uitmõtted II

istun ja katsun võõra arvuti taga oma töödega kohusetundlikult valmis saada... ei oota imet, et ehk saan kõik poolikud variandid tagasi... ei loodagi ega ausalt öeldes isegi ei taha... kui mõni inimene suudab end nii palju ohjes hoida ning tööle sundida olles samal ajal suures mures kõige olulisema inimese kõrval, siis suudan mina lõppude lõpuks ka sõbra , täpsemalt sõbra sõbra arvutit kasutades tööd teha... ja on õigus, et töö aitab alati... ei vähenda segadust ega muuda hinge rõõmsaks aga kui peab siis peab... pole muud võimalust... see aitab mobiliseeruda... pealegi pole enam pikalt... tähtaeg koos septembri lõpuga aina tiksub lähemale... aga on veel nii palju, nii palju...

sõbra sõber on ka nukker... juba oli nagu kõik tema jaoks üsna lootusrikas... tema jaoks kõige-kõige inimene juba andis nõusoleku proovida uut elu ja uut ametit... kuni ootamatu löök sealt, kust ei osanudki oodata, kõik taas vastu taevast lõi... ilmselt isegi kui kõik laheneb positiivselt, ei lähe tema oluline inimene sinna enam tagasi... isegi ei lubanud endale toeks olla ega väiksemateski asjades abikätt pakkuda... see seletab nii mõndagi... aitähh talle minu poolt, arvuti on mulle hetkel väga suureks abiks... ehk ka talle oli see abiks... vähemalt ei tunne ta end mõtetuna... keegi vajas ometigi temalt midagigi...

avastasin veidi aega tagasi, et minu töös oleks vaja siiski targema pilku asjade kohta, milles ma ise kodus pole... tean, kes see olla saaks... aga M. ja A. on selle karmilt keelanud... minu seletus, et ehk oleks töö praegu talle abiks,pole mingit positiivset kõlapinda leidnud... hoopis vastupidi... praegu olevat tal niigi tegemist rahvusvahelise konverentsiga, mis septembri lõpupoole tallinnas toimub... kui ta vähegi tahab tegutseda, jagub talle seda kuhjaga... pealegi olla see olnud lõplik sõna juba aegu, et tagasi ta meie juurde ei pöördu... polevat mõtet inimest suuremasse suluseisu sättida... ja uuesti keelduma sundida...

väljas on vihmane ja kuidagi nukker... ligihiiliv sügis vist mõjub nii... ja kõik see, mis ümberringi toimub... ometi oli ju suvel ka lõbusaid ning toredaid sündmusi... ikka kipub millegipärast "kurptuse" vari kõik tumedaks värvima... ja sooja ning päikest oli ikka väga vähe... lihtsalt... sooviks, et hakkaks ilusamaks ja paremaks minema... et muinasjutud läheksid tõeks ja kõik kärnkonnad saaksid printsiks ja tuhkatriinud printsessideks... kuigi ... jäin praegu mõtlema... hetkel kadunud inimesel on õigus... kellele neid kärnaseid konni ja tahmanägusid tarvis on...:D... pealegi polevat õnn vaid kuningakojas... ilmselt nii ongi... ja igaüks meist on väikese tüki õnne ära teeninud... see tekitab taas kord minus küsimuse... miks ühele on nii palju antud... nii rõõmu kui kannatusi kui tähelepanu... ka siis on ta kõige-kõige, kui ta reaalselt on hoopis peidus... on ta peidus seepärast, et tal on väga raske ja ta ei usalda kedagi... või seepärast, et ei taha maailmale näidata, et ka temal on raske?... kõige selle keskel ei suuda ta aga märgatagi neid, kelle jaoks tundub olevat õnn kasvõi ainult tänulikus pilgus ja sõnas... samas ma olen alati seda imestanud, kuidas ta jaksab kogu aeg kuulata, särada ja hoolida... mina ei jaksa... arvan, et keegi ei jaksa... mina istun arvuti taga ega jaksa töödki teha... ikka eksib pilk valesse kohta... praegugi käed kribivad valesid sõnu valesse kohta... :D tõeline äpu...