Üks paljude seast

Kohe on see aasta otsas, ainult kannatust. Paar viimast päeva peaks panema punkti sellele tobedusele. Õige oleks meenutada ilusaid asju ja toredaid hetki koos sõpradega ja tööalaselt. Neid mahtus tegelikult siia palju- erinevad välisreisid ja palju vahvaid kohtumisi ja põnevaid elamusi.... Millegipärast suudab inimese mälu reageerida äratuntavalt meeldejäävatest asjadest ainult halbadele... Oleks parem, kui saaksin mäletada sellest aastast just seda kõike head, mida oli palju rohkem... Kahjuks aastalõpu madin jätab selle kauni kõik varju ja 2007 aasta jääb mulle erilises mõttes küll vägagi meelde. Ja see on ainult see kohutav unenäoline osa, millest päriselt pole ma suutnud siiani ärgata... Kahjuks ei ole nii, et sulgen ukse selle koleduse järel ja astun pikal sammul helgesse tulevikku... Arvasin, et minust ei saa kunagi kibestunud ning õelat inimest-ma ei ole selles väga kindel enam... pole otseselt küll veel suures osas maailma enda tuppa lubanud ega ise ka selle keskele täie jalaga astunud... välja arvatud mõned öised jalutuskäigud ja paar korda poodi, kuid need loetud suhtlemiskogemused hetkeseisul on küll olnud väga elutargast õelusest kantud... Mis iganes jututeemaks ka juhtunud ei ole.
Ei saa kunagi sellest ilmselt päris üle, kuigi aeg pidavat parandama kõik haavad... Haiget teeb tegelikult mitte see, et ma ei osutunud valituks, vaid et ma ei ole isegi mitte lugupeetud... Mitte niipaljugi, et oleksin tõe ära teeninud... Mina, kes olen alati kohe öelnud inimestele, et mul midagi peale sõpruse pakkuda pole... Ma olin vaid mängukann, kellele kogu aeg mingit lolli valet suust väja aeti... aastaid...Minuga lihtsalt mängiti, ma polnud mitte midagi rohkemat väärt... Mina loll jooksin süda pihus mööda maaima ringi, olin oma arust õnnelik... See teeb haiget... ja oi kui kaua...
Imetlen inimesi, kes suudavad niiviisi särada nagu see jõulumuinasjutus olnud naine, kellest sai särav daam ja temast kiirgunud sära hõljus veel mööda saali ka siis, kui ta väga salapärasel viisil oli sealt ammu lahkunud...
Mina ei suuda enam kunagi niimoodi kiirata rõõmu ja rahulolu ja enesekindlust... sest mulle on teinud väga haiget inimene, keda ma pimesi usaldasin... Oleks ta mind kasvõi veidikenegi austanud, poleks ta nii kunagi teinud... Ja see ongi see, mis teeb inimesed katki ja kibestunuteks ja õelateks... sest nad ei julge enam kunagi seda võimalust mitte kellelegi anda... kartes saada samamoodi uuesti hävitatuteks ja välja naerduks...
Nüüd teate, miks nii palju on linnas ja Eestimaal morne ja kurje inimesi...