Kõik on võimalik... Ma olen küll alati nii arvanud, et pole lahendamatuid olukordi... Miks siis nüüd äkki istun juba mitmendat päeva nagu ussist nõelatud, ega suuda ühtki lahendust välja mõelda. Mina , kes ma olen pigem teoinimene kui targutaja... Mina, kes ma olen alati öelnud, et asjad ja situatsioonid tuleb osapoolte vahel lahti rääkida ning selgeks teha, vältimaks õhku jäävaid lahtisi otsi ja vääriti mõistmisi... siiani on see alati tulemusi andnud... Toiminud nii minu elus, kui kõigi mu sõprade elus... kõiges milles olen seni osanik olnud. Kõik tundub nii veider ja mõistetamatu... Ma võiksin ju talle helistada või meilata... aga ma kardan, et ta võib sellele väga halvasti reageerida või mis veel hullem... üldse mitte reageerida... mis teeks kordi rohkem haiget kui ükskõik, milline reaktsioon... Ei suuda ühegi sõbraga rääkida, ainuüksi mõte sellele toob pisarad silma...Andeks, et ei suuda telefonile vastata ega meile lugeda... Ei julge toast väljuda, kartes inimesi- nii tuttavaid kui võõraid... Eriti kardan, et keegi võiks tulla ja minuga juttu alustada... Ja töö seisab, ma ei suuda teha ühtki liigutust, liiatigi minna ja rõõmustada inimesi jõululauludega... andke andeks, armas rahvas... ja siinkohal tänud mu partnerile, kes mitte midagi küsimata mu otsust respekteeris ja nüüd ise mitme eest rabeleb... Proovisin täiesti võõrast meesrahvast, kes tundus ka midagi taolist üleelavat, ahistades teada saada, kuidas suhtuvad sellistesse situatsioonidesse teise sugupoole esindajad... elukogenud ja ühtteist ilmas näinud... tänud talle, et mind kukele ei saatnud mu segase soiuga... Kõik on võimalik...
Millal ma selle teada saan, mis on võimalik... Kaua see õudus veel kestab?... Mida selleks tegema pean, et see halvim unenägu ükskord lõpeks? Kui kõik on võimalik, siis millal ometi...
20. dets 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
![Kummardan Su ees](<a href="http://blog.tr.ee/"><img src="http://blog.tr.ee/logod/5.png" alt="Blog.tr.ee" border="0" /></a>)
8 kommentaari:
selline olukord on vastik ja väljakannatamatu. tunned ennast kõige haledama inimesena maailmas - sina, kes sa tavaliselt suudad igast murest naeratades läbi tulla ja kes kunagi ei vaja hingeasjades sõprade tuge ja lohutust!
ja siis avastad ennast totaalsest emotsionaalsest krahhist. romantiliste komöödiate "mahajätmise-stseenides" saad esimest korda aru, mida kangelanna tunda võib - ja paned filmi pausile, sest läbi pisarate niikuinii midagi ei näe.
raamatut pole mõtet lahti tehagi, kohale ei jõua niikuinii midagi.
ühtegi sõpra ei taha näha, sest ei ole midagi hullemat, kui lähedastele inimestele üritada näidata, nagu oleks kõik kõige paremas korras.
sellise olukorra elasin ma ise üle, kui sain teada, et mees, keda jumaldan, on teisega seotud. ja usu siis veel, et parem on tunda armastust ja sellest ilma jääda, kui mitte kunagi armastada.
ei tahaks sellist piina ka vaenlasele...
soovin sulle jõudu, sul läheb seda hulganisti vaja
ei midagi uut siin päikese all... loodetavasti ei pidanud Sa mind ahistamise all silmas. ka mul on meie juttudest abi olnud. aga pea vastu, muud polegi teha. millal see kõik lõpeb, ei tea keegi.
Tegelikult pidasin küll Sind silmas, ma ju lausa valasin just nimelt Sinu oma lõputu pärimise ja halaga lihtsalt üle. Arvasin, et elutarkus oleks mulle abiks. Aitähh, et minuga viitsid suhelda kenasti ja kannatlikult...
Aitähh hea sõna eest, helen. Rahulikke jõule, olen aru saanud nüüdseks, et see rahu hinges ja rahulolu elus on ühed kõige olulisemad asjad...
Nõus Heleniga, et armastada ja sellest ilma jääda on selline piin, et seda ei soovi vaenlaselegi mitte...
See õudus võib väga kaua kesta. Mul on kahju Sulle seda öelda, aga mina ennast tundes tean, et lisaks sellele pea poolteisele aastale, mis on mööda läinud, kestab see ikka veel ja ikka veel ja pole märkigi sellest, et ma kuidagi paranema hakkaksin... :(
Ehk läheb Sinul paremini...
Hei valgeseelik, kuidas Sa küll hakkama saad? Õpeta ometi mulle ka...
Ma ei teagi... vist ainult tänu headele sõpradele. Õnneks kujunes ühest tuttavast inimesest väga hea sõber, kellega ma sain kogu aeg rääkida ja kellele kurta ja kuna tal endal olid ka rasked ajad, siis teineteist toetades on kergem olnud. Üksi oleksin ma vist täiesti hulluks läinud.
Raske on midagi õpetada, hea, kui saad kellegi usaldusväärsega rääkida, kellegagi, kes on Sinuga ühel lainel ja mõistab Sind.
Hoian Sulle pöialt! Ole tubli! Ehkki praegu võib tunduda, et elul pole enam mõtet, siis loodetavasti annab aeg vastuse, et elu läheb siiski edasi...
Aitähh pöidla pidamise eest! Sama siitpoolt, soovin, et Sul läheks hästi... Oled selle kuhjaga ära teeninud;) Inimene, kellel on teistele raskel hetkel hea sõna toeks pakkuda... see on väga tänu- ja tähelepanuväärne... sügav kummardus Sulle valgeseelik...
Postita kommentaar