olen mõelnud

palju selle üle, et kui ma poleks seoses enda hingeliselt sassis seisundiga satunud siia blogitama, poleks mul õnnestunud kohtuda päris elus selliste persoonidega, kellele tänu on minu elust saanud tõeliselt täistuuridel keerlev karussell. ikka ongi nii, et meie keskel elavatest inimestest väga vähesed on need, kes oma olemise ja olemusega löövad vee enda ümber keema ja actionit jagub kõigile, nii neile endile kui ka nende kõrval või pisut kaugemal seisvatele kodanikele. ainus huvitav fakt, et üldjoontes nad ise seda ei naudi, vaid vastupidi... väidavad et tahaksid ainult rahu ja vaikust. samas kõige tragikoomilisem aga on minusuguse kõrvalseisja jaoks, et vat just seda rahu ja vaikust, mida nad ainumalt väidavad vajavat, kohe mitte kuidagi nende ümber ei ole.mingi eriline fenomen?
tähelepanu keskel viibides muudavad nad väga trastiliselt käituvaks need, kellele nad ise oma tähelepanu piisavalt ei jaga. need erilised inimesed oleks aga nagu öös kumavad lambid, kelle paistele kõik ööliblikad trügivad, andmata aru sellest, et selles eksitavas valguses saavad nad lihtsalt hukka... ei ole oluline puudutada valgust, sest see on surmav... lihtsalt selles valguses peesitamisest piisaks, et päev ja öö valgeks muuta... "saagu valgus..."
seda olen ma viimastel päevadel tõsiselt ja sügavalt kogenud. on üks sort inimesi, kes toob teistes inimestes välja kõik hea ja ka pahupoole, sest selle tähelepanu püüdmiseks ollakse valmis tegema kõike... andmata aru, mis on õige , mis väär... need ööliblikad tahavad seda, mida nad ei suuda taluda, samas milleta nende elu tundub nagu tühi olevat nendi endi jaoks... kui me pole ilusad , andekad ja vahvad, tahame toppida puuri selle, kes meie jaoks tundub seda kõike kiirgavat, et ainult meie ise saaksime seda enda omaks pidada...
öeldakse et armastuses ja sõjas on kõik lubatud... on või? unustame kogu oma väärikuse ja ka selle, mida teised me ümber tänu sellele kõigele, millega läheme tähelepanu püüdma, peavad läbi ja üle elama... isegi see eriline ja kordumatu, kelle tähelepanu me püüda proovime... miks me arvame, et ainult läbi teisele haiget tegemise on võimalik ennast väärtustada... kahjuks mõjub see ju täpselt vastupidi... teame seda juba ette... aga ikka teeme ... suurest meeleheitest... et siis lõpuks ise hukkuda selles kõiges... vähemalt võtta endalt igaveseks võimalus... ja vahel õnnestub neile peale iseenda hukatusse kaasa tõmmata veel teisigi... millegipärast õnneks suudavad need "öölambid" hukatusest siiski välja tulla... kui nad ka põevad, siis " liblikad " seda ei näe... kuigi ma olen viimastel aegadel mõelnud väga tihti, palju suudab üks väike ja nääps naine taluda... ja teine mõte... kuidas ja kus ta sellest kõigest taastub... pole võimalik , et tema väike süda sellest kõigest väga haiget ei saa... kaua suudab ta tulla oma kambrist alati naeratus näol ja lahke sõna kõigile huulil...