muinasjutt

Pole leidnud põhjust siia midagi lisada... üks mu tuttav ütleb ikka, et kui vähegi saad, ära kirjuta:) olen saanud jah... elu on olnud ilus ja kirju nagu hernes ehk nagu mu vahva tuttav ütleb, et elu on lill:)... selle tuttavaga seoses.... ta noor kolleeg oli väga ehmunud kuuldes teistelt töökaaslastelt, et naisel kaks last... ta olla arvanud, et vanust veel vähe sellel naisel ja kuna naine nii hea välja nägevat, ei arvanud ta , et too võiks olla üldse sünnitanud... pealegi see naisrahvas alati nii lõbus ja naerev ning naljatav, et sellist vanust, mis lõpuks välja koorus, ei saavat noore piiga arvates kuidagi kõne alla tullagi... ja veel naljakamaks tegi asja see, et tuttav võttis kõne ja mõne minuti möödudes seisis üks ta lastest, siis pea 20 aastane poeg uksel, öeldes:" emme, tule koju...." millalgi väiksena olla see nii juhtunud mingil üritusel, kuhu pisi-poja emmele keset ööd järgi marssinud... päris koomiline oli muidugi selle noore piiga nägu ja reaktsiooni jälgida kõrvalt...:D ... väga armas igatahes nii lugu kui see pikk poja, kes ilmselgelt oma emmest väga hoolib ja ka emme jaoks on ta üks kõige olulisem inimene maailmas, sest teine laps on veel, nimelt tütar... siis kaks kõige olulisemat, mille nimel elada ja kelle üle väga uhke olla, tuttava sõnul tema kõige suurem ja õnnestunum projekt elus- tema lapsed.... on teil midagi vastu panna?:P minul ei ole, kahjuks veel.... ehk kunagi saan ka mina nii öelda, kuigi pisut hiljaks olen jäänud... võimatuid asju polevat, need võtvat lihtsalt vähe rohkem aega..., teab minu optmistlik tuttav... ta muide seletas lahti ka selle, mis on optimisti ja pessimisti vahe....pikk jutt ja kuna kõik seda teame, siis jätan selle vahele... mulle meeldis tema seletus resultaadi kohta... ehkki pessimistil on alati õigus, on optimisti elu see-eest palju rõõmsam ja huvitavam ja helgem..., siis väga positiivne:)