hommikuuit

Hommikul ärgates jäin mõtlema, kas ehk mu hell meeleolu on seotud minu tõvega. Olen nimelt suutnud endale siiski midagi mõneks ajaks jääva suurusega ja väärtuslikku hankida, sest palavik on päris aukartust äratav ning koos köha ja kurguvaluga seda vingem. Äkki on kõik väga valesti ja iga asi puudutab mind väga sügavalt ja emotsionaalselt. Ikka ei taha midagi , ei jaksa midagi ja kõik on nii mõtetu. Isegi hulkuvad koerad ja kodutud kassid ei kutsu minus esile neid tundeid , mis tavaliselt (haaraks esimesest poest kogu pedigree ja kitekat´i varud ning kihutaks lähima nurga suunas, kuhu karvapallid kogunevad). Ma koguni arvan tundvat, et keegi teine võiks hoopis mind tõtata päästma minu lohutamatus hädas...( ikka kindel, et superman´e pole olemas? Istun ja ootan siis täitsa ilmaasjata?) Iseasi, kas ikka tingimata koera- ja kassitoiduga, söök tundub hetkel ebaoluline, aga mulje avaldamiseks võiks ju siiski midagi käes olla...