Vestlused

erinevate inimestega aitavad mu kitsast maailmavaadet ehk avardada, tasakaalustada minu katkist olemust kindlasti... Olen pidanud pikki vestlusi aga ainult virtuaalsel tasandil... ei ole võimeline veel reaalseks pildiks ja hääleks... eks iga asi omal ajal ehk. Tänud kõigile, kes olemas olnud hea sõna ja hooliva suhtumisega... samuti neile, kes oma enese ehedast elust saadud kogemusi, mõned üsna valusad, on tahtnud minuga jagada... Enamus suhtlusi on olnud privaatsed, mis lisab minu jaoks neile veelgi enam väärtust... samas tekkib küsimus jällegi, kas oleks need saanud ka osaks siis, kui ma oleksin üks Teie tutvusringkonnast... See on ainus viimasel ajal tekkinud tohutu küsimustelaviini sees, millele tean vastust... ei- ei oleks... Miks kindlalt tean? Ma kahjuks ei saa seda siia kirjutada, sest sellega paljastaksin vähemalt osaliselt iseenda ... aga seda ma ei taha, nagu ilmselt enamus siinseid blogijaid... Ikka tekib üks tobe küsimus jälle, kui paljud blogijad tahaksid reaalses elus tuttavad olla? Kas selline sisemise elu lahti laotamine pigem liidab või lahutab inimesi?... Ikka ei oska ühekaupa küsida, sry... kohe kuidagi ei tule välja...