pingelangus...???!!!

tundub, et tunneli lõpus paistab lõpuks valgus... tõeliselt närvesöövad päevad ja ööd hakkavad ehk mööda saama... süükoormat see ei vähenda ja mingi hetke närib veel miski kahe suupoolega minu südametunnistust, ehkki järjest rohkem arvan, et pole ainult minu süü... oluliselt pädevam inimene lihtsalt salgas vajalikud ja tähtsad protseduurid ja blankide lisad minu eest maha... ei tea siiani meelega või kogemata, hajameelsusest või kättemaksuks... ta enda isiklikus elus on väga keerulised ajad...
samas... inimene, kes alles toibumas raskest seisundist ja pole veel päris tervegi, suudab lühikese ajaga läbi töötada terve portsu materjale, leida võimalused teiste tehtud möödalaskmiste parandamiseks... ja kiirelt need töösse ennistada... pädevus või keskendumisvõime?... tulemuslikku töövõimet tema puhul olen alati imestanud... ja imetlenud... ja tundunud mõttes kaasa neile, kes temaga koos teevad tööd... raske temaga samal lainel ja tuules püsida...
võiks öelda et kõik rahul- hundid söönud ja lambad terved... miks minu hinges on ikka see paha tunne siis?...
seepärast, et kui koosolekus vaheaeg tehti, siis peasponsor tegi kõigile lõunasöögi välja ja ainus, kes sealt puudus oli see, kes selle kõige rohkem oli ära teeninud?... tundsin end süüdi taas?
või seepärast, et kui koosoleku alguses temalt aru päriti, kuhu ta kadus ja miks ei tulnud, oli vastuseks, et ta pole suurem asi seltskonnainimene ja temaga olevat isegi ta sõpradel igav...
või seepärast, et peale mitut kuud haiglat on inimene väga muutunud ja mitte ainult välimusest- vähemalt esmapilgul... mina tunnen teda põgusalt ja väga lühikest aega, aga kolleegid ja head tuttavad räägivad, et varem olnud ta väga rõõmus ja kogu aeg ainult naljatanud ja naernud... neil polevat olnud heatujulisemat ja vahvamat kaaslast tutvusringkonnas... mõned ajad tagasi olevat hakkanud see kõik muutuma... praeguseks aga ... viimase poole aasta jooksul, millest mina tean, on aga inimene täiesti teine... ei ta pole kuri ega masendunud... lihtsalt... eemal... on jätkuvalt viisakas ja lahke, naeratus näol aga...
või oli oskamatute "pussakate " tegude tagajärjel tekkinud tõsine probleemide pundar, mis ta selliseks muutis?..
või see, kuidas inimene ilmselgete ületöötamise märkidega ringi toimetab... ta peaks ju puhkama... matab end millegi eest töösse?
aga kuna ma ilmselt ise tunnen end süüdi ja ei oska seda kuidagi korda sättida, siis ilmselt see, et keegi teine peab seda tegema iseenda arvelt ongi see, mis vaevab... seda enam, et lühikeses ajavahemikus on see juba mitmes kord ja seekord on asju korda ajada kvantitatiivselt mitmekordselt rohkem...
veider on asja juures veel see, et kui inimene teeb suure töö ära ja sellel on tulemus( no mitte vähe vinge!!!), siis ta ise ei tunne sellest rõõmu, kuigi kõik ülejäänud asjasse puutuvad on megahäpid...
nt peasponsor, kes alguses oli väga rahulolematu ja närviline, on maha rahunenud ja sponsorite ja liikmete koosolekul viskas isegi nalja... ilmselt asjade käiguga rahul... muidugi raha säästetud, projekt päästetud, kui kõik need tegevuskavad ka vilja kannavad...
ja samas ei saa ma jätkuvalt aru, kuidas lilled suudavad nende saaja nii ükskõikseks jätta... mina naisena oleksin ainuüksi selle- eest õnnelik, et mulle märgati üldse lilli kinkida...
selgemast selgem, et osadest inimestest ei ole võimalik aru saada, sest nad on ... teistmoodi... mitte halvas mõttes...