Takkajärgi tarkus

Veider asi see elu. Sünnid siia ilma kaduv- väikeseks viivuks, ilmselgelt selleks, et õnnelik olla, kusjuures veel koos nendega, kes sulle olulised ja kellega tahaks oma tillukest selles dimensioonis viibimise hetke jagada ning ammutada kogemusi, ahmida teadmisi edasisteks etappideks. Selgub aga tõsiasi, et tegelikult mattume me suhete keerdkäikude rägastikku selle asemel, et koos sõpradega õnnelik olla ja seda üürikest momenti nautida, võta näpust ... teras karastub ikka vaid lõpututes vaidlustes, solvumistes ja/või üksteisele haiget tehes, kas füüsiliselt või vaimsel tasandil. Ei kujuta elu ette ilma endale väga oluliste inimesteta. Mitte mingil tingimusel pole ma nõus neist loobuma, sest mina ei saa läbi selle paremaks, vaid halvemaks. See lihtsalt hävitaks kõik, mis minus sees on kaunist veel. Sama kahtlustan ka nende samade sõprade puhul- kui nad ei saa halvemaks, siis tubli tükk nende endi identiteedist läheb lihtsalt aina kaugemale möödanikku...