Hommik

nagu iga teine. Ainus vahe, et vaatamata päikesepaistele on kõik ahastamapanevalt tühi. Armastan päikest ja armastan lund. Lund ei ole, on ainult lõputu tühjus. Ei ole tuttavat häält telefonis, ega kirja postkastis. Ma ei taha ärgata. Miks uni ära läheb? Võiks olla lõputu öö, et ei peakski iialgi silmi avama. Kui kahest lähedasest inimesest saavad äkki võõrad ja ühele on see talumatult valus, kas siis teine ei tunne mitte kui midagi? Krt küll, aga kuhu siis jääb sõprus? Kas tõesti on võimalik oma elust inimene lihtsalt välja lõigata ilma, et suur auk jääks haigutama ja kogu aeg ennast meelde tuletama? Ilma et tunneksid puudust inimesest, kellega oled saanud suurepäraselt läbi. Kas inimene kulub nagu kantud riie ja kui saad asemele uue, viskad vana lihtsalt minema? Või viid selle vanakraami poodi kõigile kasutamiseks? Kuidas suhtuksid sellessse kui lihtsalt helistaksin, et kuulata Su häält või lihtsalt lobada nagu vandel headel aegadel, kui meil oli koos väga vahva? Või viskaksid toru hargile nagu oleksin marutõbine õnnetusekuulutaja? Miks ei saa aega tagasi keerata? Või saab? Kas Sa suhtleksid minuga samuti nagu toona, sundimatult ja naeratades? Kas tõesti läheb kõik hea ja ilus nii lihtsalt meelest? Ja miks siis minul ei lähe? Mis muutus Sinu jaoks nii, et enam mind ei vaja või ei talu? Kuidas on võimalik, et Sina ei tunne minust puudust??