" Siin pole mingit meiet, mina olen mina ja sina oled sina, saa juba ükskord aru- sina ja mina ei ole kokku meie."
Olen seda endale terve nädala korrutanud... kohe kõva ja selge häälega, mitte ei jõua kohale... Ma saan mõistusega aru, et enam ei ole midagi põhjust loota... Aga minu süda ei saa sellest aru... ei suuda sellega leppida...
Olen nüüdseks kõike proovinud... aga kui isegi "Jääaeg" ja Iron Maiden ajavad nutma, siis minu mõistus on nüüdseks küll päris otsas... Ei kujuta ettegi, kuidas siis sugulaste ja eriti vanematega saab pühade ajal sundimatult suhelda, vastata naeratades nende lõpututele küsimustele ja taluda seda hella hoolitsust... Ja milline oleks nende jaoks arvestatav ja vabandatav mitte ilmumise põhjus, millega võiks neid üllatada, aga mitte solvata?
23. dets 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
![Kummardan Su ees](<a href="http://blog.tr.ee/"><img src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" alt="Blog.tr.ee" border="0" /></a>)
2 kommentaari:
Mul sama lugu - mõistusega saan aru, aga süda keeldub uskumast. See vastuolu ajab kogu olemise nii sassi, et tahaks kõva häälega karjuda. Aga sellest ei ole abi.
Jah, karjumisest tõesti ei ole abi(proovitud)
Postita kommentaar