segaduses

Mul pole olnud veidramat vestlust elus, kui täna õhtul, mis venis suurde öösse. Mitte et ma oleksin saanud targemaks, lihtsalt asi läks veelgi segasemaks minu jaoks. Ja ma ei tea, mida teha ja kuidas olla.... Kas ma tõesti olen tõeline naiiv inimsuhetes? Kas ma usun inimestest ainult head ja proovin iseenda jaoks nende käitumistes ainult õigustusi leida? Kas ma klammerdun liialt sõpradesse ja tuttavatesse? Kas peaksin olema uhkem ja rohkem omaette? Mitte andma neile rohkem võimalusi minule haiget teha, et pärast neid iseenda jaoks õigustada... Kas ma tahaksin olla kunagi samasugune küünik, kes ei hooli inimestest ja kellele on ükskõik teiste tunded ja arvamused? Kas minusugust polegi võimalik armastada, vaid lihtsalt ära kasutada? Ja miks selle kõige juures minu tunded mind maha ei jäta... miks ma olen ikka maailma kõige õnnetum inimene?