rahutute hingede päev...

sügis surub ikka rohkem inimesi paksu jope sisse , mütsid kõrvuni ja sallid silmini...
maailm ümberringi morn ja tujutu... ikka kiiremini läheb pimedamaks... see kohutav kiirus ajab hulluks... tahaks puhkust... see mitme kohaga müttamine ajab keerdu... hommikul tahaks magada...
A. ja M. juba ammu öelnud, et pole mõttet mitut jahti pidada... seda suudavad vaid raudnaelad... ja viimaste aegade näiteid mulle ninale vistates väidavad tuttavad ja töökaaslased, et ka mitte nemad... mingil hetkel lähevad nad katki ja kaotsi... usun , et selles on oma tõde... ma lihtsalt tahaks vähemalt piiri tõmmata enda jaoks... kas suudan ehk mingi ajagi teenida mitut jumalat... mida ma jaksan... kas jaksan ... kuidas jaksan... mida jaksan... mida see teistele pakub... mida see mulle annab... olen leidnud viimase aasta jooksul enda ellu väga palju toredaid inimesi ja väga palju õppinud... üks asi on teada, teine asi ise seda omal nahal kogeda... ja aru saanud, et igal inimesel on omad oskused ja mõnda asja ei ole võimalik õppida... see on kas kaasasündinud või seda pole ega tulegi... seda tegelikult tänu ühele poolkogemata neti tuttavale, kes sellele kõigele alguse pani minule üht oma põnevat sõpra tutvustades... veider, kui palju suudab üks inimene teise inimese elus korraldada... mul on mitu uut ametit... absoluutselt uus elu... uus kodu... uus suur ports vahvaid töökaaslasi ja tuttavaid-sõpru... võiks ju rahul olla... mingil määral olengi... isegi väga... ainult üks asi ei anna rahu, sest ma ei saa sellest aru...
ja see on nagu must öine painaja minu hinges... viimastel aegadel on see võtnud mu unegi... sellest ilmselt lõppematu väsimus... A. jutu järgi võtsin teise inimese elu endale ja nüüd pole sellega rahul... ei saavatki olla...
samas ... nii palju imelisi kohtumisi, üritusi ja aina uusi tutvusi... elu on põnev ja rahutu... iial ei tea, mida toob homne päev... aga see kõik vist pole siiski minu jaoks... sest vaatamata sellele kõigele ei tunne ma end hästi... süütunne???...
saaremaa üritus oli muidugi tore... pidulik... tuuline... aga linnakärast väljas... keset loodust ja saart... üle mere minna oli küll kohutav kogemus... loksus nii et... aga tore on kui pruunisilmsed ja pruunid ning säravad inimesed laulavad ja tantsivad ja mängivad vaataja hinge tubli portu päikest... see on ju puhas elujõud :)... ja järgmisel nädalavahetusel tagasi sinna... pidu-pidu-pidu:)
homme on hingede päev... rahutute hingede päev...