tahan teda säästa, temaga koos huvitavaid asju teha ja rääkida, sest see on vahva olnud vaatamata kõigele ja ma tunnen sellest kõigest väga puudust... ennekõike ikkagi kui sõbrast... ja ma ei ole kade selle teise peale... uskumatu, eks? Kas meie koos veedetud aeg muutub nüüd kvaliteetajaks?
Mu vana hea sõber solvus minu ja mu naljanatukese peale... tuttav lapsepõlvest saati, tunneme ikka väga aegu ja ta teab mind läbi- lõhki...Veelkordne ehe näide elust enesest, et ära tee huumorit, kui endal hing haige, teised ei saa sinu mustast huumorist lihtsalt aru... Esimest korda jõudsin mõttele, et ehk on selles oma iva, miks see tema elu on nii läinud ... Praegu trügib mõte- ehk oli minu tobe nali tema viimne piisk karikas, mis pani selle üle voolama, tehes niigi haavatud hingele liiga, et sellest sai solvumine... Minu asi pole kohut mõista ega otsustada... Tal on ju nii raske elus, kõigega peab hakkama saama... On nii mees kui naine, ema kui isa oma lastele, pere ülalpidaja nii ehk nii. Pole varianti, et kasvõi korraks olla teises kohas, eemal kõigest sellest, et keegi võtab kasvõi hetkeks kohustuse enda peale, kasvõi üheks päevaks... üheks ööks ... Isegi oma und ei saa täis magada... Ei saa minu moodi ahastada juba päevi, jättes kõik oma kohustused lihtsalt sinna paika ja põdeda... Ta ei saanud aru, et katsusin asja lahendada vaid huumoriprisma läbi, nagu oma elus olen senini teinud. Ma tahtsin ju vaid tema tuju pisut positiivsemaks muuta ja märkasin ehmatusega, et mu hea sõber ei saa enam naljast aru, sest tema jaoks on elu tõeline võitlus elu ja surma peale ja ta on harjunud ennast sellest läbi võitlema, mitte märgates, et tal pole vaja tegelikult oma jõuraasu raista minuga sõdimise peale, sest ma pole tema vastu. Ja vahel on endal kergem kui suudad elu üle naerda, kasvõi korrakski... Miks ma seda ise siis praegu ei suuda, just nüüd, kui nii väga see oleks abiks... Toidab ja kasvatab üksi oma lapsi ja aitab lahkelt hädasolijat( mind on mitu korda aidanud ja ma pole ainus), lubab endale öelda teistele tõeliselt halvasti, nii halvasti, et hammustab hinge küljest tüki... Enesekaitse?... kusjuures, ise ta ei talu isegi mitte mingit sõbralikku nüket enda aadressil.... Miks ma temaga suhtlen siis, võiks ju küsida, alati võib ju jooksu panna ja jätta sõbra hädasse... on minul sellest parem või temal kergem? Kas ma muutun tema sarnaseks?! Sõpru ei tunta ainult hädas, vaid ka siis kui sõbral on raske. Sõprust ei saa lihtsalt nurka visata... mitte et ta oleks mu vabanduse vastu võtnud... lihtsalt ... ütles kuidagi läbi lilleda halvasti... minul tekkis ainult küsimus, miks ta minu öeldu peale solvus ja kui ma vabandasin, ei teinud sellest väljagi... Kas raske eluvõitlusega kaasneb võime mitteandestada?
Tekkis korraks veel üks nõme küsimus pähe, aga korra juba tulnud, ei lähe see nii lihtsalt minema... Kui paljud sõbrad on märganud, et olen juba tõsiselt jupp aega rajalt maas... ei reageeri kõnedele ega meilidele ja sellepärast siiralt mures? Mitte et paranoia "paljud minust tegelikult hoolivad" , vaid kui hea sõber ma ise olen teistele olnud ja kas jääb tajutav auk järele?... Kui palju on meie ümber ja meie keskel tõelist hoolimist ja teistega arvestamist ja kui palju on seda meis endis?
Ma saan hakkama, ma tean et saan... aga mitte keegi ei tea, millise hinnaga... ma lihtsalt väga loodan, et minust ei saa mingit sisimas kibestunud inimest, keda kõik ta ümber küünilisuse pärast vihkavad... mitte et oleks oluline elada teiste meele järele ... et ma suudan veel tõeliselt rõõmustada ja õnnelik olla, märgata ilu enda ümber... ja mitte hammustada õelalt neid , kes suudavad tunda rõõmu lihtsast liblika lennust, päikselisest päevast, vallatust sõnumist või lihtsalt sõbralikust naeratusest tänaval või pelgast pilgust...
Aga selline naerupall olla nagu ma siiani olen alati olnud... esiteks ma ei tea , kas ma suudan ja ... teiseks ma ei tea , kas ma tahangi enam... kui kõik on sellised nagu nad ise just heaks arvavad, miks siis mina ei või, isegi kui ma ei taha selline olla... Samas... mida see muudaks?... Ainult üks tõsiselt vihane maailmatallaja juures? Kellele seda vaja ja mis see minule endale annab?
Mida aeg edasi, seda enam tekib küsimusi, mis kõik vastuseid vajavad... Mis siis tegelikult muutus ja miks pole enam võimalik lihtsalt vaatamata kõigele edasi elada? Alati on ju olnud peale tagasilööki mõne aja möödudes taas rohi roheline, taevas sinine ja päike soe ning hele... aega aga on läinud nii palju juba lihtsalt niisama ... ilma, et jaksaks ja suudaks... tuleb ainult kosmiline hulk mingeid küsimusi teadmata suunast kusagilt minu seest ja kõik nad nõuavad konkreetselt ning korraga vastuseid... minul pole neid kusagilt võtta...
Õeldakse, et kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks... Ei usu, sest see hoopis paneb põdema... mida kauem põed , seda suuremad armid... mida suuremad armid, seda valusamad... seda lihtsamalt taas ette jäävad ning haiget saavad...
Ma tean nüüd, kuidas saavad inimestest töönarkomaanid...